ARVAMUS: Kirikulõhe ateismiparadiisis ehk Mart Sander presidendi ususaagast: kas riigipeal on kohustus tähistada riiklikke pühi?

 (678)
Vaata Mart Sanderi joonistatud karikatuuri!
Mart Sander
Mart SanderFoto: Joosep Soorsk

Nii palju juttu kirikust, riigist, “õigest” ja “valest“ usust ei ole Eestis tehtud vist viissada aastat — ajast, mil reformatsioonituuled Euroopas puhuma asudes ilmalikku ajastut kuulutama hakkasid, kuid Euroopa hoopis vaenu ja sõdade keerisesse tõukasid, leiab Mart Sander vastukaaluks EPLi kolumnisti Mart Niineste arvamusloole "Mitu korda me peame ütlema, et elame ilmalikus riigis".

Kes peab sekkuma millesse?
“Lihtsa inimese“ ja “kellegi“ vahel on Eestis justkui kohustuslikus korras alati lõhe: olgu see rahvavaenulik valitsus, võõrvõimu esindajate järglased või teistmoodi mõtlevad ja oma elu teistmoodi elada tahtvad inimesed. Näib aga, et alles praegune “kirikulõhe“ toob meis esile kõige madalamad võitlusvõtted. Kui eelmised suured “lõhed“ — kooseluseadus ja migratsioon — tõid võitlusarsenali hulka religioosse sõnavara, mille õigustamiseks haarati kätte löögivalmis piibel, siis nüüd selgub, et see kõik oli ainult eesmärgiga sobiv atribuutika, mis nüüdseks on nurka visatud.

Nüüd, kui ründe all on kirik ja usk, on kaitsjaid tunduvalt vähem kui lahmijaid ning veel hiljutised vahutamised “kristlikust moraalist“ ja “kristlike väärtuste kaitsmisest“ hajuvad nagu leige puss. Ühest küljest vingume kogu aeg, kui sügavas rabas Eesti riik on, kui korrumpeerunud on meie ühiskond, kui kasuahned ja valelikud on meie poliitikud, kuidas eestlane on eestlasele hunt ja meie lemmiktoiduks on teine eestlane. Teisest küljest taome endale uhkelt vastu rindu ja ärpleme, et oleme vaat et maailma kõige usuleigem / usuvaenulikum rahvas. Ja me ei näe nende kahe pooluse vahel mingit seost? Tõesti..?!

Seotud lood:

Leitakse, et kiriku esindajate “sekkumine“ võimuafääridesse on lubamatu, kuna elame ilmalikus riigis, kus kirik ei tohi poliitikuile ettekirjutusi teha. Siit oleks ainult väike sammuke väiteni, et kuna me ei ela politseiriigis, ei tohiks uurimisorganitel olla mingit võimalust poliitiku “eraellu sekkuda“, tema tegusid uurida või teda lausa karistada. Kui paljud kirjutaksid alla sellele avaldusele? Või, kui ilmneks, et presidendil on süvenev vaimne haigus, kas ei tohiks terviseameti esindajail olla õigust ja kohustust teda psühhiaatrilisele sundravile suunata? Kirikul on ühiskonnas alati olnud hariv ja juhendav funktsioon. Täpselt samuti, nagu on oma funktsioon, õigused ja kohustused politseil ja meditsiinivaldkonnal: õigus ja kohustus sekkuda.

Olen igati poolt, et kirik ja riik ei oleks ühendatud. Seda aga mitte selle pärast, et kirik hakkaks määrama riigi käekäiku. Vastupidi: ajaloos on riik ja võim alati võtnud üle religioosse arsenali ja väärastanud armastuse ja halastuse ideoloogia selleks materjaliks, millega kütta sõdasid ja innustada inimesi tundma “ülevat“ raevu teiste (teistsuguste) inimeste, maade ja rahvaste vastu. Läbi keskaja olid paavstid vaat et vägevamate suguvõsade esindajad kui Euroopa kuningad — kes küll ka hiljem ise kirikupeade funktsiooni üle võtsid. Näiteks Elizabeth II positsioon ei ole olla pelgalt ühe väikese saareriigi kuninganna — ta on ka kogu maailma anglikaani kiriku pea, kellele allub 85 miljonit inimest. Seega, võim võttis üle vaimu.

