Legendaarne näitlejatar EVE KIVI paljastab 64. sünnipäeva eelõhtul oma mineviku aktifotomodellina.
#p2v#Homme sünnipäeva tähistav Eve Kivi pole aastatega minetanud grammigi sarmi, mis oleks ta selliste fotode eest nooruspäevil «paragrahvi alla» saatnud.
Kivi on saatnud hulk legende juba sügavast stagnaajast. Alates ta arvukast austajaskonnast, kuni keelatud ülesastumisteni lääne erootikaajakirjades. Kuidas olid lood tegelikult?
Oled esinenud julgete avaldustega seksiteemadel: et parim näohooldusvahend on sperma ja soovitanud seksida nii tihti kui võimalik. Milline on sinu eas daami seksuaalelu?
Praegu ei ole mul vaja sellest enam rääkida, Anu (Saagim —toim) on juba ohjad üle võtnud. Aga minu seksuaalelul pole viga midagi. Ma ei tunne millestki puudust.
Oled oma avalduste pärast viltuvaatamist ka kogenud?
Ei, aga nõukogude ajal oleks võinud väljasõidukeelu saada. Klausliga, et moralno nje ustoitshiva (moraalselt ebastabiilne —toim). Aga niisamuti silmi pööritada ja flirtida ikka sai. See ei olnud keelatud.#p3#
Mäletad mõnd seika?
Kord oli vaja itaallastele «Viimne reliikvia» maha müüa. Oli parajasti Moskva kinofestival, olime lantshil. Meie Soveksporti mehed ütlevad, et kuule, Eve, nüüd tuleb sul see film sellele makaronellole, sellele italjaanole, kes siia tuleb, maha ärida. Et on üks sihuke paks nagu rull, aga katsu teda nüüd ikka moosida, nii palju kui suudad. Kell oli kaks päeval. Nii kui ta mind nägi, veeres tema siis minu juurde. Hakkas mu kätt suudlema, sõrmeotstest pihta, ja oli juba vaat et õla peal väljas! Aga siis kargas meie Soveksporti ülemus vahele. Stopp! Et kui oled «Viimse reliikvia» ära ostnud, võid edasi suudelda. Naerda sai kõvasti. Mina muidugi kiitsin kohe takka, et si, si, sinjoore! Nad läksidki siis kuhugi lepingut allkirjastama, aga mina teda enam hiljem ei näinud.
Sinu ümber liigub mitmeid legende, alates paljudest meestest kuni ülesastumisteni tuntud erootikaajakirja Playboy veergudel?
Olen kaks korda Playboys olnud, aga ma ei olnud paljalt. Mul on küll seal seelikud üle pea olnud, aga paljalt ma ei poseerinud.
Aga olen olnud Viru hotelli soome sauna reklaamis alasti. See tehti peagi pärast seda, kui hotell avati, ja oli suunatud ainult Soome turule. Saunas olin ma täitsa paljas. Pidin olema higine seal kuumas, ja kui välja hüppasin, kasteti mind veega üle. Meie inimesed nägid siin sellist versiooni, kus olin vannis vahu sees, ainult jalg väljas. Aga ka sellest tekkis probleem. Helistati kinokomiteesse ja öeldi toonasele esimehele Feliks Liivikule, et see on ikka väga halb, et Kiviga seal niimoodi vannis on pilti tehtud. Feliks ütles, et kurat, oli jah halb — vahtu on tal seal pildil liiga palju ümber. Ha-ha-ha-haa!
Palju sul selliseid pildiseeriaid elus üldse on olnud — aktikaadrid kaasa arvatud?
Aktikaadreid on olnud. Üks mu kunagisi lemmikfotograafe Slava Morozov, kellega ma Moskvas töötasin, hukkus autoõnnetuses. Tema tegi minust erinevaid fotosessioone — esimesed kaadrid N Liidu, järgmised sotsmaa ja kolmandad kapriikide tarvis. See tähendas ka seda, et pikkamööda viskasime hilpe seljast.
Las ma aiman: kapitalistlikesse riikidesse rändasid su aktifotod?
Jah. See oli väga huvitav, kuidas tema töötas. Eriti meeldis talle töötada poola staaridega nagu Barbara Brylska jne. Mäletan, kuidas ma ühe sessiooni ajal uksepiida vahel rippusin. Tulin dushi alt, olin läbimärg, ja seejärel rippusin, pikad juuksed kergelt rindu katmas.
Siis olen teinud koostööd selliste meestega nagu Leo Mirkine, kes oli prantslaste operaator ja fotograaf. Ta filmis Moskvas ja pildistas ka mind. Ta oli fotografeerinud Lollobrigidat, Bardot’d jne. Täpselt samuti märjana, läikega kreemis, tegi ka tema minust neid pilte.
Kuhu need siis läksid?
Ta avaldas neid Prantsusmaal, ega mina neid ei saanud. Kõik ju teadsid, et ei tohtinud sellist allkirja alla panna, et poseerib keegi inimene N Liidust. Ja tegelikult nad täitsid kõik oma lubadust.
Siis on teinud minust fotoseeria Philip Haltsman, kes kuulus kunagi ka Marylin Monroe kümne fotograafi hulka. Tema käis spetsiaalselt Venemaal, maksis mul kõik sõidud Eestist Venemaale kinni. Moskvas pildistasime. Sõitsin kaheks päevaks temaga töötama, töötasime nii päeval kui ka öösel.
Haltsman nägi mu portreesid Moskvas kinomajas seinal, jäi nende ette seisma ja ütles: seda inimest ma soovin. Kutsuge ta siia, kus iganes ta ka ei oleks. Kõik kulud on minu kanda. Tema tegi poolkaetud, kergelt erootilisi fotosid. Ja lihtsalt portreesid.
Mäletan, kuidas ta pani lõhnaküünlad põlema ja muusika vaikselt mängima. Samuti andis ta enne igat klõpsu pisut shampanjat, sest siis pidi silmadesse just selline läige tekkima, millist tema soovis. Purju ta mind ei jootnud, see oli ainult lonks — pealegi
pole ma shampanjalemb.
Kuidas su partnerile sinu selline töö, pildistamine istus?
Arvan, et ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Minu seisukoht oli, et kui ei taha, siis astu minema. Ma ei mäleta ka, et oleks siis mingit riidu olnud.
Mitte üht piuksu?
See ei olnud Ants Antson, vaid minu abikaasa enne teda, kaugsõidu laevakapten. Ta sattus Soomes peale minu reklaamfotole. Osalesin seal kahes reklaamis. Üks oli Coca-Cola reklaam — You drink Coca-Cola! Mind võeti selle jaoks üles nagu kunagi Monroed, mustal nahal küljeli lamamas, pildistatud pooleldi selja tagant. Abikaasa aga sattus koos laeva politrukiga peale ühele teisele minu reklaampildile. Jõudis veel viimasel hetkel politruki ja selle kaupluse akna vahele astuda, et viimane mu plakatit ei märkaks. Teda oleks minusuguse naise pärast päevapealt ametist tagandatud.
Ta ütles, et tal jäid jalad kangeks, kui nägi, et mina seal pildil niimoodi laiutasin.
Ta siis ei teadnud?
Ma ei olnud ju siis temaga veel abielus, kui see pildistati. Aga kui oleksin olnud ta abikaasa, ikka oleksin teinud!
Aga sa poleks ikkagi öelnud?
No pidi siis just tema sattuma sinna, kus see rippus!
Kas sulle maksti hästi?
Raha ei tohtinud vastu võtta! See kõik oli keelatud, neid fotosidki ei tohtinud teha! Ja kui oleks kuuldud, et ma oleks võtnud mõnelt välismaalaselt raha, oleksin läinud paragrahvi #p4p#alla. Fotograafid ise olid ka kõigega väga hästi kursis. Ei pakkunud kunagi. Nad teadsid.
