ELINA PARTÕRKA (20) pidi kolmeaastasena äärepealt ära uppuma ja kartis kaua aega kohutavalt vett. Nüüd on neiu aga Eesti naisujujate esinumber.
Noorusest hoolimata juba elu teisele olümpiale sõitval Elinal on ujumine geenides. Ema on ujumistreener ja isa on ujumistreener! Kõigele lisaks treenib ema Tatjana veel ka omaenda tütart. Ja kui ema on ära, juhendab tüdrukut basseiniserval isa Valentin.
See on hea, aga paha ka. «Kogu elu keerleb ujumise ümber,» kirtsutab Elina nina. «Kodus räägime ka peamiselt spordist.»
Too õnnetus väikese Elinaga, kui ta äärepealt ära pidi uppuma, juhtus ka vanemate töö tõttu. Elina oli ema–isaga ujumislaagris ühe Lõuna-Eesti järve ääres ja kukkus paadisillalt vette. Õnneks märkas tüdrukut viimasel hetkel üks ujujatest ja tõmbas ta välja.
Tihti on ujumistrenn esimene, kus lapsed käima hakkavad, ja hiljem valivad mõne teise ala. Elina aga tegi algul hoopis kergejõustikku, alustades ujumisega alles 4. klassis.
Elina on leplik ja vahva tüdruk. Intervjuupäeval sõidab ta kodunt Kohtla-Järvelt õhtupoolikuks Tallinna, et järgmisel hommikul Barcelonasse maailmakarikaetapile lennata.
Kõigepealt vintsutavad teda ajakirja Stiil stilist ja fotograaf. Elina kujundatakse vanakreeka jumalannaks või preestrinnaks, igatahes on ta Kroonika kätte jõudes puudritolmust hall ja mingi kummalise soenguga. On juba peaaegu pime, kui ta Õismäele õe poole pead pesema pääseb. Tõusma peab vara, enne kuut. Kõigest hoolimata naeratab Elina vapralt ka Kroonika fotograafile.
Olümpialt otse eksamitele
Varase tõusmisega on Elina harjunud. Kohtla-Järvel treenib ta kohaliku kooli basseinis, mis tähendab, et hommikune trenn peab läbi saama enne õppetöö algust. Teine trenn on pärast õppimise lõppu. Vahepeal istub Elina raamatukogus ja valmistub sessiks Moskva ülikoolis. Moskva sellepärast, et Elina tahtis kindlasti hotellimajandust tudeerida, aga Eestis seda kõrgharidusena omandada ei saa.
Sess on kohe pärast olümpiamänge. Ehk nagu Elinale ema ütles: «Ok, saad siis nädal aega puhkust!» Puhkus tähendab antud juhul eksameid... ja kõik, sest juba oktoobri algul on järjekordne oluline võistlus. Vaene tüdruk!
Tegelikult langevad eksamid täpselt olümpiamängude ajale, aga Eesti Olümpiakomitee kirjutas ülikoolile taotluse, et Elina saaks sessipikendust.
Kas ülikoolis oldi ka uhked, et olümpiasportlane neil õpib? Oh ei! «Õppejõud oli väga kuri, karjus mu peale,» tunnistab Elina. «Läksin teaduskonna dekaani juurde, tema andis loa eksamid hiljem teha.»
Elina tunnistab, et algul oli tal Moskvas vene keelega raskusi. 7. klassis läks tüdruk üle eesti kooli, et keel paremini selgeks saada. Pidevalt ringi reisival sportalsel on ju vaja passi ja kodakondsust. Eesti keel sai suhu, aga teiselt poolt on Elinal nüüd raskusi venekeelsete erialaterminitega.
Moskva ei meeldi neiule üldse: palju rahvast, kõik jooksevad kogu aeg edasi-tagasi. Ja Elina kardab terroriste. Kui ta viimati Venemaa pealinnas käis, toimus päev pärast tema ärasõitu suur plahvatus metroos. Elina lubabki pärast olümpiamänge uurida, ehk saaks hoopis Peterburi turismiakadeemias edasi õppida.
Meestega kehvasti
Kas siis vähemalt kursusevennad pööravad kaunitarist spordineiule piisavalt tähelepanu? Jälle vale mõte. Kaugõppekursusel, kus Elina käib, on kõik mehed temast palju vanemad.
