Täna kuulutatakse Tartus pidulikult püünelt alla Eesti sajandipikkuse filmiajaloo kõige-kõige paremad. Kroonika uuris meie mängufilmi lemmikuid seitsmelt lummavalt naiselt - Elle Kullilt, Ülle Lichtfeldt, Ülle Kaljuste, Eve Kivilt, Ülle Ullalt, Ülle Kaljustelt, Anna Levandilt ja Tanja Mihhailovalt - ning ühelt arukalt mehelt, saatejuht Mihkel Raualt...

Elle Kull (60):

Sajandi-filmi nominentidest kiidan ma ka Kruusementi «Kevadet» – mustvalgenagi värviline, südamesse minev film.

Aga eriliselt püsib meeles see, kuidas ma koolitüdrukuna nägin Haapsalu kinos Kaljo Kiisa filmi «Me olime kaheksateistkümneaastased».Peaosatäitja – Mare Hellat, hilisem Garšnek. Mäletan, kuidas ma ise neljateistkümneaastasena siis teda imetlesin – issand, kui ilus tüdruk! Hiljem Tallinnas teatrikoolis õppides mäletan, kui ta mulle paar korda tänaval Kaarli puiesteel vastu kõndis. Nüüd hiljem olin lugenud, et see oli nõukafilm 1940. aasta juunipöördest, kus head olid puhta head ja pahad väga pahad. Aga Mare oli imeilus. Nagu Ada Lundvergi. Pluss üdini andekas, eriti filmis «Lindpriid».

{poolik}

Eve Kivi (73):

Viimati vaatasin telekast «Pimedaid aknaid» Adaga… Tõnis Kase tehtud film, ja Anton Muti suurepärase operaatoritööga. Kui mõjusad suured plaanid Adast! Kui ilus ja valus! Vaat, see film hoiab pinget, nii et jäin vaatama ja jätsin samal ajal jooksnud lemmikseriaali vaatamata.

«Nipernaadit» olen vaadanud kaks korda. Esilinastusel ja siis veel ühe Moskva külalisega Kinomajas – nad tahtsid, et ma tõlgiksin talle.

Ja muidugi «Ukuaru»! Noor Lembit Ulfsak… (Itsitab.)Noor Lemps ajab mind nii naerma, kui ma teda vanadest filmidest vaatan – ta teeb alati mu tuju heaks.


Ülle
Lichtfeldt (41):

No muidugi on head komöödiad «Mehed ei nuta» ja «Siin me oleme»… Aga kui sa ütled Eesti film, siis esimesena lööb mulle lapsepõlvest peale – «Ukuaru»! Sellesse filmi on nii hästi tabatud kõik see Eesti elu-olemine, eesti naine ja eesti mees. Ja kohe hakkab peas helisema selle filmi muusika – see imeilus «Ukuaru valss» Arvo Pärdilt. Võtab silmanurka pisara ja annab head edasielamise jaksu. Pluss suurepärased näitlejatööd Elle Kullilt ja Lembit Ulfsakilt. Esimest korda nägin seda filmi pisikese nagamannina telekast vanaema ja vanaisa juures maal. Ja nemad seal ju kasutasid kõiki neid ütlemisi sellest filmist. «Eit roomas ja mina roomasin…» Või see: «Kui sa elada ei jaksa, siis võta riputa end oska nagu Papi-Loreida!» Et selles filmis oli see elu kreedo või etalon, mille järgi elada – just nimelt rasksute kiuste edasi elada! Võimas film!

Või siis ka «Pimedad aknad», mis nüüd hiljuti uuesti telekast tuli. Ada Lundver – no issand jumal! Filmid, kus Ada on sees, need on ju kõik – milline näitlejanna! «Mis juhtus Andres Lapeteusega?», «Keskpäevane praam» – värvikad ja löövad naisekujud otse elust enesest.

Ja mis mul plikast peale veel hinge jäi – telefilm «Kahe kodu ballaad». Üks eesti filmi kaunimaid paare – Elle Kull ja Endrik Kerge. Kui see sepp seal paneb käejäljed tüdrukule selja peale ja kuidas see Maria Marmor seal merelainetes seda maha peseb, see oli hästi kaunis, ju võiks isegi öelda erootiline. Elle Kull ja Ada Lundver – võimsad naised-näitlejannad, meie ikoonid!

Rääkimata Eve Kivist.


Ülle Ulla (77):

Leida Laiuse «Ukuaru»... Nii kaunid näitlejad, peaosatäitjad – Lembit Ulfsak ja Elle Kull. Nüüdki, kui telekast tuli, vaatasin isuga – kui tore, kui hästi meie elu, eesti naist ja meest üldistav film. Tõesti tore. Ja vaadata neid kahte head näitlejat noorena. Mulle meeldib vaadata vanu filme. Üldse ajas tagasi, eluaeg olen pigem tahapoole vaadanud – eks see vist on kõigile Skorpionidele omane.

Nii kaunis inimene, kui on see Elle Kull… Ja et ta nii loomulikult mängis selles filmis. Hiljem oli mul õnne nende mõlema, nii Elle kui ka Lembituga teatrilaval koos mängida...