Kuidas hinnata presidenti?
Meie hinnang inimesele sõltub kontekstist. Veelgi enam — hinnates inimese mõtteid või otsuseid, hindame reeglina hoopis inimest ennast. Tõestust pole vaja otsida kaugelt — lugege selle artikli kommentaare: 99% on need artikli autori, mitte aga artikli teksti kohta. Presidenti hinnatakse teiste skaalade alusel kui ühiskonna lihtliiget. Kui meie president oleks märkamatu kodanik (nagu ta seda sisuliselt oli kuni käesoleva sügiseni), oleks tal õigus olla ükskõik kes, ükskõik milliste tõekspidamiste ja väärtushinnangutega. Presidendi puhul eeldame (naiivselt), et ta on “parem“ kui meie: targem, haritum, avatum; et ta esindab väärtusi, mida me kasvõi alateadlikult ihaleme. Need väärtused on –kuidas me ka selle vastu protsessiksime — lahutamatult seotud meie “valge maailma“ kristliku pärandi ja kultuuriga, mis on sellest maailmast vorminud õitsva, rikka, vaba ja eduka. Kuidagi ei ole võimalik tõestada, et see maailm on funktsioneeriv mitte tänu kirikule, vaid vaatamata kirikule.

Loe veel

Eestil pole võimalust end sellest valgest maailmast eraldada. Ta kuulub selle hulka, ehkki mõneti vastutahitsi. Me vihkame ristirüütleid ja Liivimaa kroonikaid mitte selle pärast, et need meid Vene vallutuse aladelt Euroopa kultuuriruumi haarasid, vaid sellepärast, et need kirjeldavad meid sellistena, nagu me tegelikkuses olime: väiklased ja agressiivsed hõimukesed, kes olid alati valmis sõlmima lepinguid küll sakslaste, küll venelastega, et aga oma naaber vaenlasele maha müüa. Kelle jaoks teisele hõimule “ära keeramine“ oli tähtsam, kui oma sõltumatus; kes ei suutnud isegi võõra ideoloogia ja agressiooni vastu ühtsust üles näidata. Sõnaga, näitavad meile seda, et mitte midagi pole muutunud.

Sama mõtte ütles välja 1941. aastal Eestisse (taas)saabunud Saksa võim, hinnates esimesel punasel aastal aset leidnud tohutut pealekaebamiste ja koputamiste lainet eestlaste hulgas: Eesti julgeolekupolitsei juht Sandberger, kes suhtus eestlastesse väga hästi, vangutanud mõtlikult pead ja öelnud, et Saksamaa-laadses kristlikus kultuurriigis oleks taoline käitumine olnud täiesti mõeldamatu. Kuid tagasi presidendi juurde. Tõsi: meile määrati läbi tohutu lollitamistsirkuse president, kelle kohta me ei teadnud enamusi fakte. Kuid hinnates tema käitumist, ei saa me lähtuda isiklikest sümpaatiatest või antipaatiatest — peame küsima, kas üks või teine asi on kohane mitte Kersti Kaljulaidile, vaid Eesti Vabariigi presidendile.

Praegu “rahvast lõhestav“ küsimus võiks olla mitte, kas Kersti Kaljulaid peab jõulude ajal käima kirikus, vaid pigem, kas presidendil on kohustus teatud normatiivide järgi tähistada riiklikke pühi. Meie kaheteistkümnest riigipühast on täpselt pooled kiriklikud pühad (võrdluseks, Saksamaa 15 riiklikust pühast on kiriklikud 11). Kui president ei ilmuks demonstratiivselt iseseisvuspäeva või võidupüha tähistamisele, kas oleksime päri tema vaba valikuga? Kui president ei osaleks kolme aasta pärast juubelilaulupeol, kuna ta ei ole musikaalne, kas oleksime uhked tema otsuse üle? Ja kui tol laulupeol selguks, et Eesti hümnist on presidendi ettepanekul välja kirjutatud sõnad “Su üle Jumal valvaku“…? Üks vaimne vägivald ei tohiks asendada teist, seda isegi mitte trotsi ega eesti jonni pärast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare