«Abikaasa ei aktsepteeriks ühtegi mu armukest!» ütleb VILJA SAVISAAR. Sellegipoolest liigub Vilja sageli ringi Jüri Jõgeva seltsis. Paari nähti lennujaamas tervitussuudlust vahetamas, Jüri oli sinna Viljale abikaasa asemel vastu tulnud…
Vilja (46) tunnistab, et tema ja Edgar Savisaare (58) abielu pole enam faasis, kus peaks tingimata teineteisel käest kinni hoidma. Vilja elab argipäevadel Nõmme kodus ja Edgar toimetab Hundisilma talus. Nii on olnud juba mitu aastat. Läinud jõulude eel jäi Keskfraktsiooni juhi ametit pidav Vilja lennujaamas oma ammuse tuttava Jüri Jõgevaga (67) kaamera ette.
Vilja ja Jüri töötasid aastate eest koos Põhja-Tallinna linnaosavalitsuses. Vilja sõnul häiris Edgarit algul tema läbikäimine Jüriga, aga tänaseks on see teema vaibunud. Lennujaama kohtumisel andis Jüri Viljale tervitussuudluse.
«See võis pealtnägijates vastakaid arvamusi tekitada, kuid meil ongi tutvusringkonnas selline komme. Ja kui see mu abikaasale ei meeldi, siis tulgu ise lennujaama vastu!» lausub Vilja.
Proua Savisaar ei varja, et on olnud abielu jooksul armunud, kuid mitte sedavõrd, et oleks tundnud soovi Edgarist lahutada.
«Me abielu Edgariga pole klassikaline, traditsiooniline kindlasti mitte, nii nagu ette kujutatakse, nii nagu tahetakse meilt ikka saada,» ütleb Vilja.
Sa elad Nõmme kodus ja abikaasa Hundisilmal. Kas nii on lihtsam koos eksisteerida?
See ei ole väga isiksuste probleem. Mul on Nõmmel mugavam ja Edgarile meeldib Hundisilmal rohkem. Ta ametid on peaaegu alati sellised olnud, et ta ise määrab, mis kell hommikul tööle läheb. Me tütrel Rosinal algab kool kindlal kellaajal, ta ei saa mineku aega valida. Nõmmelt on lihtsam kooli jõuda.
Hundisilma ja Nõmme elamised said ostetud ühel ajal. Algul püüdsime Hundisilmal rohkem käia, aga ühel hetkel vaatasime, et see väsitab ära. Kui me seal elaksime, siis peaks Rosina kusagil ootama, kuni ma töö lõpetan. See poleks õige. Tal peab olema kodu, kuhu pärast kooli kohe minna. Me elukorraldus on lihtsalt selliseks kujunenud ja selles pole midagi erilist, keerulist ega mõistatuslikku. Abikaasal on Nõmme kodus kitsas, ta on rohkem rahul Hundisilmal. Seal saab minna igal hetkel õue, mis on tema jaoks justkui maja jätk. Linnas sellist võimalust ja privaatsust pole. Mulle meeldib ka seal olla, aga siis, kui mul pole kohustusi, kui ma ei pea linna vahet sõeluma.
Edgarile ei meeldinud kah, et ma hakkasin hommikul kella viiest kolistama. Kuna me oleme juba kakskümmend aastat koos elanud, siis seda näpust kinnihoidmise vajadust nii suurt ka enam pole.
#end#
Südantsoojendav on ju teada, et mees toimetab tagatoas…
Praegusel telefoni ja interneti ajastul, globaliseeruvas maailmas elavad paljud pered nii, et üks istub Brüsselis ja teine siin. Nad teavad ju, kus teine inimene parasjagu on ja mida ta teeb. Me teame ka enam-vähem täpselt, mida teine parasjagu teeb.
Hing ihkab vahel üht kallistust, pai...
Eks selle vajaduse saab rahuldatud nädalavahetustega. Me kohtume ja näeme ka töönädala sees ja kui on väga vaja minna seda pai tegema, siis võin ju sõita Edgari juurde linnavalitsusse. Ma sellist vajadust nagu ei... Tähendab, abielu selles faasis on jõudnud etappi, kus teised väärtused on tähtsamad, et see ei ole enam esmane vajadus.
Intiimelu?
Seda jõuab elada küll, ega siis pole enam noor ja sihuke, et...
Et ei olekski nagu...
Jah, noh, seda et...
...enam vajadust selle järele?
(Naerab.) Vajadus nagunii on rohkem või vähem selle järele, aga seda suudab inimene kontrollida, kui ta pole just päris pidurdamatu. Ma arvan, et sellest saab kuidagi üle...
