Kolmapäeval kella 14 paiku sõitis Järvamaa koerte varjupaiga juhataja Eva Tigane Paides loomaarsti juurest tagasi varjupaika. Ta oli viinud oma hoolealuseid süstima, mõõtma ja kaaluma, seega oli kaubikus õige mitu koera, kirjutab SL Õhtuleht.

Väikseim neist, punasekarvaline koerakutsikas, hakkas tasapisi juhi kõrvalistmelt armatuurlaua alla nihkuma.

Naine pidas auto kinni ja avastas, et koer puges armatuurlaua taha. Eva Tigane püüdis kättpidi koera kätte saada, kuid nii kaugele, kui käsi ulatas, kutsut tunda ei olnud.

Nii ei jäänudki muud üle, kui autoteenindusse sõita.

„Mehaanikud naersid, et anname talle vorsti nuusutada, küll siis tuleb välja. Mina ütlesin neile, et kui koer on stressis, siis see võte ei aita. Tal on siis muulegi mõelda kui viinerijupile,” räägib Tigane.

Seepeale hakkasid autoremontijad armatuurlauda lahti lammutama. Sellega oli omajagu tegemist, sest kuigi peni ronis autosse juhi kõrvalistme kohalt, leiti ta soojendusradiaatori ja roolivarda vahelt. „Sisuliselt oli ta rattakoopasse välja jõudnud ja istus seal vaikselt. Ühtki niuksatust või haugatust ei olnud,” meenutab Tigane.

Sirden Auto autoremondilukksepp Jakko Suve sõnul mõtles ta esmalt, et tegemist on mingi pisikese, taskukoeraga.

„Pärast selgus, et lausa 10kilone koerapojamürakas,” ütleb Suve. „Otsisime kümmekond minutit käsikaudu. Võtsime armatuuri lahti ja… Lõpuks leidsime koera otsapidi juba rattakoopast, pedaalide tagant. Ta oli soojendusradiaatorist mööda jõudnud ning lebas seal pikuti süsteemide vahel.”

Autoremontija ütleb, et kui peni lõpuks paistma hakkas ning looma kättesaamine juba käeulatuses oli, paistis, et kutsul polegi enam eluvaimu sees. „Aga siis hakkas ta mu kätt lakkuma. Temaga oli kõik kombes.”