«Kas ma olen diiva olnud…?» kohkub Elle Kull. «Ma olen ikka püüdnud olla normaalne!» naerab ta. Lõbus on tal endaga olnud küll. Ja teistel temaga ka.
Kolmkümmend aastat tagasi ütles Eesti teatri grande dame Lisl Lindau su kohta: «Vaatan Elle Kulli. Mina annaksin talle nüüd ühe küüraka mängida. Liiga kaua on see andekas laps juba ilus ja õilis olnud…» Aga päris «küürakad» on sul vist ikka mängimata?
(Naerab.) Ei no jutt jumala õige! Mäletan, kuidas ma ise oleksin tahtnud. Ühes Leedu filmis kippusin väga negatiivse rolli peale – üks teenijatüdruk, kes kolm venda tapab. Nii kangesti tahtsin negatiivset rolli saada, aga Leedus valiti jälle hoopis «helesinise» rolli peale.
Eks neid «küürakaid» on ikka olnud ka… Päris jubedikke vist mitte, aga ullikesi, imelikke on mul palju olnud, nagu «Pisuhänna» Laura.
Naljakaid sutse olen teinud… Nagu viimatigi filmis – surnuauto-juht… (Itsitab.) Ja filmis «Nuga» olin ma ju väga paha ema… Tütar Paula ütles mulle pärast seanssi: «Jube! Ma poleks arvanud, et sa ka niisugune võid olla!»
{poolik}
Sinu pärisosaks ongi saanud olla Eesti elus ilus ja hea näitlejanna, armsalt itsitav Elle…
Jah, naeran ise ka, et peaks imitsit muutma. Uute uudistega üllatama. Kas maani täis võtma või... Võib-olla mõjuks värskendavalt… Samas, parem juba niipidi pitsat. Võtame näiteks Jan Uuspõld, kellest meedia kirjutas kaua, et paha-paha-paha – aga tegelikult on ta elus väga hea ja siiras. Andekas poiss!
Kammitseb see sind, et UNICEFi Ellena ei tohi sinust jääda ühtegi halba märki? Veenvalt hea olla on raskem kui kole ja paha…?
Nii ja naa. Kui mõne aasta eest pakuti mulle ühte filmi «lapseahistaja» rolli, siis sellest ma loobusin…
Juba Tammsaare kirjutas, et võluv olla pole naljaasi. Kardad sa laval vana olla?
(Itsitab.) Mäletan, kui solvunud ma olin, kui Kerge (Elle abikaasa Endrik – toim.) kolmkümmend aastat tagasi pani mind oma «Peeter Paani» lavastuses ema mängima. Ma ei öelnud talle küll ka kodus vastu sõnagi, aga olin hingepõhjani solvunud… Ta andis mulle ema rolli – ja Kreismann ja Paluver said olla minu lapsed! Kas ma siis nüüd nii vana olen! Kersti on laps, ja mina ema! (Naerab.) Jumal, see oli ju lastelavastus ja ma olin ju kasvult pikem. Aga ikka südamest solvunud – näe juba anti ema roll!
Sinu Haapsalu lapsepõlve iidolid – kelle pilte välja lõikasid, kaustikusse ja seinale kleepisid?
Mina mitte. (Naerab.) Vanemate õdede Laida ja Evi kleebitud pildid olid juba ees seina peal: tolleaegsedväljamaa iidolid Brigitte Bardot, Sophia Loren – salapärased ilusad naised. Ja isa oli maalinud meie magamistuppa seinale pildi Šiškini kuulsa kolme karupoja järgi. (Itsitab.) Eks me nendega siis samastusime.
Kas plikadena nende üle kaklesite ka, kes keegi mängult olla saab…?
Õdedel oli algusest peale rohkem muusikahuvi. Minu teatrimängud neid eriti ei vaimustanud.
Telekat meil kaua kodus polnud, käisime Haapsalu raudteejaamas, kaelad õieli, vaatamas. Kodus oli raadio see peamine. Ahvisin sealt kuuldud hääli: kord olin Imbi Valgemäe, siis Salme Reek. Kord laulsin nagu Veera Neelus ja mõnikord isegi nagu Artur Rinne… Isa oli ehitanud suure seinakapi, laeni välja. Sinna üles ma siis tekkide ja patjade vahele ronisin ja mahtusin – sest õige «raadio» pidi tulema ju seina pealt!