Selgub, et poistega on Elinal üldse kehvasti. «No mõelge ise, milline noormees lepib, et tema tüdruk kogu aeg mööda maailma ringi sõidab?» ütleb Elina arukalt. Sport ja õppimine võtavad kogu aja, nii et sellest väljapoole jääva maailmaga on tal vähe kokkupuuteid. «Suhtlen peamiselt ainult sportlastega.»
Nüüd oli Elina kümme päeva kodus Kohtla-Järvel. Pühapäeva õhtul tulid sõbrad ukse taha, diskole kutsuma. Elina mõtles, kaalus. Aga kuna esmaspäeva hommikul peab kell kuus tõusma, et õigeks ajaks trenni jõuda, loobus ta diskost.
Tüdrukust hakkab lausa kahju. «Aga eelmisel aastal puhkasin ma kuu aega järjest,» lohutab Elina. «Sõitsin sõpradega Peipsi ääres ringi ja trenni ei teinud üldse.»
Suvel meres või järves Elina ei uju, vaid supleb, hüppab vees üles-alla, lustib ja vehib kätega. Aga enamasti on võistlused just suvel, nii et meres suplemiseks eriti aega ei jää.
Ujujad lõpetavad sportimise küllaltki vara, üle 30aastasi naisujujaid Elina eriti ei tea. Üsna vabalt suudab ta end juba nelja aasta pärast, järgmise olümpia aegu, ette kujutada koduse pereemana lapsi kantseldamas ja meest koju ootamas. «See oleks normaalne,» pole Elinal midagi sellise tuleviku vastu.
Aga teiselt poolt pole välistatud, et ka nelja aasta pärast Pekingis ootab ta veel puki otsas stardipauku. Sinna on veel nii palju aega, et mõlemad võimalused on lahtised. «Ja võib-olla tuleb kolme aasta pärast maailmalõpp?» pakub Elina üsna tõsiselt.
Elina vanem õde tegi kõrgkooli kõrvalt modellitööd. Elina mõtles ka proovida, aga agentuurist öeldi: oled pisut tugeva kehaga, peaksid maha võtma! Aga piitspeenikesena ei oleks jõudnud jälle sporti teha. Nii mattis Elina mõtted modellitööst maha. Õde aga teeb Elinast peagi tädi, nii et praegu ei tegele modellindusega nende peres keegi.
Igatseb seltskonda
Elina tunnistab, et väga rahul ta oma eluga ei ole. Tuttavad küll kadestavad, et mis sul viga, muudkui reisid ja saad veel palju raha ka. Sport iseenesest Elinale meeldib: kõvasti tööd teha ja hea tulemus saada. Ta tunneb aga puudust seltskonnast. «Mulle ei meeldi, et Eesti ujujatel pole oma koondist, pole oma võistkonna tunnet,» pihib tüdruk. «Venelased on eraldi, teised ei taha meiega eriti suhelda.»
Elinale mainib, et võistlustel on tema ja koondise kaks vene meesujujat üldisest suhtlemisest kõrvale jäetud. Kuigi erinevalt poistest oskab Elina eesti keelt hästi, ei taheta ka temaga millegipärast suhelda.
«Ma olen ju Kohtla-Järvelt,» arvab Elina põhjust teadvat. Natalja Hissamudtinovaga olid nad aastaid nagu sukk ja saabas. Siis kolis Natalja Tallinna. «Enam me ei suhtle,» kurvastab Elina. Jana Kolukanovaga olid nad neli aastat tagasi Sydney mängudel ainsad koondise naissportlased, käisid kogu aeg koos. Nüüd Madridis võistlustel kohtudes ütlesid ainult tere ja head aega.
Võiks ju lüüa spordile käega, omandada korralik haridus, elada tavalist noore inimese elu ja tutvuda toredate meestega? «Veel mitte,» raputab Elina pead. «Ma pole spordis veel kõike saavutanud!»
Ateenas on Elina eesmärk jõuda finaali. See oleks hindele viis. Poolfinaaliga piirdumine tähendaks kolme ja Elina ilme ütleb selgelt, et tema kolmedega ei lepi.
