"Black Booksi" koomik Bill Bailey ei vannu ega ropenda: see on lingvistiline kõhulahtisus!
Muusik ja stand-up koomik Bill Bailey, kes on Eesti naljasõbrale tuntud eeskätt musta huumori seriaalist "Black Books", naaseb 22.mail Eestisse ja astub oma showga "Qualmpeddler" seekord lavale hoopis Tartus, Vanemuise teatris. Publik vestles koomikuga maast ja ilmast ning sai muuhulgas teada, et härra koges siin viibides tõelist ilmutust. Muuhulgas arutlesime ka Briti huumori ning naiste ebaselge rolli kohta üldisel komöödiamaastikul. Loe intervjuu 1.osa SIIT!
Ropendamine — lingvistiline kõhulahtisus
Sarkastilise huumorisarja “Black Books” teise stand-up koomikust kaasnäitleja Dylan Moraniga võrreldes pole Bill Bailey enda sõnul pooltki nii sünge. Tal pole kombeks ka vanduda ega ropendada. “Eks me kõik ropendame aegajalt. Lööd näiteks jala lauanurga vastu ära ja siis vallandad kontrollimatu roppuste tiraadi, aga kõik see juhtub tahtmatult. Vandumine ongi lingvistiline kõhulahtisus. Tegelikult on erinevates keeltes nii palju ilusaid sõnu, miks mitte neid kasutada? Vahel võib endale ropendamist lubada eesmärgiga tekitada üllatusmomenti. Aga kui seda üle ekspluateerida, siis kuulaja tüdineb ja asi kaotab lõpuks oma võlu. Kuna inglise keel on minu emakeel, siis armastan tohutult selle keele rikkalikke sünonüüme. Ja üks teine asi veel — paljudele inimetele ei meeldi roppused, näiteks lastega vanematele. Seega milleks lõigata ära oluline osa oma potentsiaalsest publikust?” esitab ta arutluse kokkuvõtteks retoorilise küsimuse.
Briti huumorist ja tabudest
“Meie olemegi stand-up komöödia eksportijad,” kiidab Bailey briti huumorit ja peab end selle absoluutseks patrioodiks. “See on meie rahvuslik uhkus. Me ei võta ennast liiga tõsiselt, paneme iseendale pidevalt puid alla ja mõnitame kõiki, kes hiilgavad liigse pompöössuse või silmakirjalikkusega. See on nõnda toimunud juba sajandeid. Mulle meeldib meenutada, et meil valitseb siiski sõnavabadus ja stand-up komöödia on sõnavabaduse viimane kants!” kinnitab ta ning tunnistab, et tal on üha olnud võimalust märgata, et tabusid jääb teemade nimekirjas üha vähemaks.
“Kui meenutada ajaloost näiteks seda, kuidas üks selle valdkonna pioneere Lenny Bruce omal ajal arreteeriti, kuna ta rääkis seksist, siis tuleb ahastus peale. See hävitas ta karjääri ja lõpuks ta suri lausa sellesse stressi. Ja nüüd vaatad ja kuulad, kuidas räägitakse kõigest, tänapäeva sketšide näol on tegu lausa pornograafilise prügiga. Bruce oli sellega võrreldes lausa talleke,” mõtiskleb koomik. “Religioon on samuti olnud alati väga tundlik teema. Iga kord saan pärast nende teemade käsitlemist vihaseid kirju, et põle põrgus! Hehehe, nojah. Üldiselt saab aga kõigest rääkida, kuid olen märganud, et inimestele ei meeldi, kui öeldakse, mida tohib ja ei tohi teha, see on ka alati tabu,” muigab ta.
Naiste ebaselge roll huumorimaailmas
Komöödiamaastiku soolist võrdõiguslikkust puudutavale küsimusele vastab Bailey resoluutselt, et kahjuks sellist asja veel ei eksisteeri. Naised lihtsalt ei tahtvat oma aega millegi nii kergemeelse peale raisata. “Mina tean palju naljakaid naisi. Mu abikaasa on väga naljakas. Ta sõbrannad on lausa hiiglama naljakad. Naised üleüldiselt on ülinaljakad. Vahe seisneb lihtsalt selles, kas nad tahavad naljaviskamisega leiba teenida või mitte. Naised on mõistlikumad kui mehed, nad on ka tundelisemad ja oskavad oma emotsioone paremini analüüsida ja neil pole vaja selleks rahva ette lavale ronida. Seega äkki ongi stand upi näol tegu meeste viisiga oma sisemaailma lahata ja mingi rumala järjekindlusega püüda endiselt sellest mingit karjääri vormida?" naerab ta südamest.
"Naised pigem kehitavad kõige selle peale pigem õlgu. Noh, et see küll on loll asi, millega tegeleda,” muigab Bill ja tunnistab mõningase kahetsusega, et hoolimata maailmas kasvavast võrdõigluslikkusest ei saa sinna midagi parata, et naistele kehtivad teised normid. “Mingid asjad naistele lihtsalt ei sobi, pole midagi teha. Soo stereotüübid sätestavad, et mehed on agressiivsed ja võitlushimulised, huumoriskeene on aga nagu karude võitlustanner ja naisi nähakse alateadlikult pigem rahusobijatajatena. Kui astud lavale, siis sisened väga ennasttäis ja ülbesse rolli: ma panen teid naerma, ma panen end teile meeldima! See kõik on agressiivne. Naiste puhul tekitab see publikus ebamugavustunnet. Aga me kindlasti vajame, et see muutuks, me vajame rohkem naishääli, mosleminaisi ja ka kõiki teisi, kes mõistaks hukka oma idiootsed meesliidrid ja riigikorrad! Ma loodan väga, et ma oma elu jooksul seda näen!” avaldab ta lootust.