Või kui õed koristasid tuba, pakkusin mina neile meelelahutust – ukseauk oli nagu lava, kardin käis eesriide eest. (Naerab.) Ega õed mulle eriti publikuks olla viitsinud. Õnneks oli hoovis naabritüdruk Milvi. Temaga sain klounipaar Pimmi ja Pommi ja muud lavastada…
Koolis kirjutasid «Oodi Leninile». Ju kuulusid su iidolite ringi ka partisan Kosmodemjanskaja, kosmonaut Tereškova…?
Tereškova ja Gagarin muidugi – tollal oli see ju ilmatu sündmus, kui keegi kosmosesse lendas! Ja ega mina ju siis oma peaga mõelnud. Kodus meil ilmselt teadlikult ei räägitud okupatsiooni teemadel – keda sobib või ei sobi «iidoliks» võtta. Isa vaikiv vimm oli suur, aga ei keelanud ta mul ei oktoobrilapseks ega pioneeriks minna…
(Turtsatab naerma.) Hiljem olin vaat et komparteissegi astumas. Kergele Vanemuise peanäitejuhina käidi peale, ja tema kauples omakorda mind: «Kui nüüd vägisi aetakse, siis lähme parem koos…!» Alles siis, kui kuulsin, et nad on pannud selle vastuvõtmise päeva jõululaupäevale, seisin vastu: «Tead, mine sa üksi! Mu isa keerab end hauas ringi – vähe sellest, et parteisse, aga veel jõululaupäeval!» (Naerab.)
Päris esimene filmgi, mida ma plikana Haapsalu raudteejaamas nägin ja mis tohutult vaimustas, oli ka venelaste «Ruslan ja Ludmilla».
«Cherbourgi vihmavarje» Catherine Deneuve’iga nägin palju hiljem, juba teismelisena.
Kumb siis rohkem vaimustas, Ruslan või Ludmilla…?
Ei, ma tõesti nii hardunult järjest kõike vaatasin. Ükskõik mis – näe, pilt jooksebki seina peal! Mäletan, et minu isa suured lemmikud olid vanadest vene filmidestLjubov Orlova ja Leonid Utjussov.
Kas mul oma ekstra lemmikuid siis oligi. Iga film, iga etendus – peaasi, kui nägi… Ju ma olingi kaua igasuguse kriitikameeleta. Mulle meeldisid valimata kõik inimesed, etendused. Kriitikameelt vähe ja vaimustust palju. Pärast iga kinoseanssi püüdsin käituda nagu «nad selles filmis».
Meesnäitleja, kellesse sa plikast peast ära armusid? Alain Delon, «Sõjast ja rahust» Tihhonov…?
Jaa, Delon mulle väga meeldis! Aga, kas just armunud… (Naerab.) Esimeses-teises klassis ühte oma klassivenda armusin ma küll nii tuliselt, et käisin salaja kooli garderoobis tema vormimütsi suudlemas… Nii et mingid emotsioonid ikka olid, ja mõni poiss meeldis ka, aga see oli veel keskkoolis mul sellel tasemel, et… Kui üks poiss saatis mind koduväravani, siis ütlesin: «Oota, lähen toon sulle tikreid.» Ja ise läksin tuppa magama. Enne aknast piilusin, kas ikka ootab. Mul enda meelest nalja kui palju.
Mõne oma ekraanilemmikuga sa ei unistanud kohtuda?
Keskkoolitüdrukuna tahtsin Mari Lillele kirjutada. Öelda, et ta mulle nii meeldis pimeda tüdrukuna nende diplomilavastuses «Ime sünd». Kiri jäi kirjutamata, aga hiljem Draamateatrisse tööle tulles sattusin ma Mariga ühte garderoobi. Tohutult tore ja hea kolleeg!
Ahjaa…! (Turtsatab naerma.) Sa pärid iidoleid…Haapsalus õnnestus mul korra üht ka lähedat näha!Olin juba suur tüdruk – ju siis selleks ajaks oli meil kodus ka telekas, nii et Pansot ma nägupidi teadsin. Ühel päeval olin Haapsalu piimabaaris, kui korraga sadas Panso sinna sisse. Kasukahõlmad laiali, ja kõva häälega üle saali: «Tere! Kas siin saia ka antakse?» Suure jutuga ja suhtleja rahvamees, nagu talle meeldis olla. Mina seina äärest imetlesin – ei või olla, et Panso ise!
Eeskujud, kelle järgi õed Kullid püüdsid oma välimust sättida?
