MIHKEL RAUD vahetas raadiotöö televisiooni vastu, et säilitada vaimne tasakaal: «Mul on olemas kõik eeldused psühhopaadiks muutuda. Leidsin, et parem on seda õudset hetke edasi lükata.»  

Teismeliseeas pillimehena tuntuks saanud ja ülemaailmsest rockstaari-kuulsusest unistanud Mihkel (34) on põhimõtteliselt muusika tegemisest loobunud. Aeg-ajalt südames kipitsevat artistikirge rahuldab ta Singer Vingeriga kontserte andes, kuid see, nagu ka plaadifirma pidamine, on talle hobi eest. Raadiotöö aga ei pakkunud Mihklile enam pinget.

Sorava jutuga kiilakas habemik on leidud väljakutse televisioonis. «Pidasin televisiooni varem rohkem edevuse laadaks, kuid olen paari seal töötatud kuuga oma arvamust muutnud,» ütleb koos Juhan Ulfsakiga TV3 jutusaadet «Koosolek» juhatav Mihkel.

Töötasid ligi 13 aastat raadios. Miks otsustasid sel kevadel loobuda?

Inimene vajab vaheldust, et juhe kokku ei jookseks. Tegin iga päev üht ja sama asja ning see muutus tahes-tahtmata turvaliseks ega erutanud mind enam. Raadiotööst sai samasugune rutiin nagu hommikul autorooli istumine.

Juhtisin kaks ja pool hooaega hommikuprogrammi. Kell viis tõusmine on füüsiliselt tehtav, väga paljud ärkavad nii vara ega hädalda, kuid tööline, kes läheb näiteks lauta loomi talitama, ei pea olema reibas. Raadiotöö nõuab reipust, aga mul kadus see ühel hetkel ära.

Kuuldavasti hakkas raadiotöö su tervisele kehvasti mõjuma.

Muutusin tigedaks ja võtsin kaalus meeletult juurde. Kuna ärkasin vara, siis läksin pärast hommikuprogrammi koju, sõin kõhu täis ja heitsin uuesti magama. Taoline elurütm tegi närviliseks. Vastupidavus sõltub paljuski inimesest: mõni on vana rahu ise, aga mina olen keevalise loomuga ja mul on olemas kõik eeldused psühhopaadiks muutuda. Leidsin, et parem on seda õudset hetke edasi lükata.

Oled juba ammu loobunud alkoholist, hommikuprogrammi tehes jätsid ka suitsetamise maha.

Jah, otsustasin seda teha, kuna mulle muutus tüütuks veeta ärkamisjärgsed viis minutit vannitoas kraanikausi kohal rohelist röga välja köhides. Olen ka varem üritanud suitsetamist maha jätta, aga pole õnnestunud. Praegu olen vastu pidanud.

Raadiost lahkudes oli sul teada, et hakkad sügisel «Koosolekut» juhtima. Kas oleksid jätkanud raadios, kui teleprojekti poleks pakutud?

Väga hea küsimus… Arvan, et mitte.

Millised on raadio- ja teletöö erinevused?

Teletöö on toonud mulle värskema hingamise. Raadios ei erinenud üks hommik teisest. Mängisin samu lugusid, ainult ajalehed, mida tutvustasin, olid uued. Teles on iga saade erisugune, seal paistab koridori lõpus tuluke, mille poole me marsime. Raadios kustus tuluke ära.

Televisioon on vähem inertne kui raadio. Raadios võib iga vend, kes suudab enam-vähem midagi suust välja ajada, pikalt töötada. Teles on aga valulävi madalam. Muudatused halvemuse poole on kiiresti kõigile märgatavad ja see sunnib end mobiliseerima ja rohkem tööd tegema, mis on iseenesest lahe.

Aga olen jätkuvalt seisukohal, et raadio on mulle sümpaatsemaid meediavorme. Lihtsalt minu ja raadio suhe muutus selliseks, nagu ta muutus, ja ma pole selle üle õnnelik.

Telenäod on pidevalt vaataja valvsa pilgu all.

Olime Juhaniga rehkendanud, et uued saated lammutatakse algatuseks tükkideks, see on traditsioon nagu kevadine sula. Inimesel on televisiooniga eriti kirglik suhe. Ta tuleb väsinult koju ja siis hakkavad mingid tüübid talle telekakastist tuppa ronima. Loomulikult on ta nende suhtes eriti tundlik nagu ma isegi. Võin kodus uusi saateid vaadates hüsteeriliselt röökida, et mis porno seal käib. Või siis, vastupidi, kiita, et on lahe saade.

