Astroloog Tiina Varatalu: inimese elu on vaid hetk võrreldes universumi ajalooga
Kõigepealt soovin tänada kõiki küsijaid. Kui selle ettepaneku Delfilt sain, mõtisklesin pisut ja otsustasin vastu võtta. On see ju parim viis teada saada, mida siis minult ikkagi küsitakse sel pika ajalooga ja palju vaieldud teemal.
Esitatud küsimuste läbi tuleb vägagi selgelt esile asjaolu,et võti astroloogia mõistmiseks on temasse süvenemises. Väga palju seostatakse astroloogiat ennustamisega. Ometi ei ole see mitte olulisim võimalus mida astroloogia pakub. Asjaolu, et ta seda võimalust tõepoolest pakub, ei ole ka nii haruldane või ainult astroloogiale omane.
Iga põllumees võib linnamehele, kes oma porgandiseemnega tolle saatuse üle pärima tuleb, öelda, et kui kevadel mulda paned, siis sellest tuleb porgand või iga kogemustega automehaanik võib ilma suurema vaevata öelda, kui kaua selle autoga sellises olukorras veel sõita saab.
Kogemustega arst saab sageli väga ruttu pildi patsiendi olukorrast. Millise iganes ala kogemusega meistri käest saab etteulatuvat nõu. See ongi kogemuse suurim kingitus – protsessitunnetus ja selles sisalduvate tsüklite sügav mõistmine. Ometi jääb valik alati küsijale endale – võib ka seemet mittemulda panna.
Astroloogia võimaldab soovi korral õppida tundma ja kooskõlastama oma tervikolemuse erinevate tsüklite toimet. Vaadelda läbi väga erinevate vaatekohtade oma järjest muutuvat positsioneerumist elukarussellil.
Annab võimaluse justkui kasutada oma elus rohkemate "seieritega" kella ja kuitahes ahastama panevalt luuleliselt see ka ei kõlaks – õppida seeläbi tantsima sujuvamalt oma elutantsu ning selle sõnumit eelkõige enda jaoks selgemalt teadvustada.
Paremini aru saada just enda ja oma suhete olemusest, mitte niivõrd parameetritest.
Tegelikult on see ka tervikutaju ja elu erinevate kujude, rollide, ilmingute, ametite jne ühtsuse mõistmise võimalus. Kuidas see täpselt toimub? Siin on veel avastamise ruumi ilmselt pikalt ja paljudele. Mis on selle mõju kandjaks? Mis tema saatjaks ja vastuvõtjaks? Veel segasemaks läheb asi siis kui küsida kus...?
Külgetõmbe ja tõukumise lõputud variatsioonid tasakaalu keskme ümber? Kuidas ja kust seda leida, kui tunnistada ennast siiski enamaks kui vaid mehaaniliseks ilminguks?
Vanad indiaanlased on lausunud: "Esmanerahu - see kõige tähtsam - on see, mis tuleb inimeste hinge siis, kui nad mõistavad oma suhteid ja ühtsust ilmakõiksusega ning kõikide selle vägedega ja kui nad taipavad, et ilmakõiksuse keskpunktis eluneb Suur Vaim ning et õigupoolest on too keskpunkt kõikjal, see asub igaühes meist."
Need rütmid kajastuvad nähtavas aga kanduvad ka silmaga nähtamatule. Sealt edasi juba üksnes aimatavalt tajutavate tsükliteni.
Mäletan, kuidas üks mu parim sõber kunagi ammu, peale üht üliränka elulööki istus minu köögis põrandal ja tõmbas nukralt suitsu ning lausus – ma pole kunagi uskunud, et mingi hing olemas on, kuid ta on praegu nii haige... Küsisin, tõsi - tollal enda meelest nalja visates, et kus ta sul haige on ja tema vaatas mulle ehmatavalt pikalt otsa ning lausus: "See ongi kõige hullem, et ma ei tea, muidu läheks ja aitaks teda."
Mis on kasu teatest, et sein läheneb, kui sa ei oska pidurdada? Ka kuulutajate enda nauding oma kuulutustest on üksvõimalike libedate lahenduste koht olnud – nii raha kui tarkus teevad hõlpsasti purju selle, kes arvab neid omavat...
Täna ja eriti läänepoolkera väliselt turvalistes ja kaitset pakkuvates tingimustes – mateeria omadusi juba piisavalt hästi teades ja kasutades, on aga kummaline "vaenlane" hakanud üha sagedamini ennast ilmutama seestpoolt - depressioonid, mõttetus, enese kaotamine suhete ja kontaktide ja muu sebimise süvenemisvõimetutes rägastikes. Just nagu taas tuleb juurde neid, kes tõstavad mingil hetkel pilgu taevasse, sest maine elu on taas raske – masune selline.