Eks ma ise ka filme vaadates mõtlesin tihti – oleks mul sellised riided! (Naerab.) Üks huvitav pikk mantli moodi kampsun on tänaseni meeles. Mis filmist või millise näitlejanna seljas, seda ei mäleta, aga see kampsun nii hirmsasti meeldis.
Eks see minu «joondumine» käiski rohkem ilusate õdede järgi. Minu valik lapsena oli ikka see, mis õdedest jäi. Hiljem, kui ma neist pikemaks kasvasin, sai juba mõne päris oma asja ka.
Õed õppisid ema kõrval endale ise õmblema. Salaja proovisin nende kleite selga. Eriti meeldis mulle üks Laida kleit – roosakast krobulisest materjalist, kõrge kaeluse ja varrukateta. «Laenasin» selle juurde ka Laida kollase käekoti ja kõrvarõngad ning kõndisin Haapsalu randa. (Itsitab.) Oi, kui uhkelt ja õnnelikult ma seal promeneerisin! Pärast tõusis sellest muidugi hirmus pahandus…
Ega ma oma välimuse üle eriti muretsenudki, enne kui lõpuklassides hakkasin kindlalt teatrikooli tahtma. Enne tegelesin sportvõimlemisega (Elle tuli oma vanuseklassis Eesti meistriks – M.K.) ja eks mul sellega olid koolilaval omad esinemised… Aga siis jäin peeglist end vaatama ja leidsin järjest, et «see pole see» – küll ma olen suur ja paks, ja silm kõõrdi… Tekkisid hirm ja kompleksid, et selle pärast ma teatrikooli ei saa…
Panso-kooli eksamitele Tallinna sõitsid sa, «vaevu põlvedeni ulatuv oranž koolilõpukleit seljas»…
Eks ikka ema õmbles. Praktilise kleidi, mida saab ka mujal kanda.
Kursusevend Jüri Aarma mäletab: «Ellekal oli esimesel kursusel seljas viimse klassi koolikleit ja kaasas sussikott…»
Jaa-jaa, seda nad naeravad. Ma ise ei pannud siis tähelegi… Jüri ja Lauri Nebel tögasid mu paksu pruuni pihikseelikut. (Itsitab.) See oli tõesti mantliriidest ja nii jäik, et hoidis kehast eemale. Ma ise tollal tõesti suurt ei hoolinud, käsin sellega, mis mul oli. Ja mida ema selga andis.
See must koolikleit oli ju väga ilus, valge pitskrae peal. Kõige naljakam oli see, kui ma sellega Viru varieteesse läksin, pannaldega kooliportfell käe otsas. (Itsitab.) Aga valged sukksaapad olid mul siis juba ka, need oli mul õnnestunud juba tudengina Tallinnas hankida. Esimese iseseisva ostuna… Ilusatest saabastest olin ammu unistanud. Haapsalus käisin Univermagi (tollane «supermarket» – M.K.) akna taga üht valget paari imetlemas. Need maksid 40 rubla! Nii et kodus ei hakanud ma neist isegi rääkima. Läksin aga järgmine päev uuesti neid poeakna taha imetlema…
Nii et kui ma teatrikoolis need valged sukksaapad osta sain, siis kandsin neid palju aastaid, veel teatriski… Moskvas filmifestivalilgi käisin nendega ära. Kuni ühel hommikul avastasin… Õde Laida oli need vanniahjus ära põletanud: «Kas sul nii pragunenud saabastes häbi käia pole, ise veel näitleja?!» See oli Lembitu tänaval, mu esimeses omaette korteris, mis ma teatri poolt sain…
Aga Viru varietee nägi su nendes saabastes ära…
Jah. (Naerab.) Läksime sinna restorani, vist kogu kursusega stipipäeva tähistama. Viru hotell oli äsja avatud uus koht. Sõime teise korruse restoranis, kelnerid sibasid ringi… Mulle tuli meelde õpetaja Panso käsk: elu on vaja tundma õppida! Nii ma siis küsisingi ühelt kelnerilt: «Kas teil siin linde ka on?» Tema sosistas: «No ikka on. Siin teisel korrusel on neid vähem, aga all on varietee…» Mina sosistasin vastu, et tahaks neid näha.
Ja see kelner käis, korraldaski selle asja ära. Mina ütlesin, et ma üksi ei lähe… Kutsusin Maria kaasa. Kelner kiitis ka takka: «Te võite kõik, tüdrukud, tulla.» Läksimegi. Klenskaja varietee uksel vist küll ütles: «Kas sa ei saa aru, kelle pähe meid sinna viiakse!?» Aga ma ei pannud tähele.
