Pooleldi remonditud Sõmerpalu mõisas Võrumaal elab LAURI AASPÕLLU. Seitsme lapse isa on pühendunud astelpaju kasvatamisele, kuid olnud ka Juhan Partsi konkurent Res Publica esimehe kohale.
Valge ahi. Kõrged aknad. Väga kulunud parkett ja veel kulunumad seinad, millel vana, osaliselt maha kistud tapeet. Euroremondiga harjunute jaoks ülitagasihoidlik tualettruum. Kõik on veel pooleli, kohati suisa alustamata.
Sõmerpalu häärberi omanik, paljude poolt tunnustatud geenius Lauri Aaspõllu (40) seletab innukalt astelpajust ja põllumajanduslikust aretustööst. Eesti ajaloost kerkib jõuline paralleel Sangaste kuulsa mõisahärra rukkikrahv Bergiga.
Justkui telepaatiliselt mõtteid lugedes asub Aaspõllu pajatama oma juurtest. Pärit eesti vabadest talupoegadest, kes omakorda võtnud eeskuju belgia protestantidest. Ühel hetkel, kui Prantsusmaa katoliiklasest kuningas otsustas oma põhjaalad protestantidest, tüütutest luterlastest puhastada, sattus Aaspõllu esiisa Eestisse. Kuna siin olid Martin Lutheri jüngrid au sees, siis usuprobleeme ei kerkinud.
Erinevalt Bergist, kes samuti tegelikult saja muugi uuendusega tegeles, ei keskendu Aaspõllu rukkiaretusele. Teravili kasvab tal küll parajal maalahmakal, kuid on siiani toonud kahjumit. «Kaks ikaldusaastat järjest. Investeerid, töötad, kuid aasta lõpuks ikka miinus miljon krooni,» nendib mõisahärra.
Armumine imetaime
Lauri Aaspõllu vanemad õppisid EPAs metsandust. Lauri aga läheb hoopis Moskvasse kinokunsti tudeerima. Temast saab režissöör-produtsent. Kuid stress, üliõpilastele omased eluviisid ja kehv toitumine hakkavad tervisele jälge jätma. Kaaskursuslased toovad Laurile Siberist astelpajuõli. Meie kangelane hõõrub end sellega sisse ja saab terveks.
Nii tärkab armastus. Oma esimesed dokumentaalfilmid teeb mees Lõuna-Siberis tuvade juures. Mongoolia piiri äärse väikse rahvakillu ravimiskunst toetub valdavalt astelpajule. Nii väntab Lauri filmi, kuid samal ajal süveneb üha enam teda huvitavasse taime. Kuid veel ei ole ta valmis. Ta jätkab filmikunsti rada, õpib mõne aasta Pariisis, kus kohtab oma praegust elukaaslast.
1990ndate alguses on filmikunsti finantseerimine ülikeeruline, mitte ainult algajad, vaid ka juba tuntud kinokunstnikud sukelduvad ajastu kutsel ärimaailma. Oma äriimpeeriumi loomine näib paljudele elu missioonina.
Lauri Aaspõllule ei viirastu kuldvasikas. Meest ei eruta krabisevad dollarid ega Jakobsoni pildiga kupüürid. Aaspõllu lähtub huvist põllumajanduse ja sordiaretuse vastu. Nii ostab ta pankrotistunud Sõmerpalu sovhoosi. «Neli kuud mõtlesin, siis kirjutasin alla,» meenutab Lauri. Üllatuseks oli vara hulgas ka Sõmerpalu mõisahoone.
Loomulikult rajab ta ka esimesed astelpaju katsepõllud. Sovhoosi unustusse jäetud piimakarjal söödab mõisnik kõhu täis ja müüb maha. Selleks, et keskenduda põhilisele. Kõike lihtsalt ei jõua. Põllumajandus neelab uskumatult palju raha.
Pajuusk
Astelpaju saab peagi populaarseks. Ajakirjanduses ilmuvad kiidulood, kuidas astelpajuistandik asendab pensionisambaid ja vabastab rahamuredest. Kuid kõik ei ole nii lihtne. Iga istandus vajab hoolt ja turustamine muutub järjest keerulisemaks.
Tekivad esimesed konfliktid. Kas me ei ole petta saanud, küsivad nii mõnedki. Buratinole õpetasid kavalad rebane ja kass, et kuldmündid tuleb maha külvata ja varsti kasvab rahapuu. Kas paljud jäid muinasjutte astelpaju rahatootlikkusest uskuma nagu puunukk?
