«Sain «Selgeltnägijate tuleproovist» võidu, mille järele ma läksin,» ütleb Maag Sergei. Parim päev abielu registreerimiseks saate produtsendi Kadriann Kibusega on välja mõeldud. «Aga enne, kevadel tuleb Sergei fotonäitus!»
Mõlemad kahtlesid, kui neile kevadel saate-ettepanek tehti. Kadriann (30) pidas parajasti plaani, kas poleks jälle aeg Eestist mõneks ajaks maailma avarustesse rändama kaduda. Sergeile (22) käis saatesse minekuga peale vanem õde Amita. «Mina mõtlesin, et äkki oleks parem selle ajaga hoopis autojuhiluba teha,» meenutab Sergei. Samas, mõlemad tundsid - see saade võib tuua midagi hoopis olulisemat...
«Mul oli tunne, et sel on mingisugune mõte. Midagi, mis sealt peab tulema. Tegin valiku, ei läinud Eestist ära,» räägib Kadriann.
«Mul oli samamoodi,» noogutab Sergei. «Panin endale kaarte ja õde mulle mitu korda. Vaimumaailma kaudu räägin ma oma surnud emaga. Tuli välja, et ma leian... Kõik näitas, et sellest saatest saan peavõidu. Lapsepõlvest oli mul arusaamine või ideaal - ma teadsin, missugune on minu tuleviku naine, inimene, kes saab mu kõrval olema.»
Nii mõõtiski ta juba valikvoorudes endamisi selgeltnägijaid-naisi, oma konkurente pilguga: kes neist võiks SEE olla? Aga ei kedagi ega midagi. «Kui saade oli poole peal, andsin Kroonikale intervjuud. Siis mõtlesin juba, et kõik see oli arusaamatus. Või tuleb selle saate kaudu ehk mõni klient...?»
#end#
Kahekümne kaheni üks
Muidugi märkas Sergei saateplatsil kohe kaunist Kadrianni. «Mõtlesin - see ei ole võimalik, ta on saate produtsent. Vaevalt selline naine mind märkab. Aga näe, nii läks!» särab Sergei.
Novembris käisin Kroonikana esimest korda Sergeil külas. Kolm kuud hiljem on Sergei vahetanud Mustamäel kvartalit. Seni elas ta isakodu ja õepere vahet vastasmajades. Jaanuari teisel päeval kolisid nad Kadrianniga kahetoalisesse üürikorterisse.
«Uued algused,» ütleb Kadriann. Nelja-viieaastaseni elas ka tema vanematega Mustamäel.
Kadriann roolib viiekordse Mustamäe maja ette tumerohelise auto. Minu, ja ilmneb, et ka Sergei jaoks on autod kahte marki: punased ja ülejäänud. Aga ajakirjanikuna ilmutan püüdlikku huvi. Kadriann ütleb, et see on mitsubiši autländer. «Nelivedu, hea võtetel käia,» põhjendab naisrežissöör. Aga lisab tuppa juhtides: «Annan sulle asjakohasema detaili - kõik need roosid laual on Sergei kingitud.»
Novembris istusime kööki, nüüd elutuppa. Seal põlesid laual väiksed valged küünlad, siin on pikad punased. Kaks tugitooli... «Meie mahume ühte küll,» ütleb Kadriann. Kui istet võtame, hakkab raadio nagu tellitult rääkima uudist Johnny Deppist. Ja natuke hiljem mängima death-metali lugu, Sergei muusikat.
Enne saadet arvas Kadrianni needustest: «Misasja, need igasugu loitsud... Kui ma ise neid ei usu, ei hakka need mulle ka külge.» Nüüd teab ta: «See on ebameeldiv. Kui tunned ja lausa näed, et mingid inimesed tegelevad su elu mõjutamisega.»
Kadrianni sünnikuupäevaski näeb Sergei märki: «Mu ema suri 13ndal. Ja tema on sündinud kolmeteistkümnendal ja reedel.» Ja tarokaart ennustas naist just isepäisest Jäära tähtkujust.