Meid juhatati Poola meremeeste lauda. Üks suur, aga leebema moega mees siis tantsitas mind. Teine, väiksem, aga suure habemega tantsitas Mariat. Pikapeale sain ka mina aru, et asi kisub tõsiseks. Tahtsin ära, aga mõtlesin, et oma portfelliga «kempsu minna» oleks imelik. Lõug tegi juba tuta-tuta. Lõpuks oma vigases vene keeles tunnistasin ausalt: «Ma olen siin esimest korda, aga nüüd tahaks koju minna...» See mees hakkas naerma: «Oh, lapsed, lapsed…» Tema sai aru. Aga Maria oma sai väga vihaseks, vaat et hakkas käsi väänama. Sest oli ilmselt kelnerile meie eest maksnud…
Meie kursuse poisid saabusid juba ka meid sinna päästma. Pärast kõik õiendasid – kuradi Kull, korraldab siin ekstreemsusi ja siis käib ja vesistab… Aga ma ju ei teadnud, kuhu sohu ma teised vean. (Naerab.) Mina tahtsin linde näha!
Maakana teatrikoolis – kellele oma kursuseõdedest alt üles vaatasid?
Ise väga ebakindel, imetlesin Kaie Mihkelsoni rahu ja enesekindlust. Ja Laura Baumverki – kui vabalt ja hästi ta mängib! Rita Raave – hästi omapäraselt ilus tüdruk. Aga rohkem oli ikka muret – mis ma ise olen ja kuidas hakkama saan?
Esimesel kursusel joondusid sa teiste järgi ka suitsetajaks, aga Aarma mäletab, et õiget peolooma sinust ei saanudki…
(Naerab.) Eks ma üritasin siis ka igati täiskasvanud olla. Suitsetamist harjutasin kaua vaikselt omaette… Poolest suitsust hakkas pea ringi käima, väga paha oli olla.
Samamoodi võtsin ette – kuidas oleks päris purjus olla. Oma sünnipäeval Toompeal teatrikoolis… Neelasin erinevaid jooke läbisegi sisse. Aga nii puhas organism oli, et kõik viskas välja, enne kui ma õieti purju jäin.
Samas suhtlesin alkoholitagi järjest igasuguste inimestega. (Naerab.) Panso käskis ju elu ja inimesi tundma õppida. Üks tollane Tallinna piimabaaridaam astus nüüd hiljuti mulle tänaval ligi ja kiitis, kuidas ma olla tal mitu korda külas käinud ja kingitusigi teinud. Ma üldse ei mäletanud!
Aga tollal olin «kui ufolane», nagu teatris Irja Aav naeris – kuhu jutustama maandusin, sinna ma ka jäin. Nüüd vaatan oma lapsi – samasugused tohutud suhtlejad! Paulal on kamp kogu aeg ümber, ja Jettyga ka maja kogu aeg rahvast täis.
Suure suhtlemise peale ohtlikesse olukordadesse ei sattunud?
Tagantjärele tarkuses usun, et eks see täiesti eelarvamustevaba suhtumine mind paljudes olukordades ka päästis.
Pärast «Ukuarut» (Elle oli siis 21aastane – M.K.) tuli festivalikutseid ja proovivõtete pakkumisi Moskvasse. Kord ootas mind Mosfilmi ukse ees kuldne mersu, küll natuke mõlki sõidetud… Teksad olid mehel jalas, mis oli ka tol ajal üsna haruldane nähtus. Vaatasin, et sel mehel on huvitav poksijanina. Aga ta pakkus lahkelt, et sõidutab mind lennujaama. Minul hea meel – kehv orienteeruja, eksin veel ära. Hirmus palav päev oli ja tema pakkus siis, et sõidaks enne korraks tema kodunt läbi. Mul oli Tallinna lennukini veel aega ja rõõmustasin: «Väga hea oleks enne duši all käia!» Sõitsimegi. Tal oli haige käpaga kass, silitasin seda. Ja värsked pirukad laual. Eks siis naine oli küpsetanud, aga polnud parajasti kodus. Siis käisin rõõmsalt duši all. Vohmisin pirukaid peale… Äkki märkan: tema seisab, käed rinnal risti, mul vastas laua taga ja jälgib mind ainiti: «Tõ otšin smelaja!» («Sa oled õige julge!») Mina vastu – mis, mina või..?! «Nojah. Tuled võõrasse korterisse, käid duši all…» Alles siis tuli mul kerge kõhedus peale… Tema aga ütles: «Huvitav oleks sinuga kohtuda viie aasta pärast – kas sa oled ka siis veel samasugune?»
