"Loore sündis 50 tundi peale vete puhkemist ja siinkohal räägin ma lühidalt kuidas asjad meie jaoks kulgesid," alustab Brigita tõsisel noodil.

"Sellest hetkest kui veed puhkevad, tekib infektsioonioht-teadsin seda, kuid ei oleks uskunud, et see ka päriselt minuga juhtuda võib, aga juhtus. Loore viidi üpris varsti peale sünnitust arstide juurde ülevaatusele, sest ämmaemandale tundus, et ta on natuke liiga loid, see ei olnud ilmselge ja meie laps sai koheselt abi ainult tänu väga tähelepanelikule ämmaemandale. Esimesed päevad veetsin ma haiglas sedamoodi, et last nägin üle paari tunni mõneks minutiks, alguses ei saanud ma teda kättegi võtta," jätkab Brigita ning tõdeb, et esimesed kaks päeva oli ta seisund midagi mäluaugu laadset.

"Ei ole midagi õudsemat, kui olla oma vastsündinud lapsest eemal. See on midagi emotsionaalselt nii julma, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Iga hetk, mis ma sain lapsega veeta, oli väärtuslikum kui miski muu ja kui Loore stabiliseerus ja ma sain järjest rohkem temaga olla, siis justkui kõik, mis oli hinges eemaloldud ajal katki läinud, paranes sekunditega oma last hoides," lisab ta.