«Ma olen hästi armastuseusku. Kuigi olen armastuses ka pettunud, usun siiski, et kuskil on igaühe jaoks see üks ja ainus olemas. Inimene, kes teeb just sind õnnelikuks!» usub näitlejanna Natali Lohk.

Natali Lohk (25) on Rakvere teatri näitlejatar, kes sellest kevadest kehastab krimisarjas «Kelgukoerad» uurija Bärbelit. Ta on avatud ja elav suhtleja. Kui Natali räägib millestki, mis talle hinge läheb, siis säravad ta silmad entusiastlikult ja ta ei hoia oma emotsioone tagasi. Oma temperamendi on ta pärinud grusiinlannast emalt — nende pere elas 1993. aastani Thbilisis.

Miks te Gruusiast Eestisse kolisite?

1992. aastal algas esimene Abhaasia sõda. Elu oli rahutu. Kolisime Eestisse, sest mu isa on eestlane. Ta tuli Gruusiasse tööle, kohtus mu emaga ja nad armusid…

Pärast Eestisse kolimist olen igal suvel Gruusias sugulastel külas käinud. Mu emapoolsed sugulased elavad kõik seal. Kui ajaliselt ja materiaalselt on võimalik, siis püüan Gruusias käia ka aastavahetustel.

{poolik}

Kui palju sa sõda mäletad?

Mäletan katkendeid, terviklikku pilti mul silme ees ei ole. Üks eredam mälestus on ühest poeskäigust. Me ootasime emaga, kuni tankid mööda sõitsid, ja jooksime siis kiiresti üle tee. Otsest hirmutunnet ma ei mäleta, olin nii väike, et ei saanud toimuvast täpselt aru.

Sattusin ka teise Abhaasia sõja ajal, 2008. aastal Gruusiasse. Mu lennuk maandus koos esimeste Vene pommidega. Jõudsin kohale varahommikul ja läksin magama. Mõne tunni pärast ärgates kuulsin raadiost, et sõda algas… Tekkis selline absurditunne — et mis mõttes sõda algas?

Mulle jõudis asi reaalselt kohale, kui mu vanemad, kes sõitsid autoga Eestist Gruusiasse, ei pääsenud riiki sisse. Põhimaantee oli Vene «rahuvalvajate» poolt kinni pandud.

Me läksime sugulastega vanematele piirile järele. Gorist läbi sõites avanes nukker vaatepilt — majad olid rusudeks pommitatud. Ma valasin viha- ja kurbusepisaraid. Viha Vene valitsuse vastu oli väga suur.

Ühed me veidi kaugemad sugulased jäid kodumajast ilma. Plätud jalas, nii nagu nad olid, istusid autosse ja sõitsid meie juurde.

Tulin Gruusiast ära 8. septembril ja septembri teisel nädalal sõlmiti see n-ö vaherahuleping, nii et olin terve sõja jooksul seal. Nii oligi parem, sest Eestis oleks teadmatust ja muret lähedaste pärast olnud valusam ja raskem kannatada.

Kui palju sa siia kolides eesti keelt
oskasid?

Väga palju ei osanud. Oskasin öelda «tere hommikust», «head ööd», «aitäh» ja «head aega». Mäletan, et kui isa küsis minult, kuidas on varbad, siis vastasin — jala näpud.

Ma lõpetasin Gruusias esimese klassi, aga pidin seda Eestis kordama. Mu koolikaaslased ja õpetajad olid väga abivalmid ja mõistvad. Algul tõlgiti mulle palju asju vene keelde. Teise klassi minnes rääkisin eesti keelt juba vabalt.

Gruusia ja Eesti kliima on erinev. Kuidas kohanesid?

Jaa, siin on nii külm! Ma pole sellega siiani ära harjunud. Kui oleks minu võimuses, siis nihutaksin Eestit ekvaatorile lähemale. Või siis vahetaks Türgiga kohad ära, nii oleks väga hea Gruusias sugulastel külas käia.

Kelleks sa väiksena soovisid saada?