Mul ei tulnud enne kahtluse varju ka. Kutsub, lähen… Nii ma käisin Tallinnas ka igal pool. (Naerab.) Ju ma siis olin nii püha lihtsameelsus, et ükski hammas ei hakanud peale. Kõik inimesed tundusid nii head ja huvitavad…
Üleliidulisel filmifestivalil 1975 Kišinjovis pärjati sind Minna rolli eest planeedikuuendiku parimaks näitlejannaks. Kuidas tundsid end ühtäkki keset Nõukogude «Hollywoodi» glamuuri…?
Ausalt, kõige üllatavam glamuur oli Moskva kinonäitlejate ühiselamu. Hommikul ühisköögis – kui ekraanilt kuulsad kaunid näitlejannad kosserdasid hommikmantlites, juuksed sassis, lihma-lohma kohale ja nõudsid pahuralt: «A gde moi tšainik…?» («Kus mu teekann on?» – M.K.) See oli lõbus pilt. Samas vaatasin ja imestasin – täiesti normaalsed tavalised inimesed!
Samas, korra Goskino koridoris nägin ma eemalt ka Ludmilla Gurtšenkot. Nii daamiks üles löödud, igast ta sammust õhkus märguannet: MINA TULEN! Mul jäi suu lahti – miks nii on vaja, käi normaalselt! Kole, kui üks hea näitleja hulluks diivaks kätte läheb. Samas kui mitte vähem andekas näitlejanna Alissa Freindlih tundus mulle eemalt nii normaalne ja eluterve.
Nüüd, kus maailma diivadest on trükitud kilode kaupa raamatuid ja vändatud eluloofilme – kelle oma on sulle enim korda läinud?
Marlene Dietrich. Kahju, et tema tütar temast nii paljastava raamatu kirjutas… Isegi kui see on tõsi, siis minu meelest ei tohiks suur- ja kiirtootmises aina vähemaks jäävaid iidoleid inimestelt ära võtta... Samas jääb ikka mulje, et ema oli suurem isiksus kui temast kirjutav, varjus olnud ja kibestunud tütar. Dietrich oli naine, kes julges isegi Hollywoodis oma arvamuse tühikargajate kohta ausalt välja öelda, mehemõistusega naine, kelle arvamust pidid Hollywoodi tuusad arvestama ja kartma. Tema viimane kontsertsalvestus – kuidas ta laulis ja kui vapustavalt heas figuuris välja nägi… See sätendav kostüüm ei lähe meelest! No on ilus vaadata, kui naisel on võimalusi ja – maitset!
Sinu ametiõde UNICEFi leedina – Audrey Hepburne?
Noh, mulle mitte nii väga. Ta tundub nii erinev tüüp. Ütleks isegi, et «õrnake». Ta on ju väga ilusaid rolle teinud, ja väga habras, aga… Sophia Lorenis on ürgset naisloodusjõudu. Ja Ingrid Bergman oma elu lõpus mängitud filmides, kui ta vähki põdes, oli vapustav. «Sügissonaat», aga veel enam tema «Golda» («A Woman Called Golda», eluloofilm Iisraeli peaministrist Golda Meirist, 1982 – M.K). Kortsus, aga vägev! Jõuline, tugev, tark… tõesti niisugune, et ei saa silmi ära – ilus!
Sulle noore näitlejana enim muljet avaldanud eesti näitlejannad?
Velda Otsus… Sirge ja aus naine, pisike ja vägev. Ka näitlejana kompromissitu – nii ta lahkus ka enneaegu teatrist…
Kui «Ukuaru» võtetel koos olime (Velda Otsus mängis Minna ema – M.K.), tundsin suurt aukarust ega julgenudki temaga rääkida. Kui mulle mõni inimene väga meeldib, siis ma ei tihka talle läheneda. Velda pakkus «Ukuaru» võtetel küll mulle termosest oma kohvi, konjakilonks sees – väike ergutav jook, nagu hiljem ka koos Draamateatris enne etendust… Küsis murelikult, ega mulle ometi see tüüp ei meeldi… Üks meeskolleeg Draamateatrist, kes järjest kõigi noorte näitlejannadega… Selliseid isiklikke asjugi ütles Velda otse välja.
Hiljem olen mõistnud, et ka näitlejana oli Velda jõud just selles tohutus aususes ja puhtuses.