Nii imelik kui see ka pole, aga «Koosolek» ei ole saanud destruktiivset kriitikat. Olime Juhaniga selleks valmis, aga meie kummastuseks on meisse suhteliselt leebelt suhtutud.

Kuivõrd sa arvustamist läbi elad?

Ma ei tea, kas kõikide inimeste, aga minu puhul kindlasti on kummaline, et kui keegi ütleb kehvasti, siis see puudutab mind ja paneb läbi elama. Kui keegi kiidab, siis rõõmustan korra ja ongi kõik. Veider.

Mida su poeg Kaarel «Koosolekust» arvab?

Nende lasteaias mängitakse «Koosolekut». Saatejuht Mihkel Raud saab seal puhtgeneetilistel põhjustel olla ainult üks mees, Juhan Ulfsaki koha pärast käib rebimine. Ülejäänud on siis Ene Ergmad, Koit Pikarod ja teised saates käinud inimesed.

Kuidas Kaarel kasvab?

Ta on kuueaastane ja läheb järgmisel aastal kooli. Poiss tunneb huvi igasugu asjade, eriti aga arvutite vastu. Selles mõttes on ta huvitav vanake, et tal on vähe küsimusi, kuid palju avaldusi. Minu ülesanne on nendega nõustuda või mitte nõustuda. Kaarel on arvutifänn ja uskumatult nutikas sel alal.

Räägitakse, et teletöö on äärmiselt tasuv. Kas on?

Mul pole mõtet hakata keerutama ja rääkima sellest, kuidas iga inimene saab palka vastavalt tehtud tööle. Kindlasti nii ka on, aga televisioon on äriaspektist mastaapne ettevõtmine ja seetõttu majanduslikult tasuv. Teletöö on raadiotööst paremini makstud, aga kahjuks mitte nii tasuv, kui võib-olla mõned arvavad.

Kuidas sa teenitut kulutad?

Pean möönma, et mul on teatud asjade fetišism. Võib-olla on see mu naiselik omadus pingeid maandada. Mulle meeldib mõnikord minna reedel arvutipoodi ja laduda kott träni täis, andmata endale päris selgelt aru, kas mul seda kraami väga vaja on. Meeldib teatud asjade ostmine protsessina, nende lahti pakkimine ja ühendamine.

Oled aastaid muusikat teinud. Praeguseks on su bänd Mr. Lawrence tegutsemise lõpetanud, kuidas sa end muusikaliselt välja elad?

Mr. Lawrence läks laiali kolm aastat tagasi ja sellest alates ei arva ma, et peaksin olema mõne ansambli nokamees. Kanal, kuhu suunata kirg kitarriga machopoose võtta, on mul olemas ehk siis rockstaariks kehastumise vajaduse rahuldavad esinemised Singer Vingeriga paar korda kuus.

Ma ei kirjuta enam muusikat. Selleks pole ei minu- ega ka nendepoolset soovi, kes seda võiksid kuulata.

Olen viimase poole aasta jooksul üldse muusikamaailmast distantseerunud. Mul pole õrna aimugi, mis lood praegu popid on. See ei tähenda, et mul on muusikast kõrini. Kuulan seda iga päev märkimisväärse koguse, aga põhiliselt vanemat kraami.

Kuidas su plaadifirmal Beg The Bug Records läheb?

Plaadifirma on mulle hobi nagu mõnele alpinism või idamaised võitluskunstid. Võitluskunstide harrastajad teenivad igapäevatööga palka ja tõmbavad siis nädalavahetusel võitlusriided selga, et rämedat raha maksvate kurikatega madistada. Samuti on plaadifirmaga, sinna topitav raha on suuresti sama nagu näiteks alpinismivarustusse tehtav investeering.

Oleme koos partneri Priit Kalaga välja andnud kaks plaati Weekend Guitar Triolt ja plaadi «Sabbatum», millel vanamuusikaansambel Rondellus teeb Black Sabbathi lugusid. See plaat töötas kunstiliselt ja majanduslikult nii hästi, et ma ei taha enne uue asja kallale asuda, kui tekib niisama lämmatavalt geniaalne idee.

Millega vaba aega sisustad?

Mu ajakavas on aeg, mil ma ei pea midagi tegema. Kui ütlen inimestele, et mul pole aega, siis võib see vabalt tähendada seda, et pean parasjagu vedelema. Tööga ei saa lolliks minna.

Paar korda nädalas käin ujumas ja võtan vihast sauna. Argimuresid aitab unustada söögitegemine. Topeltrõõm on süüa suurepärast toitu, mille ise olen valmistanud. Võin julgelt öelda, et mõned road tulevad mul tunduvalt paremini välja kui enamikes Tallinna restoranides.