«Jäär, aga natuke lammas jäär,» naerab Kadriann. Hiina-kalendri järgi on ta sündinud lamba elik kitse aastal. Sergei aga on kass, sündinud ööl vastu 22. maid - Sõnni ja Kaksikute vahepeal. «Mul on nagu kaks märki,» ütleb ta. «Seda on tunda,» noogutab Kadriann.
Tema tõupuhta Jäärana horoskoobimärgi vaimustust ei põe. «Khmm,» muigab ta. «Jäärad on alati uhked oma tobeduste üle.» Ta poetab käe Sergei pihku.
Klikk: see on minu inimene!
Klikk käis Mitsubishi Outlanderis. Kui Sergei pakkus end appi otsima Tartus kaduma jäänud Jaaku, anti saate produtsent Kadriann talle autojuhiks. Pikk tee, kaks tundi Tartusse ja tagasi. «Kadriann palus mul midagi huvitavat rääkida, tal selg valutas,» meenutab Sergei. «Ja hakkasin rääkima. Oma teooriatest. Tema oma filosoofiatest. Ja lihtsalt, saime sõpradeks.»
Selleks ajaks oli Sergei harjunud, et inimesed kasutavad tema peal võimalust rahuldada oma uudishimu - mida nõid ka nende kohta näeb? Kadriann mitte. «See inimene ei hakanud minult enda kohta pärima. Vaid rääkis lihtsalt südamega. See mulle meeldis.» Nii sai selgeks kaart, mis kukkus Sergeil taro-pakist välja kogu suve. «Pärast Tartu-sõitu kodus kontrollisin jälle - sama!»
Sergei oli varemgi sõitnud «Tuleproovi» ülesannetele mitu korda Kadrianniga. «Auto oli naisi täis: ikka keegi mu konkurentidest, Alice Järvet žüriist, grimeerijad... Ma hullult mõtlesin - kes ometi on see Jäär?» Mõtte, et see võiks olla Kadriann, tõrjus ta peast - produtsent ju, nii ilus ja edukas naine, vaevalt et temasugust vaatab. «Nagu ikka, kuni on süsteem, ei kuulanud oma südant. Tunne oli, aga loogika viskas selle ära.»
Tartu-sõidust peale tundis Sergei saatevõtetele tulles, et «tere!» Kadrianniga on midagi enamat. «Mitte ametlik, nagu ma kõigi teistega seal ütlesin.»
Saate finaal oli aga see piir, mis näitas, et nad on enamat kui lihtsalt sõbrad. «Mina olin seal juba emotsioonitu nagu zombi. Aga tema näitas hullult oma emotsioonid välja, hakkas lõpuks nutma. Lohutasin teda. Nii et kui see ametlik «tuleproov» oli lõppenud, mõtlesin, et nüüd on aeg, peab isiklikud asjad korda panema. Rääkisime. Mina olen selline, et kui ma näen, et inimesel on emotsioonid väljas, siis hakkan teda austama.» Ja nagu kohkudes nii pikast monoloogist: «Ma ei tea, ütle ise...» Paus ja Kadriannilt: «Jah.»
Suurim sarnasus ja erinevus?
«Ooh,» delegeerib naisepilk teema mehele.
«Kadriann on ainus inimene, kes saab minust aru kohe. Igas asjas, mis me teeme... Ma ei pea talle seletama. Teda huvitavad samad asjad, nagu India ja teised vanad mütoloogiad. Tahame koos filme teha. Päeval ma joonistan, mõtlen pilte, õhtul koos proovime neid edasi arendada.» Ainult kui Sergei ideed on ta enda sõnul vahel «liiga hullud ja kuskil õhus», siis Kadrianni omad on rohkem läbi mõeldud ja maa peal.
Sergei pöörab pead ja naeratab Kadriannile silma. «See paistab ju meie nägudelt ära - mina olen rohkem depressiivne, tema on päike-inimene. Natuke nagu deemon ja ingel või...?»
