Arno Tamm võtab armastust tõsiselt


«Armastus ei ole mitte midagi muud kui usk sellesse armastusse,» leiab uusikali «Libahunt» meespeaosaline Arno Tamm.

Arno Tamm (25) ootab enese kõrvale inimest, kellega ei seoks teda pelgalt tõmme, vaid mõistlike ja huvitavate arutelude käigus ühenduv elutunnetus. Tulevane suhe peaks Arno Tamme arvates olema nii südame kui ka peaga valitud.

Arno selgitab: «Teen teadlikke otsuseid. Selles mõttes teadlikke, et valin midagi kindlalt oma ellu ja võtan seda siis tõsiselt.»

Arno on enda arvates alles hiljuti täiskasvanuks saanud. Või saamas. Viljandi Kultuuriakadeemia lauluõpetaja paberitega noormees on viimastel aastatel kogu hingest pühendunud muusika õpetamisele lastele ja noortele. Ta annab endast kõik ka tähelendu tegeva bändi Paabel laulja ja kitarristina, nii nagu erinevates suurtes ettevõtmistes kaasa lüües. Kahel suvel kõlas Arno hääl peaosas Kaljuste-Jalaka-Tormise projektis «Eesti meeste laulud». NO-Teatri Rockooperis «Ruja» etendas ta Margus Kappeli rolli.

Varasemad ajad on aga olnud segasemad ja kohati täis teadmatust.

{poolik}

Ei anta aega olla...

Põhikoolis teadis Arno täpselt öelda, kui isa saunas tulevase elukutse-eelistuse kohta päris – et tema tahab täppisteadustega tegelda.

«Matemaatika huvitab mind senini, olen lihtsalt leidnud teise suunitluse – muusika matemaatika ehk muusikateooria,» ütleb Arno. Tõmme teaduse vastu on geneetiline kaasavara – Arno isa on olnud füüsikateoreetik Tartu Ülikooli Füüsika Instituudis, teaduspargis. Seal isa ja ema tutvusidki, kui viimane, blond ja ilus tüdruk, instituuti laborandiks tööle tuli. Kui Eesti taasiseseisvus, läks Arno isa aga erasektorisse tööle, et tema neli last ei peaks kasvades läbi ajama minimaalsega. 

Pärast keskkooli, võta näpust, ei teadnud Arno enam täpselt, mida elult tahab. Ta tundis aga ühiskonna survet – õppida, õppida, õppida!

«Ei anta üldse aega inimesele lihtsalt olla. Kui lõpetad keskkooli ära, on enamikul õppimisest ja tundides istumisest nii kõrini, et tahaks veidi lihtsalt elada. Nii et ülikooli esimesed kaks aastat tegeldaksegi enese väljaelamisega. Siis alles vaadatakse, et peaks õppima ka hakkama. Ei tea, millal Eesti ühiskonnas see kohale jõuab, et on normaalne, kui inimesed tegelevad iseendaga ka natuke,» räägib Arno.

Presidenti valvates saab hästi süüa

Kui Arno lavakasse sisse ei saanud, siis ei jäänud muud võimalust kui minna Viljandisse, kus toimusid järelkatsed hiljem kui teistes koolides. «Läksin sinna siis mussi õppima, sest olen eluaeg muusikaga tegelenud.» 

Miina Härma gümnaasiumis laulma pandud ja muusikakoolis klaverit ja trumme õppinud Arno võttis pärast mitmetes koorides laulmist gümnaasiumis kätte ka bänditeo. Ent Viljandisse minnes läks asi käest ära.

«Mul oli vaja paar aastat end avastada, vahepeal oli juba päris kriitiline koolis ka – esimesest aastast oli mul ikka päris palju võlgasid. Eks võtsin end kokku ja tegin lõpuks ühe aastaga enamuse aineid ära. Kokku kuue aasta jooksul käisin koolis,» arveldab Arno.

Pärast esimest kõrgkooliaastat otsustas Arno ühele poole saada ka ajateenistusega. Nähes, kui palju stressi tõi tema sõpradele teenistusest vabastava arstipaberi tagaajamine, ei viitsinud ta sama kadalippu läbi roomata, ja otsustas armees pigem võimalikult vara ära käia.

«Ma ei kahetse, et aega teenisin. Ma ei ütle, et sõjaväes saad meheks, aga tagantjärele on see täitsa teine nurk elus. Presidendi kantseleid olen valvanud – see on tore üritus, seal saab hästi süüa!» lausub Arno.

