Eestit külastav koomik Aries Spears: kas eestlane on rassiküsimustes pigem tolerantne või positiivselt uudishimulik?
Teritatud hammastega Baltikumis: valgetele naistele on mustad mehed kui “maasikamusi”!
Kohe kõne alguses selgub, et Aries prantsatab telefoniaparaadi taha otse hambaarsti kabinetist saabudes. Kelmikalt nendib ta, et lasi Eesti publiku jaoks hambaid teritada, et oleks millegagi meist läbi hammustada. Ometi tunnistab ta täiesti puhtsüdamlikult, et ei tea Baltikumist mitte midagi. Veel. Aga nii see ei pidavat jääma. “Ma kavatsen teadmisi koguda käigu pealt, ma olen kiire õppija. Alati on lõbus ja hariv minna sinna, kus pole varem käinud. Näiteks esimest korda Amsterdamis olin täiesti jalust rabatud, eriti “punaste laternate tänaval”!” muljetab ta muheledes.
Üks asi, mida suur must mees enda sõnul Euroopas aga kohe mõistis, oli see, et mustad on ka siinmail stereotüpiseeritud, kuid mitte suurel määral kui Ameerikas. “Eurooplastel pole nii valusat ja sügavat rassismiajalugu nagu ameeriklastel. Te olete jah ehk palju sellest kuulnud, mis meil siin toimub, aga uskuge mind, kogemus mustale Euroopas pole päris kindlasti sama, mis mustale USAs. Muide, Euroopas nägin, kuidas valgetele naistele meeldivad mustad mehed, me oleme teile nagu “maasikamusi”. Tõttöelda olen äärmiselt meelitatud!” muheleb Aries.
“Aga ameeriklased on ju naljakamad kui britid!”
Oma repertuaari plaanib koomik kombineerida teemasid nii meilt kui mujalt ega pelga ka USA-spetsiifilisi nalju teha. “Teil on ilmselt väga hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub, seega tunnen end vabalt ja küll kõik läheb hästi,” on Aries veendunud. Kuuldes aga, et eestlased on rohkem kokku puutunud ja paremini tuttavad briti huumoriga, uurib ta uudishimulikult, miks see nii on. “Aga ameeriklased on ju naljakamad kui britid!" avaldab ta imestust. "On palju asju, mida me brittide juures ei mõista ja vastupidi, kuid enamasti on kõigi naljade teemad siiski inimlikud — seks, armastus, pereprobleemid, oma tüütute laste vihkamine…,” loetleb ta.
Infot ja ainest oma erinevate kavade loomiseks kogub koomik nii nagu kõik teisedki sotsiaalmeediast, ajalehtedest ja televisioonist. “Kõike tuleb jah tõesti valitseda, kuid lõppude lõpuks võtad ikkagi need teemad, mis sind ennast kotivad, asjad, mis inimesi igapäevaelus närvi ajavad. Nagu näiteks poliitikute katteta möla, majanduslangus või misiganes parajasti sinu maailmajaos toimub. Enamus nalju tuleb traagiliselt taustalt, tragöödia toodab huumorit,” on ta veendunud.
Pole siiani oma Hollywoodi rollide eest “raha näinud”
Aries Spearsi karjäär on kestnud juba mitukümmend aastat ja lisaks ohtrale teletööle on ta rinda pistnud ka raskete katsumustega, mis ajapikku õpetanud teda publikule avanema. “Oma deemonite jagamine rahvaga on aastatepikkune töö, sest olen tegelikult väga privaatne inimene ja elan kõike sügavalt läbi. Olen õppinud leidma süngest pimedusest jõudu, huumorit ja inspiratsiooni,” kinnitab ta. Näiteks Hollywoodi särav elu pole kaugeltki nii roosiline kui pealtnäha paistab ja oma ainsaks mainimisvääriliseks filmirolliks peab ta 1996.aasta kassahitti “Jerry Maguire”, mille tuntuima lööklause “show me the money” (“näita mulle raha” toim.) ainestel kibedat nalja viskab: “Nad pole mulle siiani “raha näidanud”, aga sain vähemalt peategelase rolli kehastanud Tom Cruise’il kätt suruda.”
Spears nõustub üldlevinud väitega, justkui oleks stand-up koomikute seltskond väga kitsas. “Me tõepoolest teame üksteist, see on nagu keskkool — mõned on parimad sõbrad, mõnda ei salli silmaotsaski. Need, kellega olen klikkinud, on mulle väga tähtsad ja armsad inimesed. Eeskätt imetlen Dave Chapelle’i, kes on andekaim elusolev stand-up koomik. Lisaks muidugi on võimsad ka Tommy Davidson, Corey Holcomb ja Bill Burr,” soovitab ta. Ühtegi head naiskoomikut Spears aga nimetada ei oska, sest koomikuroll ei pidavat eriti naistele sobima. “Mehed lihtsalt on naljakamad, midagi pole teha. Naised ei suuda olla nii anaalsed ja asjad, mis meeste meelest on naljakad, on naiste meelest kas lapsikud või tobedad ja nad pole nii vabad ja avatud igasugusteks naeruväärsuseks,” analüüsib ta. “Nii paljud teemad on pärit meeste valdkondadest ja naised alles jõuavad arengus järele. Mina näiteks ei pea absoluutselt pingutama, et olla naljakas. Ma lihtsalt olengi naljakas tüüp,” võtab ta asja kokku.
Huvitav rollivahetus
Kui toimetaja aga juba tahab toru hargile panna ja intervjuu lõppenuks lugeda, asub senine intervjueeritav aga omakorda küsimusi esitama. Mitte kuigi suure üllatusena (kui olla kursis Aries Spearsi repertuaari ja läbivate teemadega) soovib koomik kaardistada mustade-valgete suhet Eestis. Ning saades teada, et noorema põlvkonna eestlane on üldiselt üsna tolerantne ja ka vanem põlvkond tasahilju nõukogude aja hirmust vabanemas, avaldab ta pahameelt: “Tead, tolerants ei ole üldse hea sõna! See näitab, et te lihtsalt lepite olukorraga. See pole ei avatus ega vastuvõtt. Tolerants, see on midagi sellist, et okei, eks ma siis kannatan ära! Räägi, kuidas tegelikult on?" Survele järele andes tuleb lootusrikkalt ning käsi palveks kokku pannes väita, et eestlane on "positiivselt uudishimulik" ning vaatab ennast ümbritsevat maailma avatud silmade ja südamega.
Kallis Publiku lugeja, avalda arvamust, kas eestlane on rassiküsimustes pigem tolerantne või positiivselt uudishimulik?
