Tennisetüdrukud KAIA KANEPI ja MARET ANI liiguvad maailma edetabelis esikahesaja lõpus nagu «Pisuhänna» Vestmann ja Piibeleht: kord on üks kümme kohta eespool, kord teine.

Kuigi Maret (21) ja Kaia (18) on valinud vastandliku arengutee — üks elab juba mitu aastat Itaalias, teine kolis alles hiljuti kodusest Haapsalust Tallinna —, näitab nende võrdne mängutase, et kumbagi varianti ei saa pidada ainuõigeks või läbinisti valeks. Igaühele oma, nagu ka tüdrukud ise arvavad. Praegu on Maret WTA tabeli järgi maailma 164. naistennisist ja Kaia 171.

Millal esimest korda Maretist/Kaiast kuulsid? Millal esimest korda kohtusite?

Kaia Kanepi: Kuulsin ikka päris ammu, kuid esimest korda kohtusime vist noorteturniiri poolfinaalis Kalevi tenniseklubis.

Maret Ani: Täpset kuupäeva ja aastat ei mäleta, kuid kindlasti juba noorteklassis. Ja teadsin teda ka sellepärast, et ta vanemad õed mängisid tennist. Millal väljakul kohtusime, ei mäleta.

Mille pärast Maretit/Kaiat kadestad? Kas tema mänguoskuses on midagi, näiteks mõni eriline löök?

KK: Tal on väga hea võrgumäng!

MA: Tema rahulikkuse pärast. Ta suudab igas situatsioonis rahulikuks jääda, vähemalt tundub nii.

Sinu tugev külg Maretiga/Kaiaga võrreldes?

KK: Raske öelda. Ma arvan, et polegi.

MA: Võib-olla olen tennises vähe mitmekesisem.

Hiljuti olite Eesti publiku ees vastamisi segapaarismängus. Maret on öelnud, et parem, kui te üks-ühe vastu ei mängi, sest kaotajale hakataks näpuga näitama. Olete te omavahel kunagi mänginud?

KK: Kohtunud oleme, mõni aasta tagasi. Trenni oleme ka koos teinud, kuid punktide peale pole mänginud.

MA: Ikka oleme. Kui mängime samal turniiril, teeme trenni ja oleme ka niisama koos. Ja isegi tol laupäevahommikul enne segapaarismängu tegime koos trenni.

Teid on nimetatud erineva stiiliga mängijaiks. Milles see seisneb?

KK: Maret on mitmekülgne: lõikab, laseb stoppe, käib võrgus… Mina mängin rohkem tempo peale.

MA: Nagu ütlesin, olen ehk vähe mitmekesisem ja mul on vähem jõudu. Kuna Kaial on jõudu rohkem, saab ta kergemini winnereid (löök, mille puhul vastane ei suuda palli isegi puudutada – toim.) lüüa.

Kas teid endid siis ei huvita, kumb kummale «ära teeks»?

KK: Arvan, et kumbki meist pole teisest kindlalt parem. Üks päev võidab üks, teine päev teine!

MA: Mingil määral uudishimu ikka on. Arvan, et oleme üsna võrdsed, ja kui me ka teineteise vastu mängima peaksime, oleneb palju tingimustest, päevast, perioodist. Tuleks kindlasti raske mäng.

Peate teineteist oma lähimaks konkurendiks?

KK: Internetist ikka vaatan, kuidas turniiridel läheb. Ja vahel kirjutame sms’e. Ma ei pea Maretit lähimaks konkurendiks, sest mõlemad mängime põhiliselt välismaal ja seal on ta üks paljude hulgast.

MA: Loen internetist uudiseid ja näen, mis ja kuidas Kaial läheb. Eks mingil määral oleme ikka konkurendid, kuid sellest me välja ei tee ega lase end segada.

Kes oleks Eesti tennise kolmas nimi teie kahe järel?

KK: Margit Rüütel. Ja ta on ka kolmas.

MA: Naistest Margit Rüütel, meestest Mait Künnap.

Maret jättis kooli pooleli ja läks Itaaliasse elama ja mängima. Kaia õpib Audenteses ja treenib Eestis. Võrrelge oma valikuid.

KK: Välismaale pole läinud sellepärast, et pole põhjust olnud! Arvan, et haridus on väga tähtis, ja sellepärast üritan ka õppida. Samuti viib õppimine mõtted tennisest eemale.

Oleneb palju inimesest: kellele sobib üksinda välismaale minna ja seal iseseisvalt olla, kellele mitte. Arvan, et mulle see ei sobi, Maretile aga küll!

MA: Ma ei kahetse. Muidugi oleks parem, kui kool läbi oleks, kuid polnud lihtsalt võimalik. Olen täiesti kindel, et kui tulevikus Eestisse tagasi tulen ja rahulikku elu hakkan elama, lõpetan kindlasti ka kooli. Aega ju veel on, ega ma nii vana ka veel ole.

Maret, kuidas vanemad sellesse suhtusid, et kooli pooleli jätsid ja välismaale kolisid?