Ei suuda rinnaga peale pressida

Et Arno Viljandisse õppima sattus, oli talle nagu taeva õnnistus – väikses linnas ja koolis kohtas ta palju häid, andekaid ja innustavaid inimesi.

«Õppejõududega suhtled seal ka hoopis teisel, inimlikul tasandil, kõigil on
aega. Mõnes mõttes on kunstiinimesed natuke hullud, aga mis lõpuks kõik korda viiakse – kõik tulevad kaasa hullude ideedega, kõik on valmis panustama! Inimestel on väga eluterve suhtumine,» kiidab Arno.

Nüüd, mil kool lõpetatud, teab Arno hästi, kellele helistada, kes on mingis valdkonnas tugevad tegijad ja kuidas ajada asju, kui peaks näiteks tulema mõte teha etendus või suurem kontsert.

Viljandi Kultuuriakadeemias, kus julgustati piire katsetama ja väljendusvahendeid otsima, murdusid Arno pseudohirmud.

Loe veel

«Minu jaoks on üks suuremaid ületusi see, et ma õpetama hakkasin,» avaldab Arno.

Kui koolis oli käsil pedagoogiline praktika, siis jäi rütmika õpetaja haigeks ja palus Arnol tunni läbi viia. Oh kui äge! – avastas Arno. Praegu müttab ta kahe linna vahet: Viljandi Muusikakoolis annab muusikateooria-, klaveri- ja ansamblitunde, Tallinna tuleb «Libahundi» proovidesse laulu-näitlemist harjutama. Nukuteatri August Kitzbergi «Libahundi»
ainetel valmivasse projekti palus teda muusikali helilooja Tiit Kikas, kes samuti Viljandi Kul-tuuriakadeemia taustaga.

«Ma ei tea, mis ta tegi, aga tal õnnestus mind maha müüa. Mina lihtsalt tulin siia,» tähendab Arno naerdes. Ehk osutus kaalukeeleks Arno varasem osatäitmine rockooperis «Ruja»...

Arno tõdeb, et head asjad, millest ta vargsi on unistanud, kuidagi ise juhtuvad ta ellu. Ise ei ole ta rinnaga peale lendaja, nii et kui kõik oleks temas kinni...

«Ma ei oleks siin tükis, kui oleksin selleks pidanud tulema prooviesinemisele ja mõtlema, et konkureerin teiste tüüpidega. Ma ei oska seda teha,» räägib Arno. «Ma ajan oma asja, ja kes mu leiavad, need leiavad. Eestis on see võimalik. Kõik teavad kõiki oma valdkonnas ja ka inimese suhtumine on väga hästi teada. Hanna-Liina (Laulja Hanna-Liina Võsa – toim.) just rääkis, kuidas tal USAs audition`itel käimine üle viskas. Seal on need ka omaette business – müüakse kursusi, kuidas audition`itel esineda.»

Arno annab noortele õpetust: «Kui tegeled õigete asjadega, mis on sulle südamelähedased, millesse tahad panustada energiat ja iseennast, siis võimalused-väljundid kuidagi tulevad su juurde. Tegele nende asjadega, mis sulle on olulised!»

Ettekandja töö võttis läbi

Praegu tahaks Arno juurde õppida, muusikat süvenenumalt uurida. «Võiks minna välismaale kooli, aga ma ei taha minna välismaale elama. Tahan edaspidigi Eesti muusikutega tööd teha, olla siin kultuuri sees, sest mulle meeldib see. Ma arvan küll, et mina jään Eestisse,» mõtiskleb noormees.

Ehk põikab ta mõnikord ka kõrvale ja proovib uut ametit, nagu ta möödunud sügisel suurest uudishimust rassis poolteist kuud ettekandjana Viljandis maherestoranis. Et teada saada, mis tunne on füüsiliselt pingutades kellast kellani töötada. Seal sai ta ka kohvigurmaanist peremehe õpipoisina käppa, kuidas valmistada täiuslikku kohvi.

«Ettekandjal on päris raske töö – mul olid jalad täiesti läbi! Jooksed, kõnnid, seisad – õhtul ei taha enam kuskile minna,» sõnab Arno. «Või mis tunne oleks hommikust õhtuni apelsine korjata – kindlasti väga raske töö. Siis lähed muusikakooli tagasi tunde andma, ja saad aru, kui äge see on!»

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare