Suureks udupeaks on Elle Kulli peetud teatrikoolist peale. Samas, kui asi puutub tema kodusse-peresse või endast väetimatesse, läheb ilus leebe näitlejanna kas või läbi seina.
Kui Elle Kull (57) ja Tõnu Kark aastaid tagasi Tartu hotelli sööklas esimest korda elus juhuslikult kokku said, olla mees öelnud: «Kull, ma olen kuulnud, et te olete loll. Ja mitte lihtsalt loll, vaid äärmiselt loll! Aga kui ma vaatan teie töid, ma ei usu seda.»
Näitlejanna hajameelsuse kohta levib anekdootlikke legende. Abikaasa Endrik Kergegi on töganud, et Kull võib ka kolme männi vahel kolm tundi ekselda, leidmata kodu. «Elle on täiesti uskumatu kombinatsioon praktikust ja müstikust,» on öelnud teatrikolleeg Andrus Vaarik. «Kui talt küsida, kuidas saada hooneregistri tõendit, seletab Elle selle plaks-plaks-plaks ära. Kui ta aga ise seda tõendit võtma läheb, võib ta linnas ära eksida... See vastuolu teeb ta kuidagi eriti võluvaks.»
Elle ise itsitab kõiki neid olukordi ja ütlemisi enda kohta meenutades.
Sõber Jüri Krjukov aga ütles ühes intervjuus: «Minul on tunne, et Elle teeb ainult nägu, et ta millestki aru ei saa. Tegelikult näeb ta läbi kõiki ja kõike.»
#end#
Need, kes Elle elu lähemalt on näinud, imestavad: kuidas see naine kõige sellega hakkama saab! Üks, mis kindel - kui tegemist on tema kodu ja perega, või endast väetimatega, siis Kull risti ette ei löö ja alla ei vannu.
Üle barrikaadide vee järele
Pronksiööl tassis ema Elle, pass hambus, läbi politsei-barrikaadide vett koju. Sest Kulli pere lapsed-loomad kraanivett ei joo. «Ei, nüüd juba joovad,» parandab ema Elle naerdes. «See oli üks periood, kui ei joonud. Ja eks nad tassisid ise ka. Poisski tuli kord nagu kaamel suuremate kogustega, nii et spordikoti põhi ei pidanud vastu.»
Sel õhtul, kui revolutsiooniks läks, oli kõik muu külmkapis enam-vähem olemas, aga joogivesi lõppenud. «Nagu sõja-ajal ikka,» lisab Elle, naerdes kurgupõhjast oma äravahetamatut naeru. Nii kõndis Elle läbi politseiahelike ja kogunevate mässajate jõugu Tõnismäelt välja Westmanni poodi. Piiramisolukord ümber Elle kodumaja vältas juba mitmendat päeva. Tegus naine oli sellega juba harjunud. Pronksiööl Ellel vedas. Ta jõudis Westmanni «tipptunnil», aga sai veel vee kätte.
Hiljem läks ta saatma noort sugulast Arturit, kes parsjagu ka Elle katuse all elas. «Tal oli vaja minna sõprade juurde Süda tänavale. Noor poiss, nagu need, kes seal all väljas kogunesid - jumal teab, äkki nabitakse kinni!» Elle pistis passi kotti ja läks kaasa, et poisil ei tuleks pahandusi.
«Olin kuulnud enne telekast ja ka oma kanaleid pidi, et linnas lõhkumine juba käib, aga aknast tundus see meie kant kõige turvatum.» Elle tagasiteel loobiti juba kaupluste aknaid sisse. R-Kiosk põles ja autosid pöörati kummuli.
«Tõnismäe poolt kõndis kogu see kamp silmade hõõgudes vastu.» Hirmu eesti naine aga ei tundnud. «Ainult imestust - kuidas see on võimalik?! See tumedapäine paksude kulmudega spordikommentaator seisis ka seal tänavanurgal. Imestasime koos - uskumatu, mis meie Tallinnas sünnib!»
