Briti koomik Jimmy Carr: paluda mul terve etendus kohapeal välja mõelda, on sama, mis paluda mustkunstnikul päriselt võluda!
Veidi enam kui kuu aja pärast, 10.novembril, Nordea kontserdimajas esinev legendaarne briti koomik Jimmy Carr andis Publikule eksklusiivintervjuu, milles analüüsis erakordse tõsidusega oma naljategemise põhitõdesid. Arrogantne, terav, intelligentne ja edev — nauditav vestlus ja ootamist väärt etteaste. Piletid müügil Piletilevis!
“Gagging Order” on Sul juba 10. etendus. Kuidas oled suutnud oma produktiivsust samal tasemel hoida?
Mingit erilist saladust polegi. Ma arvan, et võti peitub mu töömeetodis. Mõnede koomikute jaoks kulgeb loomeprotsess nii, et inspiratsioonitulvas tekkinud idee ümber ehitatakse terve show. Mina nii ei tee. Selle tuuri jaoks olen ilmselt kirjutanud kokku umbes 1000 nalja, millest kasutan maksimaalselt vaid 250. Ma arvan, et koomikutöö “nipp” on pidevalt kirjutada. Chuck Close ütles kunagi: “Inspiratsioon on amatööridele, mina aga lihtsalt hakkan tööle!” See on suurepärane suhtumine.
Kuidas Sa oma umbes 1000st naljast kahetunnise etteaste jaoks just need õiged välja valid?
Kõik sõltub publikust. Kui nalja peale ei naerda, siis ma ei saa selle naljaga edasi minna. Ma arvan, et olen algusaegadega võrreldes saavutanud oluliselt kõrgema naerupahvakute keskmise, kuid ma pean sellegipoolest oma nalju soojendusetteastetes testima enne, kui need tuurikavva lülitan. Õnneks on publikumid üsna etteaimatavad — kui nali töötab 30 inimese peal, töötab see ka 1000 peal.
Kas teed igal õhtul on täpselt sama etenduse?
Mulle meeldib tasakaal nn “garanteeritud naerude” ja varrukast tõmmatud improvisatsiooni vahel. Impro on tore, kuna seda kraami pole ma ka ise varem kuulnud. See hoiab tuuritamise minu jaoks värskena. Aga paluda mul terve etendus kohapeal välja mõelda, on sama, mis paluda mustkunstnikul päriselt võluda. Show peab alati tervikuna valmis olema juhuks, kui publikusse satub väga vähe naljaga kaasaminejaid.
Kas Su etendusel on ka mõni läbiv teema?
Jah, teemaks on üritamine naljategemise abil inimestele meeldida. Sama, mis igal stand up etenduselt üldiselt.
Laieneb see ka kriitikutele?
Täpselt samapalju kui kõigile teistele. Keith Tynanilt on pärit suurepärane tsitaat: “Kriitik on see mees, kes teab teed, aga autot juhtida ei oska.” See on minu meelest üsna täpne, kuid lõppkokkuvõttes taandub ikka ühele ja samale asjale — sa kas naerad või mitte. Kõigile ei saa nagunii meeldida.
Viskad äärmiselt tihti erinevate tabude üle nalja. Miks?
Huumor seisneb pinge järk-järgulises kasvatamises ja vabastamises. See ongi naer — pinge paiskub laiali. Tabudest rääkimine on lihtsalt kiireim viis pinget tekitada ja mida rohkem seda on, seda rohkem naerdakse. Üks mu lemmik helisid maailmas muide on naeru moondumine šokiks. Naer on instinktiivne — sa ei saa teha intelligentsil põhinevat otsust, mille üle naerda, see on nagu refleks. Kui oled aga ära naernud ja su moraalne kompass sulle vastu pead virutab, hakkad juurdlema, kas ikka oleks pidanud selle üle naerma? Aga siis on juba liiga hilja.
Kas on midagi, mille üle Sa päris kindlasti nalja ei teeks?
Kõik sõltub kavatsustest. Mina ei kavatse kunagi oma etendustega mingeid põhimõtteid tõestada, ma tahan lihtsalt inimesi lõbustada. Ma muretsen küll selle pärast, et vahel inimesed ei saa asjadest nii arum nagu ma tahaks, aga kõik sõltub kontekstist. See pole päris nii, et ma lähen tänaval nende juurde, nad on minu kuulamise ja vaatamise eest ikka raha maksnud. Sa pead suutma ikkagi mingi väga keerulise teema kohapealt piisavalt vaimuka naljaga välja tulla, et õigustada selle teema käsitlemist. Publiku positiivne reaktsioon peab üle kaaluma võetud riski.
Kas Sa vahel muretsed ka, et äkki solvad inimesi?
Ei, tegelikult mitte. Kui sa usud sõnavabadusse, pead lubama inimestel öelda asju, mis sulle ei meeldi — see ongi asja mõte. Kui sa ütled, et keegi solvus, siis tegelikult ütled sa ju, et nende tundeid riivati. Ja mis siis? See pole mingi argument. Kui sa ei naera, on sul vabadus mitte kuulata. See on täiesti aktsepteeritav.
Alustasid stand up koomiku karjääri võrdlemisi hilja ehk 26-aastaselt. Oli see pelutav kogemus?
Mitte nii pelutav kui igal hommikul kell 6 ärkamine ja tööle minemine! Mäletan, et kui alustasin, oli mul ausalt öeldes pidevalt kohutavalt lõbus. See oli tollal palju väiksem tööstus ja siis tehti nalja lõbu mitte töö pärast. Ma tunnen, et mul on erakordselt vedanud, et saan teha seda, mida teen. Ehk ma sellepärast olengi viimase 10 aasta jooksul hiiglama palju tööd teinud, süütundest selle üle, et koomik kuidagi nagu pole “päris töö”.
Tahtsid Sa alati saada koomikuks?
Ma ei mõistnud, et mul oli mingeid muid valikuid. Lapsepõlveunistuseks oli mängida tennist Wimbledonis ning lähim sellele oli vaadata Andy Murray võidumängu. Ma arvan, et see on piisavalt lähedal küll.
Ilmselgelt kombineerid Sa oma show’sid ohtra teletööga. Kumba eelistad?
Need on täiesti erinevad kogemused. Televisiooni tegemine on koostööprotsess — suurepärane saatejuht on vaid osa meeskonnast, kes näeb kollektiivselt vaeva, et sina hea välja paistaksid. Etendus on midagi hoopis muud. Sa oled üksi ja pead võtma täieliku vastutuse selle eest, et asjad läheks planeeritult ja see võib olla väga stressirohke. Ometi on sul laval rohkem vabadust. Kui esined televisioonis, isegi kui see on õhtune programm, oled ikkagi külaline kellegi kodus. Etendusele on inimesed tulnud raha eest, kuna nad leiavad, et sina oled naljakas. See annab võimaluse minna kaugemale, tunda end vabamalt.
Mida Sa arvad kuulus olemisest?
See on super, tänan küsimast! Maailm on enamjaolt üks tõeliselt sõbralik koht. Huumor loob kuidagi toreda kuulsuse, oled küll tuntud ja inimesed teavad su nime, aga keegi ei topi sind pidevalt esiplaanile. See pole nagu mõne näitleja või lauljaga, kus inimesed on nii kohutavas vaimustuses, et lähevad peast segi. Kõigil — noh, praktiliselt kõigil — on huumorimeel ja kui inimesed tahavad tulla mu juurde nalju rääkima, siis mis võiks mulle selle juures mitte meeldida?
