Eha Urbsalu järjekordne luhtumine
Michael Mann sosistas: “Nii pikk!” „Vajusin vaikselt ühe puusa peale, et kuidagigi end pisemaks teha. Aga ei tulnud välja.” Seejärel teatati, et kõik naised, kes stseenis osalevad ja on pikemad kui 1.68, peavad võtma kingad jalast ja olema paljajalu.
Ka paljajalu seistes pidi Urbsalu puusale vajuma. „Aga ei kõlba, noh!” ahastab ta, „tuli siis mingi assistent ja ütles: excuse me, neiu… Ja kogu moos! Olen meeter ja seitsekümmend seitse sentimeetrit pikk — pole palju meesnäitlejaid, kes nii pikad oleksid. Tehti ettepanek osaleda kusagil tagaplaanil, et oleks näha valget juuksetutti.”
Urbsalu on näitlejannaks tahtnud saada juba üheksa-aastasest saadik. Siis otsiti peaosalist filmi “Arabella — mereröövli tütar”. Ta pääses esimese seitsme hulka, kuid mitte edasi. Hollywoodis elades külastas Urbsalu näitlejaproove kaks-kolm korda nädalas. „Agent saadab ju esmalt pildi, ja piltide järgi valitaksegi, keda proovivõttele kutsutakse.”
Siis oli naise miinuseks tõik, et ta ei rääkinud puhast inglise keelt. „Kui läksin kohale ja pidin tekstiraamatust osa ette lugema, olin sunnitud keskenduma mitte sisule, vaid sellele, et sõnu valesti ei hääldaks,” kurdab ta.
Muret on olnud ka Urbsalu positiivse, pehme ja meeldiva imagoga. Filmimaailm aga tahab tema sõnul karakterit, kes on nagu Angelina Jolie. „Sellist tõmmut ja metsikut, keda kõik kardavad, kes on olnud väga vastik oma isa vastu ja oma venda suudelnud, teinud kõike, mida ei peaks tegema.”