Palju aastaid hiljem olin küll pahane. Leidsin oma foto kunstripsmete karbi sisekaanelt. Seda müüdi Moskvas, Saksa Demokraatliku Vabariigi esinduspoes Leipzig. See oli juba äri.
See oli juba siis, kui sul oli suhe Dean Reediga?
Jah-jah. Ma oleksin võinud nad kohtusse anda. Ja ma käisin isegi kinoliidus sellest rääkimas. Sealt öeldi, et me ei taha sõbraliku riigiga suhteid rikkuda. Ja oligi kõigel kriips peal. Vahe oli selles, et see oli juba äri. Siin ilmusid pildid vaid ajakirjas, aga nüüd müüdi minuga konkreetset toodet.
Ma oleksin selle protsessi isegi võitnud, aga siis jällegi ei viitsinud ega hakanud seda ajama. See oli ka riiklikul tasandil vastunäidustatud.
Kuidas sa oma 64. sünnipäeva pead?
Ma ei ole midagi mõelnud. Kanal 2s (Eve töötab seal reklaamikonsultandina — toim) kolleegide keskel ikka vaikselt peame. Ausalt öeldes ei taha sünnipäevale mõeldagi. Tegelikult on mu mõtted juba Moskvas, seal peatselt toimuva galashow juures.
PEKSLEVA SÜDAME KIUSTE
«Taevas, ma pole elus oma tisse nii kaua peos hoidnud!» naerab Eve Kivi Kroonikale poseerides.
«Alasti võtmisega pole mul mingit probleemi!» nurrub Kivi stuudios ringi hõljudes. Ta on kõik pildiideed läbi kaalunud ja toimuvaga igati päri.
Eve on stilisti soovitusel ostnud isepruunistuva kehakreemi ja end kolm päeva järjest igal õhtul korralikult sisse määrinud. «Eeldusel muidugi, et rinnanibud pildile ei jää!»
lisab diiva naerdes.
Pildistamispäeval on Evel südamerütmihäired ja ta on hommik otsa fotoseeria õnnestumise pärast närveerinud. Korvaloolipurgi ridiküli valmis seadnud, on ta siiski lõpuks päral. Eve kurdab, et süda jupsib viimasel ajal, ja toob kuuldavale sügava ohke.
Aga kui soeng tehtud ja meik valmis, ununeb jupsiv süda paugupealt.
Kaamera klõpsumise ja välklampisähvatuste saatel kepsleb Eve stuudios ringi justkui noor emahirv.
Esimesed kaadrid roosas pitsis panevad daami elama. Kuna Eve paneb pluusi paljale ihule, püüab ta volangidega rindu kinni katta. «Ei tahaks ka päris nii,» mainib Eve, sel ajal kui fotograaf Kristjan Lepp esimesi kaadreid klõpsib. Õige pea aga ei viitsi Eve enam
rindade varjamisele mõelda.
Idee poseerida, roosid või gerberad rindade ees, meeldib Evele. «Olen juba üle kuuekümne! Millal siis veel!?» sõnab ta lustakalt ja koorib ülakeha paljaks.
Eve proovib peegli ees gerberaid rindadele sättida. Lillevart on järel kõigest kolm sentimeetrit. «Sõrmed väsivad ära,» kurdab ta. Aga kaamera ees seismine annab daamile jälle vajaliku särtsu. Gerberaid ja roose vaheldumisi hoidev Eve meenutab nümfi.
«Taevas, ma pole elus oma tisse nii kaua peos hoidnud!» itsitab ta, kui üks gerberaõis põrandale kukub. Eve ringutab ja võtab siis taas poosi sisse.
Vahuses vannis on Eve juba õige ülemeelik. Hüpitab ennast üles-alla ja ajab jala graatsiliselt vahust välja.
«Võtan nende piltidega Kroonika Venemaa filmifestivalile kaasa. Las siis oigavad!» sõnab daam rahulolevalt.