Ja mõelda, millist silma pidi olema «Ukuaru» režissööril Leida Laiusel noori osatäitjaid valides! Ma ise mängisin Leida diplomitööna valminud filmis «Õhtust hommikuni» (1962). Kui tark naine ja lavastaja! Ja «Ukuaru» filmiga nägi lausa ju Elle elusaatust ette, suure pere ja laste emana...!

Ülle Kaljuste (55):

Uuemast ajast raudselt «Sügisball»! Väga filmilik film. Paljudes Eesti filmides näed-aimad «teist käiku» ette, «Sügisballis» tuli palju üllatusena – nii režissööri lahenduselt kui ka näitlejatöödelt. Eks ma ju ka vaatan Eesti filme paratamatult «professionaalsest kretinismist» – vähem lugu ennast kui seda, kuidas head sõbrad-kolleegid seda teinud-mänginud on.

«Pimedaid aknaid» näitas ETV nüüd uuesti. See on üks film, mis mulle plikast peast korda läks. Juba see, et meespeaosatäitja Jaak Tamleht… No küll oli ilus mees! Ja siis need hea ja halb tüdruk – Ada Lundver seal... Siis ma ei osanud veel hinnata näitlejat, vaid vaatasin lihtsalt plikapilguga haaratult ja põnevusega, kuidas ühel ja teisel läheb seal, mis neist saab.

Tollest ajast jättis ka «Hullumeelsus» mulje. Väheke hilisemast – «Surma hinda küsi surnutelt», Maria Klenskajat mäletan teatrist ja filmist algusest peale kui põnevat, saladusega näitlejat.

Ja loomulikult ei jäta mind kunagi külmaks «Keskea rõõmud». (Naerab.) Sellest filmist sain ma ju sõbrad-elukaaslased kogu eluks. Kaie ja Mariaga oleme ju nüüd aastaid Draamateatris ühes garderoobis.

«Kevade» ja «Viimne reliikvia» loomulikult ka – need jõudsid kinno samal aastal. Mäletan, jäin kooliplikana vaatama – issand, kui ilus see Agnes on! Raja Teele... Mis ma võisin siis olla, paras kaheteistkümnene, enda meelest juba paras täiskasvanu – Agnese ja Gabrieli armastuse värk pani juba rohkem südame põksuma kui need arglikud surinad Arno ja Teele vahel. Ahjaa, «Kevadest» mäletan, kuidas mulle Õpetaja, Leonhard Merzin, meeldis. Kui mees ja näitleja – jube kihvt mees kinolinal!

Anna Levandi (46)

Ei, ega Allar ei ole mulle Eesti filme niimoodi ette pannud, et vaata nüüd. Vanadest olen telekast muidugi näinud «Viimset reliikviat» ja mis see väga naljakas komöödia oligi seal saare peal – «Mehed ei nuta». Seda olen mitu korda vaatama jäänud ja naernud – järelikult hea film, eesti huumor!

Mida ma ise käisin kinos vaatamas ja oli hea film – «Nimed marmortahvlil».

Tanja Mihhailova (28)

Mikk üritas mind Eesti filmiklassikaga natukene tutvustada: «Vallatud kurvid», «Siin me oleme», «Noor pensioner» ja mis kõige naljakam – «Mehed ei nuta»!

Mida ma ise viimati sõbrantsiga kinos vaatamas käisin – «Vasaku jala reede». Hästi meelelahutuslik, sekka need Lasnamäe narkarid – vastik hakkas, järelikult hästi mängisid.

«Viimset reliikviat» ja «Kevadet» olen poole silmaga köögist jälginud. Pigem «Reliikvia» – mulle meeldivad rüütlid hobustel.

Jah, nüüd ma hakkan juba aru saama neist eesti filmi «kildudest», mida mu sõbrad kõnepruugis kasutavad. Muidu oli ikka nii, et mina näitasin Mikule vene filmiklassikat ja – ise üksi naersin. Ja vastupidi…

Mihkel Raud (42)

Üks on ««Hukkunud Alpinisti» hotell» ja teine «Sügisball» – pärast neid on tükk tühja maad, siis tulevad kõik ülejäänud.

Ma olin üsna laps, üheksa-kümnene, kui «Hukkunud Alpinist» välja tuli. Käsin tubli kümme korda järjest seda kinos vaatamas. Selles oli tõesti mingi teistsugune atmosfäär. Eriti võrreldes teiste tollaste nõukafilmidega. See film tegi minuga imelikke asju. Üks muidugi väga oluline – selle filmi muusika, väga noorelt Sven Grünbergilt. Üks parimaid, mis üks Eesti helilooja iganes kirjutanud. Nüüd hiljem kuulsin, et esmalt oli režissöör Kromanov pakkunud muusika kirjutamist Arvo Pärdile…! Temal polnud siis aega, nii et ta soovitas Grünbergi. Ülejäänu on – match made in heaven ajalugu!Igavesti vägev eesti film!

«Sügisball» on Eesti ajaloos hoopis uues ajas. Eristub teistest meie filmidest paljude räägitud ja kiidetud asjade poolest. Üks on see, mismoodi režissöör Õunpuu on suutnud meie Tallinnast omamoodi tegelase teha. Nii et kui mu väljamaa sõbrad küsivad, saada vaadata üks tüüpiline ja tabav Eesti film, siis see on see – saadan kindlapeale «Sügisballi».