«Ma tean, kuhu müüa tänavune ja järgmise aasta saak. Kuid ma ei suuda ennustada tulevikku. Me oleme müünud 10–20 tonni kaupa külmutatud marju, kuid mõne aasta pärast kasvavad Eestis toodetud kogused plahvatuslikult,» seletab Sõmerpalu mõisnik.
Astelpaju-usklikud on koondunud A-Mari-nimelise tulundusühistu alla, mille juhatuse esimees on muidugi Aaspõllu. «Ma andsin inimestele idee. Rääkisin seda, millesse ise uskusin ja usun,» vestab Aaspõllu, selgitades, kuidas ideaaljuhul tasub istandus end ära esimesel saagikandmise aastal. Enne seda tuleb aga seda kasta ja rohida. Leheküljel www.astelpaju.ee on täpselt öeldud: «Võrreldes põllumaade hindu istanduse rajamis- ja tootmiskulutustega ning saagi maksumusega, on selge, et istandikku pole mõtet rajada kehva paika — sellepärast, et meil seal maa on.»
Majandus on aga igal juhul tsükliline. Ka piimatootjad, rääkimata börsiinvestoritest, peavad üle elama nii halbu kui ka häid aegu. «Meil on suurepärased sordid, Venemaal aretatud. Meil on maailma parim koristustehnoloogia, meil jääb veel lahendada samm-sammult turustamine, sest 99 protsenti toodangust tuleb eksportida,» teavitab Sõmerpalu mõisa omanik.
Toidab merikotkaid
Lisaks oma seitsmele lapsele tuleb Lauril toita suur meri- ja kalakotkaste kogukond. Need linnud käivad maiustamas mehe pisikeses kalakasvanduses.
Merikotkad meeldivad mõisahärrale. Talle ei meeldi ainult, et temale renditud kalatiigid müüdi korda tegemise järel kolmandale firmale. «See ei olnud vallavanemast just viisakas käik,» arvab Aaspõllu. «See rahvaliitlane sattus liigselt hoogu.»
Viimasel ajal on mõisnik üritanud poliitikast eemalduda, aga ei lasta. Vägisi kistakse tagasi. Lisaks astelpaju-asjale on Sõmerpalu mõisas alati aetud ka Res Publica, täpsemalt ühenduse Rein Taagepera nimelise tiiva asju.
Aaspõllu oli kunagi isegi tänase peaministri Juhan Partsi konkurent erakonna esimehe toolile. «Taagepera tiib soovitas mind. Kuid kahtlemata oli Parts tugevam kandidaat. Mind oleks selle koha pealt ammu elusalt ära söödud, aga näe, Juhan peab edukalt vastu,» annab Aaspõllu endisele võistlejale au.
«Ma olin naivist, kes kõige siiramas usus aitas ehitada üles Res Publicat, sest uskusin kas või sellesse, et haridusse tuleb rohkem investeerida,» vihjab mõisnik. «Ma tegelen aretustööga iga päev ja näen, et kui mingist aretusrühmast võtta ära veerand parimaid taimi, kannatab terviku areng kohutavalt ja võib olla täiesti teisesuunaline. Selline protsess käivitus kahjuks Eestis Teise maailmasõja ajal, mis oli teisisõnu hästi suur negatiivne geneetiline valik.»
Nii see tüüpiline Aaspõllu jutt kõlabki. Sest ta mõtted hüppavad teemalt teemale hõljudes kuskil seal Tuva, Sõmerpalu ja Pariisi kohal.
Astelpaju (Hippophaė rhamnoides)
kahekojaline taim, mis õitseb enne lehtimist. Õites puuduvad kroonlehed. Valminud marjad on oranžid ja eriti vitamiinirikkad, sisaldades C-vitamiini enam kui sidrun, lisaks veel muid vitamiine. Eestis kasvab astelpaju kirsipuu suuruseks, kui teda ei lõigata.
Astelpaju kui ravivahendit on esmakordselt mainitud Tiibeti kroonikates juba 800 a ema. Oma nime Hippophaė on astelpaju saanud kreeka hobuste järgi, kelle karv hakkas pärast astelpaju lehtede söömist läikima.
Astelpaju marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammusest aegadest. Vahepeal (läänemaailmas) unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal. Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma alles viimastel aastatel.
allikas: internet
