Ardo Kaljuvee paljastas kogu tõe esikaanefotode töötlemisest: inimene peab jääma äratuntavaks, aga ülejäänut annab sättida

Seltskonnafotograaf Ardo Kaljuvee tunneb tõenäoliselt kõiki Eesti avaliku elu tegelasi ning suurem osa neist on Kroonika lugude tarvis ka tema kaamera eest läbi lipsanud. Saates "Nädalalõpp Kanal2'ga" kergitas oma ala tippspetsialist muuhulgas julgelt saladuskatet ka sellelt, kui palju kaanefotosid ikkagi töödeldakse, miks inimesed peopiltidel hoopis teistsugused välja näevad ja mis vahe on tõelised staaril ja wannabe'l.

“Need inimesed, kes on päris staarid, on sõbralikud, tulevad juurde, teavad, et neid pildistatakse, oskavad poseerida ja naeratada. Aga on ka teine variant — need, kes pole veel tegelikkuses mingid staarid — näiteks ühe loo laulnud lauljad — nendega on keerulisem. Siis tuleb hakata seda õiget asja kätte saama, ohjah…,” heitis ta muiates käega.

Kuigi Ardo on teinud teadliku karjäärivaliku teenida leiba inimestest ilusaid pilte tehes, pole paparatsonduse teema talle sugugi võõras. Teda eristab lisaks soovile mitte sellega tegeleda kolleegidest ka asjaolu, et hirmsuure tutvusringkonna juures on keeruline märkamatuks jääda. “Näiteks Heiti Hääle tütre pulmas oli pulmaisaks Mart Mardisalu, kes mind aia taga märgates tuli kohe juurde, viskas käppa ja küsis, et mis sa siin teed, tule lähemale,” meenutas Ardo luhtunud varitsuskatset, millest kujunes hoopis igati korralik pildiseeria.

Kui Ardol stuudiofotode ja sätitud pildistamiste vahepeal siiski vahel ka üritusi pildistada tuleb, kukub tulemus aga hoopis teistsugune välja kui ajakirjas. “Vabandust, kõik inimesed, kes te olete pildile jäänud, aga ürituse pildistamise töö on tellija materjalist. Mul pole lihtsalt füüsiliselt võimalik 200 pilti ühe õhtuga ära töödelda. Ainult need pildid, mis ma teen Kroonika jaoks, vaatan millimeeterhaaval üle!”

Ardo andis selle lausega ühtlasi ka kinnituse teada-tuntud faktile, et ükski korralik fotograaf ei saa läbi ilma Photoshopita. “Inimene peab jääma äratuntavaks, see on reegel number üks, aga ülejäänut annab sättida!” naeris ta kelmikalt, kuid lisas seejärel väga tõsiselt juurde: “Ma olen tegelikult alati öelnud oma pildistamistel, et kui kellelgi on midagi valesti, siis mul on lihtsam see pärast pildi pealt ära võtta.”