Eesti fimis… Ada Lundver. Vaadake teda ainult «Lindpriides» – millised silmad, figuur – nii ilus, et ei jää alla Marilyn Monroele. Pluss tema ehedus mängus. Sündinuks Ada omal ajal Ameerikasse, olnuks ta Hollywoodi täht.
Eesti filmikriitika maestro Jaan Ruus hindas sind hiljuti kõigi aegade filmidiivade TOP-kümnes tippu meie kõige fotogeenilisemaks täheks… Kes sinu kui 1970ndate eesti noore näitlejanna ja naise võrdkuju pilgu järgi võttis teatepulga üle 1980ndatel ja edaspidi?
(Naerab.) Mäletan, kui kunagi Krjukov ja Kibuspuu ütlesid: «Kuule, Kull, sulle kasvab teatrikoolist konkurent – Ülle Kaljuste! See naine niidab pilguga.» Ja Ülle ongi vägev, isiksus. Nüüd hiljutigi sattusin telekast nägema «Mona Lisat», kus nad noorena Guido Kanguriga mängisid – Ülle paneb mõistatama ja jälgima. Või Valgre-filmiski see Ülle kõrvalroll, aga maailmatasemel.
Merle Palmiste – oma ilu ja sarmiga väga nähtav. Ja hästi tore kolleeg! Sõbralik, suure huumoriga. Merle on hea ja ilus.
Ja Elisabet Tamm. Kui ta teismelise tüdrukuna emaga (näitleja Mari Lill – M.K) teatris kaasas käis, oli ta nii sarmikas, et Krjukov ütles: «Mari, selle tüdruku pead sa varsti ketti siduma!» Ja nüüd näitlejana on temas tõesti see ehe ürgnaiselikkus.
Kuidas 5. jaanuarit tähistad?
(Naerab.) Sünnipäevad on laste rõõm, et sain aasta vanemaks ja suuremaks…
Mulle ei meenu näitlejat, kes enda üle niimoodi naerda suudaks. Sinu huumori eeskujud?
(Naerab.) Võib-olla Krjukovi ja Kibuspuu kool. Krjuks märkas ja täheldas vaimukaid detaile teiste puhul. Kips naeris sageli ka enda üle kindlasti – kõiki neid jamasid, mis temaga juhtusid. Mäletan, kuidas ta kord tõsise näoga ütles: «Teatris peab ikka teadma, kes kellega magab, muidu võib nii lolli olukorda sattuda.» (Naerab.)
Oled sa algusest peale enda üle naernud – või tuli see oskus teatriaastatega?
Koolis paluti meil kord üksteist kirjeldada ja mõistatada, kellest jutt. «Teiste üle meeldib nalja heita, aga kui keegi teda sõnagagi puutub, hakkab lõug värisema,» ütles keegi. Mina vaatasin laia naerul näoga ringi: no kellest nüüd siis jutt käib… Tuli välja, et kirjeldati mind. Ju ma võtsin siis end väga tõsiselt.
(Naerab.) Ema ütles mulle tihti: «Ära sellest küll kellelegi kõva häälega räägi!» Kord, kui väike Gregori oli mul ema juures Haapsalus, jäin oma Tallinnast-tulekuga hiljaks. Rongis läksin vagunivahesse suitsetama – aga läbi ukseklaasi vaatasid mind puha emale tuttavad näod. Mõtlesin – kui peatus tuleb, lipsan teise vagunisse. Aga nii kui ma pimedusse väljusin, lõi rong uksed kinni. Ja nii ma seisingi seal keset ööd kusagil Tallinna ja Haapsalu vahel. Hakkasin mööda rööpaid astuma – ema ja Gregori ju Haapsalus ootasid mind rongi pealt, ja mobiiltelefone veel polnud… Eemalt paistis viadukt, lootsin sealt saada auto peale. Aga enne tuli üks külakoer, haukus ärr-ärr-auu ja rebis mind mantlisabast. See oli õmmeldud Slava Zaitsevi moeateljees – Moskva kinoinimesed olid mind temaga tuttavaks teinud. Augud Zaitsevi kunstiteoses sees, saapakontsad kiviklibus kinni.. Kuidagi roomasin maanteeni, kus üks arstide paar võttis mind oma auto peale… Koju jõudsin mitu tundi hiljem. Siis ema ütleski rahunenult, et ma koju jõudsin, aga samas uue murega: «Vaata, et sa seda lugu teistele ei räägi! Nad arvavad, et sa oled puhta lollakas.» (Naerab.) Ja ma olen kuulanud ema sõna…
