LEA“BLACKY” LIITMAA usub kindlalt, et ta on saadetud siia ilma teistele head tegema. Selline teadmine on tulnud eriliste kogemuste kaudu, mida lauljatari elu talle viimased kümme aastat on ette veeretanud.
“Kui elad ja armastad omakasupüüdmatult, midagi vastu ootamata, ei saa sa ju ka pettuda!» selgitab Lea (30) lihtsalt. Selliselt uskuma on ta õppinud viimase kümne aasta jooksul, kuhu mahub nii mõnigi oluline elukogemus ning mitu Lea jaoks tähtsat meest.
Elu märulifilmis
Oma poja isaga hakkas Lea koos elama 19aastaselt. Vaevalt kahekümnesena sündis tal laps. Kui aga maimukesel täitus kolm aastat, sai kooselu otsa. Mis juhtus?
«Meie elu oli nagu actionfilm. Ja kolm aastat actionfilmis elamist väsitab väga ära,» mainib Lea. Lauljatar räägib, kuidas tal toona oli kombeks kodust mere äärde kivi otsa põgeneda. «Sel ajal hakkasin usklikuks. Hakkasin jumalat uskuma, kusagilt oli ju vaja abi loota…»
Kui Lea meenutab, kes ta ise oma esimese armastusega tutvudes oli, ei tunne ta seda inimest ära. Seda mõtlematust ja vastutustundetust küll! Kas või see, millist kiirust ta oma Žiguliga enda ja teiste peale mõtlemata linna vahel arendas…
Lea tõstab õudusega käed silme ette ja tänab õnne, et midagi ei juhtunud. «No ja eks mulle meeldisid siis natuke pahelised mehed ka. See mees, kellest minu poja isa sai, oli näiteks meie tutvumise hetkel tagaotsitav…» jätkab Lea.
Tänane lavatäht veetis õhtuid elukaaslasele teleri ette süüa–juua kätte kandes. «Käisin ülikoolis, kahe kohaga tööl ja õhtul oli täistöökoht veel kodus ka... Lõpuks lõi see kõik üle pea kokku.»
Lea sai õppetunni nagu tuhanded enne teda — inimesed ei muutu! Kuigi poeg märgib tänaseni vahel, et õiges peres on ikka issi ja emme mõlemad, on Lea seepeale ausalt vastanud: «Ma ei usu, et sulle selline elu meeldiks, kui issi ja emme üldse omavahel läbi ei saa!»
Laps on tehtud muusikast
Lea poleks mitte mingi hinna eest nõus aega tagasi pöörama. Kui ei oleks olnud seda meest tema elus, poleks tal vahest ka nii vahvat poega.
«Temast ma ei loobuks mingil juhul! Kuigi ega teda alati kerge kasvatada pole… Aga ta on hästi hea südamega ja võib vahel öelda nii, et....» Leal on kujunenud kombeks Robi-Reeno (10) ütlemised üles kirjutada. Mobiiltelefoni, et oleks kogu aeg kaasas. Ta loeb ette: «Ma olen üleni tehtud muusikast, minu sees on ainult meloodiad!», «Minu hingeke sureb ära, kui mu süda enam sinu südame soojust ei tunne!», «Sinu elu on kogu aeg minu südames soojas!»
Lea, kes on ometi kümnetele lauludele sõnu kirjutanud, ei lakka imestamast, kust tulevad sellised laused kümneaastase lapse pähe?
«Kui teda hommikuti autoga kooli viin ja aknast vaatan, kuidas ta läheb, siis ikka jälgin, kuidas ta astub… Vahel vaatan, et lonkamist polegi enam märgata,» vihjab Lea poega tabanud keerukale Perthese tõvele, mida aasta vältel Moskva kirurgide ja tohtrite käe all ravimas käidi.
Nüüd võib rõõmustada: haigus on taandunud ning Robi peab veel vaid hoolikalt trenni tegema, et lihased taas tugevaks saada. Kõige raskem aeg on möödas ja Lea vaatab haigusele tagasi kui väärtuslikule kogemusele. «Ja mitte ainult mulle, usun, et ka Robile endale.»
Maailma kõige kenam mees
Pärast seda, kui Lea kooselu oma lapse isaga otsustavalt lõpetas, elas ta mõnda aega üksi, kuid teadis kogu aeg, et «see õige» on tulemas. «Ma teadsin kuidagi, et kohtun temaga septembrikuus ning et tal on punane auto.»
