“Kõndisin rahulikult välisukse poole, kui jalg vääratas, libisesin ja kukkusin peaga vastu klaasseina,” meenutab Kersti. “Mina ja personal, kõik ehmatasime. Nad tõttasid appi ja pakkusid vett. Ma ei saanud kohe aru, mis juhus ja kui tugevalt oma pea ära lõin.”

Kersti pööras kukkumise naljaks ja arvas, et arstiabi pole vaja. Hiljem tundis ta, et tervis pole korras: “Ma ei käinud päris sirgelt. Õnnetus oli reedel, kuid veel esmaspäeval polnud enesetunne kõige parem. Füsioterapeut pani mu kaela lõpuks tagasi paika...”

Kersti ei näe põhjust poelt hüvitist nõuda: “Otseselt ei olnud keegi süüdi ja minul pole ka poele etteheiteid.”