MA: Nad teadsid kohe, et see on õige otsus. Ja nad said ka aru, kui raske oleks mul kooliga nii kaugelt hakkama saada.

Mis teid peale tennise veel huvitab?

KK: Ega eriti aega üle jää, kuid võimalusel käin kinos, ujumas või sõidan rulluiskudega.

MA: Ega väga palju aega üle jäägi. Reisides meeldib lugeda ja häid filme vaadata. Kui Eestis käin, veedan aega pere ja sõpradega.

Kui range on teie re?iim: kui täpselt jälgite, mida sööte ja palju magate? Kas lubate endale vahel «patustamisi» magusaga või mõne hilja lõppeva peo?

KK: Teen kõike enesetunde järgi, kuid jälgin samuti hoolega, mida söön ja palju magan jne. Vahel ikka söön magusat ja lähen hilja magama, kuid seda juhtub harva.

MA: Hetkel olen dieedil, jah. Olen ettevaatlik selles, mida söön, ja püüan ka õigel ajal magama minna. Mõnikord võib endale ka midagi «enamat» lubada.

Mitu tundi päevas/nädalas treenite?

KK: Kuus päeva nädalas, enamasti kaks korda päevas 1,5–2 tundi korraga.

MA: Tennist umbes 2–2,5, füüsilist 1,5–2 tundi päevas. Kõik oleneb sellest, kas olen turniiril või on treeningperiood.

Kanepid mängivad vist kõik rohkem või vähem tennist. Kaia, kas sulle pakub veel pinget mõne pereliikme vastu mängida?

KK: Pereliikmetega enam ei mängi, kuid umbes 10aastasena mängisin.

Maret, kust sinu tennisekirg alguse sai, kas teised peres ka mängivad?

Minu ema ja Aita Põldma olid kursusekaaslased, tänu sellele läksin minagi tennist proovima. Ema käib praegu Rakveres tennist mängimas küll.

Kaia, seoses õpingutega Audenteses elad nüüd Tallinnas. Missugustes tingimustes?

KK: Tallinnas viibides elan õe juures. Olen enamasti välismaal ja ka kodulinna Haapsallu jõuan väga harva.

Maret, kuidas sina Itaalias elad?

MA: Elan treeneri villas koos tema venna ja vanematega. Hommikul ärkan kella kaheksa paiku, söön hommikust ja lähen trenni. Kella ühe ajal on lõuna, siis paar tundi puhkust. Pärast on tavaliselt füüsilise trenn ja umbes kella viie–kuue ajal on treeningud läbi. Siis käin linna peal, saan sõpradega kokku. Kell kaheksaon õhtusöök. Pärast seda vaatan veel natuke telekat ja kuna olen trennidest üsna väsinud, lähen varakult magama. Nii on see siis, kui turniire pole. Turniiril oleneb kõik mängudest.

Unistuste koht WTA edetabelis? On teil seatud eesmärgid, mis kohal tahaksite näiteks kolme aasta pärast olla?

KK: Unistuste koht on number 1! Aga see on ainult unistus. Keegi pole mulle eesmärke seadnud, kuid kolme aasta pärast võiks kindlasti 50 hulgas olla.

MA: Unistuste koht WTAs oleks esikahekümnes. Kuid minu eesmärgiks on anda endast alati parim, küll siis edetabelikoht ka paraneb.

Ka tennisest vahel kõrini ka on ja tahaksite olla nagu tavaline noor, kes muretseb hinnete ja poiste, mitte turniiritulemuste pärast?

KK: Vahel on ikka kõrini, kuid harva ja see läheb kiiresti üle. Ma ei tahaks olla tavaline noor ja pole selle peale ka mõelnud.

MA: Mõnikord tuleb ikka ette.

Kui temperamentsed te olete, kas olete vahel kehva mängu järel reketi puruks ka virutanud?

KK: Olen suhteliselt rahulik, võistlustel pole reketit katki löönud.

MA: Olen küll. Väljaspool väljakut olen üsna rahulik, kuid kui väljakule lähen, muutub kõik — muutun väga emotsionaalseks.

Eeskuju tennises?

KK: Kindlat lemmikut pole. Meeldivad väga paljud ja kõikidelt on midagi õppida.

MA: Ehk Martina Navratilova, kes nii pika karjääri ja pika pausi järel tagasi tuli ja ikka võidab.

Mida arvate Anna Kurnikovast, kes on edetabelis teist tagapool, kuid sõlmib miljonidollarilisi reklaamilepinguid.

KK: Ma ei arva temast midagi!

MA: Kena tüdruk. Oskas õigel ajal silma paista ja end hästi müüa. Ja nagu näha, on tal ka muud eesmärgid kui vaid hästi tennist mängida.

Kui olulised on tennisemängija riietus, soeng, jumestus, esinemine ajakirjanduses?

KK: Kindlasti on oluline pressiga suhelda ja seda tuleb teha, kuid väljanägemine on igaühe oma asi.

MA: Imago on küll mingil määral tähtis, kuid tähtsam on ikkagi see, mida sa tenniseväljakul korda saata suudad.