Kuid september sai läbi ja punast autot polnud kusagil näha… «Tegelikult ma eksisin vaid paari nädalaga. Kohtusin Elmariga oktoobri keskel, nüüd siis juba kuus aastat tagasi…»
Kuna Lea tänase kaasa, muusik-helilooja Elmar Liitmaa toonane sõiduriist oli hoopis valget värvi, jäi punase auto küsimus tagaplaanile. Kui Lea loo kord naljatamisi Elmarile jutustas, selgus, et mees oli oma punase auto vahetult enne tüdrukuga kohtumist maha müünud…
«Mul on isegi hea meel, et me Elmariga varem kokku ei saanud,» arutleb Lea. «Kolm aastat eelmise elukaaslasega andis mulle täieliku elukooli. Arvan, et see inimene, kes olin enne seda, poleks talle meeldinudki.»
Samuti kahtleb ta, kas Elmar tallegi silma oleks jäänud. «Ta oli ju pikkade juuste ja paksude prillidega, käis imelikult riides... Pikad juuksed lõikas ta maha just enne meie kohtumist. Ja ostis endale nahkpüksid, mis talle jube hästi sobisid... Kui teda nägin, siis mõtlesin kohe: vau!... Arvan, muide, siiamaani, et ta on maailma kõige kenam mees!»
Lea naerab oma toonast mõttekäiku, et nii kena mees, järelikult gei! Ta käis ja uuris paaniliselt kõigi käest, kummas kõrvas geid kõrvarõngast kannavad. «Üks ütles nii, teine naa, nii et targemaks ma ei saanudki! Aga kui Elmar tuli ühele täiesti töisele kohtumisele, lill näpus, siis leidsin, et ega ta ikka ei ole...»
Lea teab ka Elmari esimest mõtet endast: «Ta olla mõelnud: «Vau! Selline ongi siis minu tulevane naine!»»
Abielu kahe koduga
Lea ja Elmar on abielus olnud neli aastat. Koos ühe katuse all elati aga vaid esimesed poolteist. Lea ruttab selgitama, et armastus pole kaugeltki otsas, otse vastupidi. Lihtsalt praegu on sedamoodi lihtsam.
Lea usub kindlalt, et tema elus pole juhuseid, kõik juhtub kindlal põhjusel. Isegi laulud ei sünni niisama, vaid antakse kõrgemalt poolt kui prohvetikuulutused. «Olen märganud, et kui kirjutan mõne laulu, juhtub mõni aeg hiljem mu elus täpselt nii nagu selles laulus...»
Näiteks Lea loos «Armasta mind nii» on sõnad: «Süda võib olla ja tunne võib tulla, kuid päikest ei saa niipea…» Laulja jääb mõtlikuks. Tema elus ju just nii ongi: armastus ja hingesugulus on leitud, kuid koos elada ei saa. Lea jutust selgub, et kaks tema elu olulisimat meest — abikaasa ja poeg — praegusel eluhetkel ühte majja elama ei mahu. «Ju loeb see, et Robi on ikka väga emme poja, me olemegi ju kahekesi olnud…» arutleb Lea.
Samas usub Lea, et ühel päeval kõik laheneb. «Elmar ostis selles lootuses isegi korteri, mida me praegu koos remondime,» märgib ta. Kuid naine lisab, et tema jaoks see kokkukolimist ikkagi ei tähenda. Võib-olla tulevikus…
Kunagi tahaks Lea ka veel lapsi saada. «Olen mõelnud, et kaks last võiks veel olla. Aga tõenäoliselt mitte enne kui umbes viie aasta pärast. Olen praegu kolmkümmend, nii et aega nagu veel on,» naeratab ta.
Lea kinnitab, et Elmarist paremat ja mõistvamat pole. Kuna mõlemad on muusikud, saavad nad poolelt sõnalt aru kõigest tööga seonduvast. Naerdes meenutab Lea eelmise elukaaslase mõtteavaldust tema muusikaliste võimete kohta: «Ta ütles kord, et ära sina küll laulma hakka, sest siis võtavad linnud ka pesad kahe vahele ja lendavad minema!»
Ühiste mõtete ja arusaamade jagamine on Lea meelest armastuse juures palju tähtsam kui ühe katuse all elamine ja igal hommikul koos tõusmine. «Kui ehitad oma päeva ja kogu elu üles sellele, et oled maailmas andmas, mitte võtmas, siis sa ei pea kunagi pettuma. Aga kui pidevalt ootad kelleltki midagi — sööme koos, sest MULLE nii meeldib, ärkame koos, sest MUL on nii hea —, siis võidki ju ootama jääda ja see teeb õnnetuks,» arutleb ta.