Elle kiidab meie politseid. Et nad lastes end kividega loopida ja vaat et taguda, säilitasid viimse võimaluseni külma verd. Veekahur oli küll valmis... Naljaga lisab Elle: «Gregori vaatas aknast, et vaesed mehed - ükskord elus terendas võimalus seda imeriista kasutada, aga käsku ei antud ja ei saanudki.»
Elle pääsupesa asub kuuendal korrusel vaatega Kaarli kirikule. Ja kogu see sõduriplats oli otse ta silme all. «Aprill oli, puud polnud veel lehes. Mitu ööd kõõlusin aknal. Poiss imestas minuga koos, et meie silme all tehakse ajalugu.»
Viimse hingetõmbeni kodu kaitsel
See sügis tuli jälle teisiti. Asendusliikmena kutsuti Elle Kull tagasi Riigikokku. Ja määrati õiguskomisjoni. Ülitäpne juriidiline «hiina keel» oli talle omal ajal vettehüppeks tundmatus kohas. «Nüüd näib see lihtne,» ütleb Elle. Seda enam, et just seda keelt on ta aasta otsa ka kodus pidanud praktiseerima. Ja kuidas veel - barrikaadidel korteriühistu esimehega, kes püüab jõuga Elle valdustest pööningu abiruumi enda kasuks «ärastada».
Valisime toimetuses pilte Elle kohe trükki mineva elulooraamatu jaoks, kui kodust helistas ta poeg Gregori. «Helista kohe politseisse!» röögatas Elle ühtäkki telefoni. Nii vägevat häält on ilusa ja leebe Elle suust isegi teatrilavalt harva kuuldud.
«Anna, ma räägin nendega ise!» Ja siis: «Lõpetage! Ma tulen ja kisun oma kätega need lauad oma ukse eest maha!» Mõistnud, et töömees täidab vaid ühistu esimehe käsku, jooksis Elle ematiigrina koju õiglust jalule seadma.
Kui pärisin Ellelt järgmisel päeval «rindeteateid», oli ta tagasi saanud oma naljameele: «Kull viimse hingetõmbeni oma pesa kaitsel.» Siiski nördimus hääles, rääkis ta, kuidas selle jama pärast tuleb tal lipata asja eest teist taga politsei ja advokaatide vahet.
«Viimase lolli kaebusega jäi see vend aga haledalt vahele,» muigab Elle. (Jutt on Diana Klasi eksabikaasast, ühistu esimehest Toomas Zuppingust.)
«Ta kirjutas politseile ja majarahvale järjekordse valekaebuse: Viieteistkümnendal kuupäeval olla tema oma silmaga näinud, kuidas Elle Kulli koerad kusesid vastu vastremonditud majafassaadi. Plekke ei õnnestu eemaldada. Tuleb teha uus remont!» Elle ironiseerib nördinult: «See vaene mees ei olnud aru saanud, et mul on emased koerad!»
Mõni nädal tagasi kaebles «vaene mees» Õhtulehes, kuidas Proua Riigikogu murdjakoerad terroriseerivad nii teda kui ka majaelanikke. Elle muigab kibedalt. «Need «lõukoerad» ja «terroristid», nagu tema neid nimetab... Üks on varjupaigast võetud, teise leidis poiss tänavalt. Neljateistaastast Pontrust tassib Gregori kuuendalt korruselt süles trepist üles-alla, sest ta jalad ei kanna, ja majas käib liftiremont. Teine «terrorist» aga kardab kodus isegi kassi...»
Soojendas madu rinnal
«Eelmisest pööningukorteri ihaldajast ühistu esimehe saime postilt lahti.» Ja Elle aitas praeguse ise pukki. «Jah, ühe, kes himustab sedasama,» nendib Elle nördinult. «Ja asemele sain nüüd kahepealise Toomase, kelle korter asub meie all. Ja maja katuseremondi sildi all himustavad nad nüüd kogu pööningut, et ühendada see keerdtreppi pidi oma elamisega. Kui ikka silme ees terendab unistus soodsa hinnaga kaunist katusekambrist, avara katuseterrassi ja vaatega linnale, võivad need kaks Toomast selle unelma täitumise nimel pühkida kõik takistused eest! Tegelikult on kõik ühistu esimehed seda pööningut ihaldanud ja kõigile on jäänud mu katusekamber ette. 14 aastat olen vastu pidanud.»