Inimese elu on ju vaid hetk võrreldes universumi ajalooga. Aeg on napp ja parim viis seda kasutada on olla tänulik kõigile eelkäijatele nende töö eest ning tunda siirast huvi ja armastust selle vastu, mis huvitab sind ennast. Kas ei võiks selleks kõige muu hulgas olla ka taevarütmide ja tsüklite keel, mis on tänini üsna seletamatu ja ometi võlunud inimkonna innukamaid otsijaid juba aegu tagasi?
Mateeriat, ka pisimat silmaga nähtavat, on ju täna võimalik tõepoolest päris usaldusväärselt mõõta – ta on küllalt püsiv ja sedalaadi tarkusi on tõesti kõige targem pärida teadmiste ja kogemustega õpetajatelt selles vallas nagu seda on teadlased ja teised oma ala meistrid.
Sedalaadi teadmised on toetavad ja seda igas asjas - just samuti nagu keha toetab inimest igati kõigil tema otsingutel. Olgu need tundeelus, taevas või maapeal.
Need mõjud aga mis seda mõõdetavat mateeriat hingestavad ja liigutavad, on ikkagi märksa mõõtmatumad ja allumatumad kui inimene vahel sooviks (oh, kui ta vaid teaks, etselles peitub vast tema suurim eluline vedamine!).
Samalaadne on lugu ka inimese siseeluga/hingeeluga/tundeeluga/vaimse eluga või kuidas keegi tahab seda nimetada. Siin teebki keerukaks asja see, et olulisim õpetaja asuks just nagu seespool. See õpetaja on äratundmine. See on osalt ka vastus neile, kes kurtsid astroloogiaalaste autoriteetide puuduse üle kuigi õigupoolest õpetatakse astroloogiat ka täna maailma erinevais paigus.
Vaatamata kõigile pingutustele on ju asju, mis jäävad kõige otsesemas mõttes mõõtmatuks ja pole ilma koomiliseks muutumata õigupoolest ka korralikult tõestatavad. Nagu näiteks asjaolu, miks just see naine on mulle õige.
Miks ma olen õigupoolest kurb või õnnelik, miks ma selles majas tänava lõpus tunnen kõiki inimesei, kuid sellest teisest majast, mis mulle ometi lähemal ja millest sageli möödun, pole näinud isegi kedagi väljumas? Miks mõne inimesega tunnen otsekohe äratundmisrõõmu ja teine jääbki võõraks ka pikema aja vältel, ühes ruumis koos töötades ja ometi igapäevaseid asju koos lahendades?
Astroloogia on võimalus õppida tundma ja teadvustama selles samas raskesti mõõdetavas pooles teatavat tsüklilisust – just toetudes neile "maatükkidele" seal taevas ja nende tsüklilisele liikumisele. See on võimalus viia ühendusse oma igapäevaelu sündmused ning äratundmised ja nende tsüklite tasakaaluliikumine.
See on tegelikult lakkamatu sisemine süvaotsing ja see, mida otsitakse on kooskõla ja sellest tulenev äratundmisvõime. See on eelkõige iseendale ja seda selleks, et olla tervem ja kooskõlalisem just iseendana maailmas elades – oma suhetes, nendes sageli päris hästi varjatud tähendusrikkust tabades.
Ka looduse ühtse tasakaalustatud toimimise mõistmiseks käepärane tööriist. Siin ei ole olulisimaks leiuks õige ja vale vastuse leidmine faktilises plaanis – kõige vähem kelleltki väljas. Faktid ilmnevad pigem koos äratundmisega, mis on alati individuaalset laadi elamus. Samas on igaühe äratundmine neis asjus väärtuslik täiendus teistele.
See ongi see pärand, mis kõigile astroloogiahuvilistele täna kasutada, et ära tunda neis sisalduvaid ühendavaid printsiipe. Astroloogias on mateeria ja vaimu lõpmata huvitava koostoimimise saladuste avastamise võimalus.
Sünnikaart on nagu algne positsioneering – sinu lähteasend –välja ilmumise aeg ja koht kõige ümbritseva suhtes ja sellest lähtuv edasine kulgemine erinevate tsüklite koosmõju arvestades ja interpreteerides.
Tiina Varatalu mõtteid saab edasi lugeda homme!