«Mmm,» noogutab ingel. «Inimeste inimene. Oma töö tõttu suhtlen rohkem. Sergei hoiab omaette.»
«Suhtlen asjadega,» täpsustab Sergei. «Ja surnud inimestega. Kui teen pilte - siis tulevad ka natüürmordid. Inimestega ma ei oska. Olen hea fotograaf, võin seda öelda, aga sitt portreefotograaf. Tema oskab inimestega...»
Kadriann kiidab omakorda: «Mis mulle Sergeis kohe meeldis: ta on hästi rahulik, aga samas on temas sügav enesekindlus ja jõud sees. Pluss tagasihoidlikkuse tarkus - et ei lähe mitte iga koha peal oma suud lahti tegema. Minust võib jääda mulje, et ma kogu aeg käin ja teen. Aga ega ma ei ole ka nii avalik inimene, kui see võib paista.»
«Kindlasti,» noogutab Sergei. Ja võtab Kadriannil õla ümbert kinni.
«Jäär, nagu ma olen, ei kannata ma, kui keegi mu selja taga seisab-seletab. Töötan paremini üski kui grupiga. Sergeiga mõtleme hästi ühel levelil. Ta mõistab.»
Mida on noored jõudnud teineteiselt üle võtta, kas või filmide maitses?
«Ma olen hullude filmide fänn. Ja Kadriann võib neid ka nautida. Ja tema on esimene inimene, kes ütles mulle, et talle meeldib death-metal.» Sergei keevitas talle plaadi oma lemmikbändidest. «Karjumine ja hullud viiulid... Terve elu ma kuulsin ainult kommentaare: What the f*** is this! Mis sitta sa kuulad! Aga tema ütles: jumala lahe ju!» Sergei jutus kordub «terve oma elu», nagu ta oleks 70aastane. «Aga ta ongi ju!» lõkerdab Kadriann. «Minu hing ongi selline. Vana,» noogutab Sergei.
Kadriann: «Ma olen hullult avatud inimene. Mul pole kunagi olnud raudseid lemmikuid. See on tõsi, et minus on alati olnud see...,» hakkab naerma, «morbiidne külg sees. Tumedad teemad on lapsest saati meeldinud. Suviti Muhus vanaema juures ei mänginud me sõbrannadega printsesse. Meie olime: Lenin, Brežnev ja Stalin. Lisaks vampiirifilmidest nähtud tegelased.»
Õhturomantikaks death-metal Mustamäe korteris siiski ei mürise. Siingi maitse ühine: kui taustaks, siis - Klassikaraadio.
Üks paralleelvärss paistab kaugele kätte: kui Sergei rändab hauataguses maailmas, siis Kadrianni tõmbab põrgutesse maa peal. Miks ometi? Kust noorel naisel selline tõmme, huvi? Paikadesse, kus inimesed kärvavad kui kärbsed epideemiatesse. Kadriann ei pea end sündinud maailmaparandajaks. Pigem oli see adrenaliininälg, mis rähnipoja, ranits seljas, aastaks Indiasse ja Nepaali ekslema viis.
«Juhused. Ja adrenaliini otsin ma küll kogu aeg. Tookord, 22aastaselt põrutas ta Indiasse kaheks kuuks
aega maha võtma. «Aga siis saatsin Suvile (toonane ülemus, produtsent Raoul Suvi - M.K.) postkaardi, et ma tagasi ei tule. Nagu laps - võin hullult vaimustada uutest asjadest.»
Pereharmoonia huvides täpsustab ta kohe: «Periooditi olen ma ka väga skeptiline. Minu maniakaal-depressiivsus,» naerab ta.
Tihti põgenetakse Indiasse, et seal hädas ja viletsuses oma õnnetuse tühisuses veenduda... «Kas just õnnetu armastus, aga mingid elumuutused selle taga muidugi olid...»