Miljonärist salasõber
Lea on kogenud, et kui ise tagamõteteta head teha, saab palju head osaks ka endale. Meedias on kõneldud kellestki vene miljonärist, Blacky salajasest austajast. Teda tänatakse plaadiümbristel, tema toetas Lea poja ravimist Moskvas ning tema kaudu ilmusid Pirita teele anonüümsed heade soovidega plakatid, mille kohta sosistati, et need on mõeldud just Leale.
«Tasuta lõunaid ei ole!» Seda manitsust on Lea seoses oma sõbraga kuulnud miljon korda. «See pole nii!» on ta veendunud. Lauljatar ütleb, et ka temal endal pole iial olnud kahju sõpradele välja teha. «Lihtsalt rahanumbrid on teised. Tema jaoks on need summad samad mis mõne teise jaoks sõbrale tee ostmine.» Lea kinnitab, käsi südamel, et midagi peale sõpruse tema ning tolle härrasmehe vahel pole.
Lea paljastab, et tema sõbra nimi on Sergei. Neljakümne ringis ärimees, kes on poolenisti eestlane ja räägib eesti keeltki. «Ja tal on ilmselt maailma suurim eesti plaatide kogu,» teab Lea. Kirgliku eesti muusika austajana sattus Sergei kuulma ka Blacky albumit. See meeldis talle nii väga, et ta kutsus tüdrukutebändi Venemaale, oma sõbra sünnipäevale esinema. Seal nad tutvusidki. «Sergeil on kolm vahvat poega, kellega ma olen kohtunud. Samuti olen tuttav Sergei naisega,» hajutab Lea pikantseid kahtlusi.
Aasta vampiiri meelevallas
Lea on naeratav ja rahulolev. On näha, et tema elu on hoopis rohkem joones, kui sosistajatele meeldiks arvata. «Mul on praegu kõik tõesti hästi, ainult nohu on natuke…» naerab ta.
Veel paar kuud tagasi kannatas Lea aga hoopis tõsisema terviserikke all kui nohu. «Kui ma ise poleks seda läbi elanud, siis ma ei usuks, et selline asi üldse võimalik on,» alustab ta. Üle aasta valdas Lead väsimus, millele arstid seletust leida ei suutnud — füsioloogiliselt oli kõik korras. Ka depressiooni, mis poja rasket haigust arvestades võinuks olla ootuspärane, ei diagnoositud.
«Mul polnud millekski energiat. Lõpuks suutsin vaid paar tundi korraga ärkvel olla, siis jäin jälle magama,» kirjeldab Lea sümptomeid ja räägib, kuidas ta kord Elmariga sööma minnes jäi restoranis lausa laua taha magama. «Kodus vedelesin ainult voodis.»
Kuna tavameditsiin ei aidanud, läks Lea Felix Jalaka, targa pendliga nägija juurde, kes talle ka varem väärtuslikku nõu oli andnud. Härra Felix palus Leal järjest nimetada inimesi, kellega ta päevast päeva kokku puutub, ning avastas, et üks neist on energiavampiir. «Kõlab ju uskumatult?» kergitab Lea kulme.
Sellest hetkest, kui pendliga mees Lea vampiiri vastu blokeeris, algas ülikiire tervenemisprotsess. «Samal õhtul istusin juba emaga köögilaua ääres, rääkisime juttu ja naersime. Enne seda poleks ma selleks võimeline olnud.» Tervenemine leidis aset vaid paar päeva enne Kroonika seksikate pidu, kus Lea säras juba rõõmsa ja kaunina.
«Felix küsis, kas ma pean selle inimesega kindlasti läbi käima. Ma tõesti pean. Oma töö tõttu kohtun temaga väga tihti,» nendib murelik Lea. «Olen talle rääkinud, et energiavampiirlust saab ravida ning et tal oleks seda vaja teha. Aga ta ei usu mind. Ka see teda ei veena, et samasugust «haigust» on põdenud ka tema enda mees ja praegu on juba pikalt haige tema laps.»
Pärast sellist kogemust on Lea asunud esmapilgul müstilist energeetikat uurima. Näiteks on ta omal nahal ära proovinud püramiidide paljuräägitud väe. «Magan nüüd igal ööl ümbritsetuna püramiididest. Neid on mul palju,» kinnitab ta.
Lea jutustab, kuidas kaks korda on talle külla tulnud ja peavalu kurtnud sõbrad saanud valust lahti seetõttu, et hoidsid väikest püramiidi mõnda aega pea peal. «Midagi seal ikka järelikult on,» usub Lea. Ja seljakotis on tal nüüd Gunnar Aarma raamat.
«Kõik, mis mu elus juhtub, on osutunud kasulikuks ja mind paremaks teinud,» jagab Lea eriskummaliste elukogemuste kaudu tulnud igavikulist tarkust kõigiga, kel kõrvad, et kuulda…