Olen alati tahtnud näitlejaks saada, seni, kui end mäletan. Päris väiksena tahtsin ka arstiks ja detektiiviks saada! Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Nüüd, «Kelgukoertes» uurijat mängides, on mul enda sees väike inside joke, et üks soov on taas täitunud.

Mind huvitab psühholoogia. Tahtsin seda õppima minna, kuid soov näidelda oli tugevam. Mulle väga meeldib analüüsida. Ma pean juba üksteist aastat päevikut, kuhu panen kirja sündmusi, meeleolusid ja enda elu sõlmpunkte. Vahel on mõnda vana kirjutist lugedes päris piinlik.

?

Sa astusid pärast keskkooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Miks sa lavakasse ei proovinud?

Ma koolidest otseselt läbi ja lõhki teadlik ei olnud. Aga ma teadsin, et Eestis on teatri- isa Kalju Komissarov, kes on üks kompetentsemaid õpetajaid, ja ma tahtsin tema õpilane olla. Mul väga vedas, sest ta oligi Viljandis.

Mul jätkus jõudu ja indu kool ilusti ära lõpetada ja pärast seda on kõik kuidagi kenasti plaanipäraselt läinud. Esimene aasta pärast lõpetamist, mil olin vabakutseline, siis oli küll, jah, raskem. Kui sa pole näitlejana jõudnud endale nime teha, siis on keeruline leida rolle ja jääda pinnale. Mul vedas, et üks roll viis teiseni, ja nii ta läks.

Kuidas on Komissaroviga (Kalju
Komissarov mängib «Kelgukoertes» komissar Kelku) koos töötada?

Meil pole väga palju ühiseid stseene veel olnud. Aga väga mõnus on. Ma ei taha välja öelda, kardan ära sõnuda (sülitab ebausklikult kolm korda üle vasaku õla), aga olen õnnelik ja rahul. Naudin igat päeva ja hetke!

Ka minu tegelaskuju partnerit uurija Pulka mängiv Priit Võigemast oli mu õppejõud. Ta andis teisel kursusel paar kuud meile erialatunde. Temaga oli väga tore!

Selle koha pealt, et nende kahega koos töötada saan, olen küll õnnejunn (muheledes). Komissarov on ka inimesena super! Ta on väga hooliv. Ta alati muretses oma õpilaste pärast, et kas kõigil on ikka kõik hästi ja et ega keegi ei nälgi. Neilt, kes ahiküttega kodudes elasid, küsis ta alati, kas neil ikka on küttepuid. Mäletan, et kui hüppasin hüppeliigese paigast ära, siis viis ta mu traumapunkti ja oli väga toetav.

Kuidas sa hüppeliigest vigastasid?

Teatrikoolis liikumises läks nii. Ma olen selline, kellega ikka juhtub. See on uskumatu! Mu sõber ütles, et kui mind panna üksi tühja tuppa, siis ma raudselt teen seal endale viga. Koolis joostes sain ma peapõrutuse, siis hüppasin hüppeliigese välja, luulekava esitades rebestasin lihase...

Ma suutsin Gruusias väikese tüdrukuna oma toa põlema panna. Mu ema on hea õmbleja ja tal oli kodus palju kangaid. Ma viskasin põleva tiku nende vahele ega julgenud minna vanematele ütlema, mis juhtus. Seisin vaikselt ja vaatasin, kuidas tuba põleb. Õnneks tundsid vanemad kärsahaisu ja päästsid kodu põlengust.

Oled öelnud, et armastusel on su elus suur roll. Kas su kõrval on armastav mees?

Ei ole hetkel. Kes see ikka kannataks nii palju ringi rändavat inimest nagu mina. Mul on pärast proove, etendusi ja võtteid nii suur väsimus peal, et peale raamatu lugemise või mõne saate vaatamise palju muud teha ei jaksagi.

Aga ma olen praegu väga rahul iseenda ja üksiolemisega. Leian, et see on periood, mille peab igaüks läbima. Olema iseendaga, õppima ennast tundma. Teine inimene võib tulla siis, kui ma tean, mida ma saan talle pakkuda, ja ka seda, mida temalt saada tahan. Pühendan end praegu tööle, sõpradele ja perele, kellel on mu elus väga suur roll.