Seegi tekitab stressi, kui midagi peab sedavõrd kontrollima.
(Naerab.) Ei, ma ei mõelnud seda, ma ei räägi seda näidet... Ma tahtsin tuua hoopis mitte inimeste pealt näidet... See selleks, ei ma ei räägi sellest.
Ma saan aru, et tavapärane ja loomulik oleks, kui perekonnad on koos, elavad igapäevaselt intiimelu ja nii edasi, aga Eestis on üldse see klassikaline perekonnamudel muutunud.
Mulle tundub ja mul on hea meel selle üle, et noored jälle liiguvad rohkem selles suunas, et sõlmitakse rohkem abielusid ja püütakse koos olla. Samas eksisteerib ka teisi peremudeleid ja seetõttu ma ei ole nagu väga stressi sattunud. No muidugi ma tahaks vahel, et mul oleks kodus mees, kes ise mu eest naela seina lööks, aga kuna ma tean, et sellest mehest nagunii naela seina lööjat ei ole, siis ma pean leidma teisi inimesi majapidamislikku poolt lahendama. Ma pole nii saamatu, et ütleks Edgarile — mul on nüüd seda või teist vaja teha, ole hea korralda asi ära. Mul ei ole armatuuride lahtivõtmise ja vahetamisega probleeme, kanalisatsiooni, kui see umbe läheb, saan ise avatud ja trossi sisse aetud. Lumerookimisega saan ka hakkama, ja kui jään jänni, siis mõtlen, et mis ma tast ikka kisun, küll ta ära sulab.
Vahest tõesti, kui oled väsinud, siis mõtled, et mõne asja võiks ka mees ära korraldada, aga see on selline hetkeline mõte, sest ma ju tean, mis mehega ma abiellusin!
Mis rolli Jüri Jõgeva su elus mängib?
Sellest on nüüd juba aastaid räägitud, nii et selles mõttes räägib see juba iseenda eest ega mängi seetõttu enam rolli ei minu ega ka tema pere elus. Me läbikäimine ei ole tekitanud ta perekonnale probleeme, mis on eelpool öeldule tõestuseks. Jüri on väga hea inimene.
Ta ei ole su armuke, keda ka abikaasa aktsepteerib?
Jüri pole armuke, keda ta aktsepteerib, sest mu abikaasa ei aktsepteeriks mitte ühtegi armukest! Sellest on nüüd juba kümme aastat tagasi, kui me Jüriga tööalaselt kohtusime. Ta on käinud minuga ametialaselt kaasas, praegu hoiab ta Põhja-Tallinna linnaosavalitsuses mu valimispiirkonda. Jüri on minust üle kahekümne aasta vanem, teise põlvkonna inimene.
Me suhtleme ka perekonniti, ma käin üsna tihti Jõgevate juures. Koos käime ka väljas nii, et ta on oma abikaasaga. Selles suhtes on meil vana hea klapp jäänud — kuni sinnamaani välja, et ma olen aidanud neil aias üht-teist teha ja nemad kahekesi on aidanud mind aiatöödel. See on sõprussuhe ja ma loodan, et see jääb kestma.
Su abikaasa ja Jõgeva on ka seltskonniti läbi käinud?
Loomulikult, nad käivad ju mu sünnipäevadel ja üritustel edasi, nad on alati kohal seal, kus ka mu abikaasa viibib.
Pealtnägijate sõnul käis Jõgeva, roosikimp galantselt näpus, sul enne jõule lennujaamas vastas.
See on täitsa vale jutt, roosikimpu küll ei olnud. Vastu võis ta tulla, sest ta elustiili juurde kuulub see, mida meie perekonnas ei ole: kui abikaasal on võimalus, siis ta autoga viib naist ja toob tagasi. Täpselt samamoodi suhtub Jüri ka minusse nii, et mantel tuleb selga aidata. Ja kui tal on võimalik tulla lennujaama vastu, siis ta tuleb. Sest teada on, et minu abikaasa ei tule mulle kindlasti vastu. Tema jaoks ei ole see nii tähtis. Aga Jüri jaoks on tähtis, et ta saab mulle vastu tulla. Aga roosikimbuga kindlasti mitte.
Teid nähti lennujaama parklas ka suudlemas.
Seda me teeme ikka, seda me teeme ta naisega ka, see on selline sõprade komme, et kui ta läheb või tuleb reisilt, siis me sõprade ja sõbrannadega kallistame ja ikka on komme panna põsed kokku. Meestele me teeme musi huultele. Me kõik fraktsioonis teeme nii, kui kellelgi on kas või sünnipäev. See on küll selline täiesti süütu värk. Nii ma suhtlengi oma heade sõpradega, nii et see võis seal olla, aga roose küll ei olnud. Ja seda musi ei teinud me mitte parklas, vaid juba seal, kust reisijad ootesaali väljuvad, kindlasti juba seal. Ja kui ta tahaks roose tuua, siis ta tooks neid niisama. Mis põhjust on roose tuua, kui ma tulen tavaliselt reisilt!