Kadriann vaatab Sergeile otsa. «Praegu ei tahaks ma kuhugi minna!»
Kus asub maapealne kohutavaim põrgu?
Kadriann: «Kõige hullem põrgu - kui inimene ei teosta end siin elus ja kohe. Kui jääb kripeldama. Et ta pole seda teinud, või vähemalt üritanud. Millest ta tunneb, et ta peab ja saaks. Sellest algavad kõik hädad. Oma nõrkus ja saamatus, see on kõige hullem.»
Aga ikkagi, räägi kõige koledam maa peal nähtud põrgu.
«Okei, ma mõtlen.»
Appi tõttab Sergei: «Kõik need kogemused maailma elust - need aitavad tal aru saada minust.»
«Jah,» poetab Kadriann.
«Kuigi mina pole nendes kohtades käinud. Tema jutu järgi tean, mis seal toimub. Vahet ei ole - mis sitas, mis kastis, raha ei ole... Inimene ei ole põrgus, kui ta elab nagu looduslaps tasakaalus.»
Kadriann: «Vaimus ei tähenda seda, et oled lugenud miljon raamatut...» Sergei: «Just. Loodusrahvastega on nende esivanemate hing. Kõige vaimsemad ja hingelisemad on ju lapsed. Ja need inimesed, kel pole süsteemi peal. Meile, «edukatele inimestele» tundub seal elamine põrgu. Neile ei ole, nemad on harjunud.»
«Okei, räägin ühe näite Kambodžast,» ütleb Kadriann. «Ma ei tea, kas see just kõige hullem on. Riik, kus on suurim laste tööhõive. Käisime seal filmimas prügimäel, kus sellised pisikesed töötavad.
Rihoga (filmitegija Riho Västrik - M.K.) kahekesi tassisime sinna kohale kogu tehnika 40kraadises palavuses. Teejuhiks anti meile üks väike poiss. Ta läks ees ja näitas, et me sõna otseses mõttes ei vajuks päris kaelani vedela sita sisse. Need lapsed töötavad seal. Teenivad perele paar dollarit päevas. Korjavad sealt seest välja metalli ja plastikut. Selles palavas kõik see tossab-põleb. Meie siin teame, kui kantserogeenne see on...»
Tänu heategevusorganisatsioonile oli neil lastel võimalus ka koolis käia. «Varahommikul sõelusid prügi, siis läksid kooli. Filmisime ka seal: kõik ilusad valged pluusid selga pandud, aga käed-küünealused korpas.»
«Jah, sa oled HIV-positiivne!»
Kunagi diplomitööks tegi Kadriann kahasse kursuseõde Liina Paakspuuga «aidsi-terroriste» parodeeriva lühimängufilmi «Hüvasti Igaveseks, Värdjad! ehk H.I.V!»
«See oli epateerimine, võrreldes Aafrika elutegelikkusega.» Aidsiparadiisis Malis käis Kadriann tegemas dokfilmi. «Filmisime tugikeskuses, kus nad saavad abi - toitu ja raha. Isegi seal, maailma kõige vaesemal maal saavad nad riigilt tasuta ravi. Ainult kui nad ise ennast kätte võtavad ja seda kasutavad. Tuba oli HIV-positiivseid täis ja nad ise olid väga eluterved. Mina olin see «värdjas» - filmitegijana sa pead ju neid «peedistama», et tegelikkus vaatajani tuua. Siis küsidki nagu laps: Aga kuidas sa..., noh, kuidas sa selle said? Kas sinu naine julgeb sinuga ühest tassist juua?»
Jubedaim oli filmida arsti juures, kes võttis vereproove. «Üks noormees väitis talle, et temal seda kindlasti ei ole. Ta ei ole end ohustanud - süstinud ega kondoomita seksinud! Ei ole, kindlasti ei ole. Ja siis ütles arst, et ta on HIV-positiivne. Vaikus. Seisime oma kilakolaga seal kõrval. Oleks tahtnud seina sisse kaduda...»