Milliseid iseloomuomadusi sa mehe puhul hindad?

Ausust, siirust, avameelsust, otsekohesust. Mulle meeldib, kui saan inimestega avameelselt igal teemal rääkida. See käib nii kaaslase kui ka teiste kohta.

Oskus üksteist ära kuulata, usaldus ja ka huumorimeel on olulised. Hindan, kui inimeses on nii last kui ka meest. Kui me saame rääkida tõsistel teemadel ja meil on ka selliseid hetki, kui saame olla banaalsed ja lapsikud.

Ma väärtustan positiivset ellusuhtumist. Et ei lööks takistuste puhul kohe käega ega annaks alla. Hindan ka tunnete ja armastuse puhul avameelsust. Kui sa tõesti tunned inimese vastu kirge või armumist, mis võib hiljem armastuseks kasvada, siis tuleb selle eest võidelda. Seda tuleb välja näidata ja väljendada! Me elame ju ühe korra, ja kui sa tunned, et see on inimene, kellega sa tahad olla, siis tegutse selle nimel. Mine ja ütle, et sa tahad temaga koos olla, et ta teeb sind õnnelikuks ja et sa teda armastad! Mitte ära põe, et ei tea, kas ikka tasub.

Sa võitled armastuse nimel?

Ma arvan, et ma olen võitlev. Kuigi muidugi, kui ma näen, et olukord on lootusetu ja ma selle vastu ei saa, siis on teine asi. Pealetükkivust ja tüütuks olemist ma armastuse eest võitlemiseks ei pea.

Üldiselt aga näen armastuse nimel vaeva ja võitlen. Näitan oma tundeid välja. Neid väljendades pole ju midagi kaotada. Isegi kui inimene su tunnetele ei vasta, pole sa midagi kaotanud. Ka enne oma tunnetest rääkimist polnud teda ju su kõrval ja sõpradeks saab alati jääda. Aga võita on tunnete väljendamisel palju...

Ma olen hästi armastuseusku. Kuigi olen armastuses ka pettunud, usun siiski, et kuskil on igaühe jaoks see üks ja ainus olemas. Inimene, kes teeb just sind õnnelikuks.

Mis on sinu jaoks armastus?

See on võime anda kõike ja võtta kõike! Kohtus ma tunnistaksin armastuse poolt. See tähendab seda, et kui kohtupingis on minu laps, ema, isa või mees, siis teda armastades tunnistan ma tema poolt. Kui sa teda armastad, siis oled tema jaoks kõik kuni lõpuni välja. Ja sa saad ka temalt kõike.

Mida sulle meeldib koos sõpradega teha?

Rääkida! Kuna mul proovide, etenduste ja võtete tõttu jääb nii vähe aega, siis püüan iga vaba hetke sõpradega koos olemiseks ära kasutada. Me sööme koos lõunat või joome kohvikus teed. Võib ka lihtsalt liikuda punktist A punkti B ja jutustada. Ma elan töö tõttu Rakveres. Tallinnas ööbin võimaluse korral sõprade juures. Seal saab enne magama- minekut jutustada.

Nii jääb unetunde väheseks. Sa oled öelnud, et uni on su jaoks väga oluline...

Eks need unetunnid ole kogu aeg lühikesed. Samas jah, kui ma olen magamata või mul on külm, siis olen väga torisev. Ja hästi oluline on, kuidas mind äratada. Mind ei tohi kunagi raputada, et kuule, ärka üles. Kui nii teha, siis on mul terve päev rikutud. Mind peab hellalt äratama. Üks mu meeldivamaid äratusi oli, kui ärkasin hea sõbranna Marilyni (näitleja Marilyn Jurman – toim.) juures. Ta hiilis hommikul vaikselt seal läheduses asuvasse kohvikusse. Ma ärkasin selle peale, et ta andis mulle voodisse värskelt tehtud aurava cappuccino. Jõin seda voodis teki all soojas. Ta tegi mulle ka hommikusöögi! See oli väga mõnus.