"Hei, vana! Tavaliselt aitas su kohvrit pakkida ema, siis kui sa läksid kuhugi reisile. Täna lähed sa väga pikale reisile ja sealt sa ei tule enam tagasi. Ja see kohver, mis sa endaga kaasa võtad, on väga suur. Me lapsed, kolleegid, paljud su sõbrad ja paljud Eesti inimesed tulid appi seda kohvrit pakkima," lausus Talvik.

"Kõige pealt annaksime sulle kaasa Kanal 13, sinu enda kanali, mis sul ka seal oleks... Peegli anname sulle ka kaasa, kuigi ema ei tahaks seda teha, sest muidu sa jääd peegli ette ennast vaatama"

Aga tegemist poleks liikluspeegliga. "Sulle ei meeldinud taha vaadata, sa tahtsid edasi vaadata. Isegi kui sa tegid neid ajaloosarju, sa tegid neid sellepärast, et rääkida, et sellised asjad on elus sündinud ja seal tulevikus me võiksime mõningaid asju korrata, mõningaid asju võiksime mitte järgi teha," selgitas Talvik.

"Tead, vana, me oleme lastena sulle palavat putru kokku keetnud, sellist, mida on päris raske süüa," hakkas Artur kirjeldama üht seika. "Mäletad seda, kui sa KGB onude käest peksa said, selle pudru eest, mille ma kokku keetsin. Need sinikad sinu silmade all ühendasid meid väga. Söö seda putru soojana ja me lubame sulle, et me keedame seda putru edasi"

Telelegendi poeg pakkis isale kaasa ka käokella, kus on palju head eesti muusikat, mis on Mati Talviku saadetes kõlanud. Lisaks annab Artur isale kaasa ka tööriistad, luubi ja vinkli. "Oh, selle luubiga saad sa vaadata sealt ülevalt seda väikest rahvakildu, seda ainult üht miljonit. Saad vaadata nende hingede sisse, nagu sa tegid igapäevaselt ja avasid neid hingi. Saad öelda meile siin kõigile, et Eesti peab olema mitmevärviline, mitte mustvalge."

"Ja vaatevinkel, see huvitav vaatenurk, mis sul kõikidele asjadele oli, sellest me jääme ilma, aga mingi jälg kindlasti jääb meie südametesse," ütles Talvik.

Artur Talvik andis talle kaasa ka tükikese Lõokese tänavast, kuhu jääb elama Mati Talviku ema, õde, abikaasa, poeg ja õetütred. "See on olnud su kodu, see kodu on näinud palju," ütles Talvik. "Neid lugusid on nii palju, mida selle kohvri sisse panna. Need on ülemere lood, ülemere lugusid teeb sulle nüüd su tütar kaugetel maadel. Ära muretse, ta teeb neid hästi."

"Pikapäevarühm sulle ei meeldi, seda ma tean, see kohe ei istu sulle. Mäletan, kuidas sa ütlesid, et see koolipingis istumine on üks hirmus asi. Pea siis üks suur vahetund seal, üks mõnus vahetund," rääkis mees.

"Kärakat me sulle kaasa ei anna ja seda sa tead isegi, sest sa said sellest aru viimastel aastatel ja see on äge, et sa sellest aru said. Jah, seda pole vaja, sa saad muidu ka hakkama," lausus Talvik.

"Need asjad, mis me sulle kaasa paneme, on vastu pidanud ajaproovile. Mõned asjad on küll eetrisse läinud ja meil ei ole nendest koopiaid. See on uskumatu, mismoodi sa oskasid künda vagusid, meeletuid, võimsaid vagusid. 176 vagu said valmis. Sa teadsid, et vaol on algus ja vaol on lõpp, aga sa tegid neid ikka juurde. Need on ajavaod, need on võimsad vaod, mis jäävad igaveseks Eesti rahvale," rääkis Artur Talvik.

Talvik ütles, et Matile pakitud kohver, on suurem kui nii mõnelgi teisel teletegijal ning rääkis, mida ta jääb eriti palju igatsema. "See kohver on nüüd pakitud, aga ühe asja võtsid sa kaasa, millest meile ei jää koopiat, need on sinu soojad ja toetavad kallistused, neid ei kallistusi me ei saa mitte kunagi enam tagasi"