Selgeltnägijate vuu-duust ei arvanud Kadriann enne saadet ja Sergeid suurt midagi: «Mu isale meeldivad esoteerilised teemad. Maailma mütoloogia raamatutest olin jupikesi lugenud. Nagu kõigil, oli mul mingi oma filosoofia.»
Sergei käib kalmistutel nagu pargis head energiat, elujõudu kogumas. «Ega mina ka neid karda,» naerab Kadriann. «Kalmistud on normaalne elu osa.» Surnuaedadele jalutama ta ei kibele. «Aga Indias sain hakkama ka vaatepildiga - kuidas surnuid kõigi pilgu all põletatakse. Andis sellele uue dimensiooni.» Aga üleliia ei taha ta sellele mõelda: «Kui mõtled üha surmast, siis ei julge sa elada.» Sergei võtab kokku: «See tähendab - tal oli suht pohui.»
Pronksiööd ja Siber
Vene keelega on Kadriannil nagu on. «Laulva revolutsiooni põlvkond. Ei tahtnud seda õppida, õpetajad mõistsid - ja nii me tuupisimegi vaid tuimalt Puškini luuletusi pähe.»
Pronksiöö aegu juhtus Kadriann olema Norras. «Vaatasin seal telekast - mis toimub! Kas me sõidame sinna üldse enam tagasi või...!» Aga nüüd teoksil olev film Eesti venelastest oli tal mõttes ammu enne seda ja teadmist, et Sergei kuskil olemas on. «Keeruline teema. Sest ka minu vanaisa suri Siberisse.» Kokkupuude siinsete venelastega enne Sergeid: «Oli null.»
Ega ole Sergeigi ühtegi eestlast nii lähedalt näinud. «Lihtsalt sõpru ja sõbrannasid on ka eestlasi olnud. Fotokooliski ainult eestlased, aga...»
Kadriann ei lasku võrdlusteni oma eelmistega: «Ma ei ütle, et ta on ilusam, targem, parem... Ma tunnen, et olen koju jõudnud. Ma olen paigas. Ma olen õnnelikum, kui ma arvasin, et ma võiks olla. Kõik on normis. See on kindlustunne, see on armastus.» Võtab Sergei tummaks.
Epiloog äiade ja ämmadega
Kui kohkunud võisid olla Kadrianni vanemad kohtumisest Selgeltnägijaga. Tuleb poiss nagu röntgen ja näeb läbi...
«Eks see väikest ettevalmistust vajas,» möönab Kadriann. «Näitasin Sergeist Kroonikas ilmunud artiklit, et nad aru saaks.»
Oma isast Sergei endiselt rääkida ei taha: «Temaga oli lihtne. Aga päris hull oli nüüd lõpuks esimest päris pruuti emale kalmistule esitlema minna,» ütleb Sergei nukrusega. «Minul on emaga side kogu aeg. Olen tema laps. Et temaga rääkida, ei ole vaja mul kalmistule minna. Aga inimestel on selline komme.» Ka abieluettepaneku tegi Sergei: «Nagu inimesed ikka. Lihtsalt läksin-ostsin sõrmused.»
Kas Kadriann suudaks nüüd ka toanurgas mediteerida, või on Sergei valmis minema Aasia-Aafrika ekstreemsusi avastama? «Aga just seal on see kõige suurem üksinduse tuleproov,» ütleb Kadriann. «Seal oled kogu aeg endaga, pole isegi telekat, mis aitaks end lainel hoida või enda eest peitu minna.»
«Need kaks asja on väga sarnased,» nõustub Sergei. «Muidugi ma tahaksin Kadrianniga kaasa minna...» Lõpuks lausub Sergei: «Mõtlen-muretsen probleemide üle ikka samamoodi, aga ma ei ole enam üksi. Üksindus on see, mis tapab.»
«Jah,» kõlab Kadriannilt.
ÕNNELIK LÕPP