Mida peaks arvama Jüri abikaasa oma mehe lähedasest läbikäimisest eduka ja temast noorema naisterahvaga? Kuidas sinu abikaasa sellega lepib?
Kui probleeme pole tulnud, siis abikaasa lepib. Ma olen öelnud Edgarile, et tule siis ise vastu, kui sulle ei meeldi. Aga mis Jõgeva abikaasasse puutub, siis võib-olla näib see tõesti harjumatu ja uus, aga mõned aastad on nüüd juba mööda läinud ja ma ei ole nende abielu mingil moel ega kujul ohustanud. Seda ongi võetud kui perekondlikku suhtlust — me käime üsna paljudes kohtades kõik koos. Et Jõgevad mulle koos lennujaama vastu tuleksid, ma ei ootagi... Aga näiteks viisin nad üle-eelmisel neljapäeval omakorda ise lennujaama, nad lendasid puhkama. Pakkusin, et mis te taksoga lähete, mul on vaba aega. Mul on väga hea meel, et mul on selliseid inimesi. Loomulikult nähakse selles midagi imelikku. Samas on see, et see suhe on nii kaua kestnud, omamoodi tõestuseks, et tegemist ei ole suhtega, millest võiks tekkida uus võimalus, uus suhe.
Kuidas su abikaasa sellesse algul suhtus?
Eks tal oli muidugi küsimusi, et mis Jõgeva. Aga Jõgeva saadab mind valimisüritustel, sest ta korraldab neid Mis siis teha? No mehed on ju mehed. Nagu ma ütlesin, mu abikaasa ei taluks küll ühtegi minu armukest.
Pruugiks siis üldse teada saada?
(Muigab.) Ei, kindlasti ei pruugiks, aga Eestis ei oleks see võimalik, kahjuks vist... Ma ei tea, aga Eesti on ju nii väike maa. Mu jaoks ei oleks see ka väärtus. Minu jaoks on armastus väärtus, aga armuke ei pakuks mulle kõike seda, mida ma temalt ootaksin. Ma tahaksin siis temale täielikult pühenduda, aga see tähendaks seda, et siis oleks ju see abielu lõppenud ja algaks uus suhe. Aga emotsionaalselt oleks see igal juhul raske, ja kas siis Riigikogu on tõesti selline koht, kust armukesi leida? Ma väga kahtlen selles.
Sa ei ole kordagi oma abielu kestel kellessegi teisesse armunud olnud?
Armunud olen ma ikkagi olnud, aga ma näen, et sealt ei tule midagi, et see ei vii kuskile, et sealt ei tule seda tunnet, et nüüd on maa must ja nüüd ma lähen!
Ehk piirad end liigselt?
Seda kindlasti, jah, loomulikult. Samas olen ma kompenseerinud seda teiste tegevustega. Osaledes kas või saates «Tantsud tähtedega», kus ma ütlesin, et ma saan avalikult tantsida võõra mehega ja keegi ei tee sellest numbrit. Ma olen ajakirjanduses kaasa teinud igasugustes muutumismängudes, mis on ju üks edvistamine ja eputamine. See ei puuduta mu tööd ja need on asjad, millega saab minusugune inimene end lõbustada. Kui sa oled avaliku elu tegelane, siis ega sa ei saa endale ka väga palju lubada.
Samas on mul abikaasa olemas, ja ka lähedusvajadus rahuldatud — rohkem inimesi enda kõrval ma enam ei taluks. Kui ma tahan üksi olla, siis on mul maal saun, kasvuhooned ja kõik sellised lihtsad tegevused. Lõppkokkuvõtteks on ka mu laps minu kõige suurem sõber, kellega me saame ikka väga paljudest asjadest rääkida.
Kuidas sa oma abielu iseloomustaksid?
See ei erine sugugi enamiku Riigikogu liikmete abieludest, kes sõidavad Tallinnasse nädalaks tööle. Samuti ei erine see ka nende inimeste elust, kes on Brüsselis ametis.
Võtame kas või meie peaministri, kelle kodu on Tartus. Ta abikaasa käib siin niivõrd-kuivõrd ja tema Tartus samamoodi. Iga suhe teiseneb ja muutub, hoopis teised väärtused on olemas ja alati ei pruugigi käia lõpuni koos, distants on ka ju hea, et hoida põhiasju ja säästa närve!