Nüüd läks terror aga nii ägedaks, et Elle oli sunnitud võtma advokaadi. «Ühel hommikul, kui hakati kinni müürima minu köögi ja pööninguruumi vahelist ust, seisime perega ukseaugus ja peatasime selle. Kuid vaid selleks korraks. Mõne päeva pärast tuldi ust laudadega üle lööma. Ja mu rõdu ukse ette paigaldati esimehe käsul väljapoole tabalukk.»
Põgene, vaba laps!
«Eks üksjagu «udu» olen ma tänaseni,» möönab Elle. «Aga kui on vaja midagi korda ajada, siis selle ma ka ära teen!»
Elu ja inimesed on õpetanud enda eest seisma. Korra on Elle käinud koguni Moskvas oma õigust välja ajamas.
Oli veel Brežnevi aeg, kui Elle Kull kutsuti Soome filmi «Rauaaeg» (1982). Valuutapalk! Säärase vedamise peale nõudis grupp naiskolleege Draamateatri ametiühingukoosolekul Elle teatripalgalt mahavõtmist filmivõtete ajaks.
Nime nimetamata, mäletab Elle, kuidas naiskolleeg heleda häälega südamest karjatas: «Sa, raisk, ostad sealt riideid ja tahad siit ka veel raha saada!» Aga Udu-Elle teadis, et Soomes võtetel käimine on seadusesilma järgi näitlejale samasugune komandeering kui mis tahes Usbekfilmis või Armeenia kinostuudios, kus ta oli töötanud. Istus rongi, sõitis Moskvasse, otsis suurest linnast üles NSVL Töö ja Töötasu Komitee. Ja naasis sealt kõva paberiga.
«Kuramus, Kull, te oleks võinud parem juristiks hakata!» ohanud seepeale väga südamlik teatridirektor.
Ka Soome filmiga seotud asjaajamised tuli Ellel ise korda ajada. Tollal oli see keeruline, käis üleliidulise Goskino kaudu. Soomlased juba helistasid, ootasid teda võtetele, kuid Moskvast polnud veel kippu ega kõppu. Elle asus asja uurima. Selgus, et keegi seltsimees Surikov on juba kolmandat korda saadetud Tallinna Elle pabereid ajama, kuid asi polnud paigast nihkunud. «Sain siis selle purupurjus mehikese Viru hotellist lõpuks kätte,» naerab Elle. «Ja hakkasin teda mööda meie ametimehi sõna otseses mõttes talutama. Kui Surikov ütles: Da ladna, zavtra, raiusin mina: Net, sevodnja! Pärast Eesti ringi tuli paberid-lepingud kooskõlastada Moskvas, käia instrueerimisel sealses partei keskkomitees.» Elle tegi ka selle kadalipu läbi ja lendas siis otse Moskvast Soome.
Aga veel teatrikoolis ei tulnud Elle selle pealegi, et peaks end olelusvõistluses kuidagi kehtestama või maksma panema.
Ehk vedas tal niigi, algul üliõnneliku näitlejasaatusega. Juba kolmandal kursusel mängis Elle end üleliiduliselt tuntuks «Ukuaru» filmis.
Pärast esimest kursust, üks ja ainus kord üliõpilasmalevas, lõugas Elle veo-
autokastis teistega võidu laulda: «Ja kui see laul meil korda läeb...» Nii püüdlikult täiest kõrist, et laulis pooleks aastaks hääle ära. Nii et talvel erialaeksamil sai ta mängida vaid tumma tüdruku rolli, kes enda arusaadavaks tegemiseks meeleheitlikult trummi põristas. Hääletu Elle oli nii traagilist nägu, et kui režissöör Leida Laius tuli kooli valima oma «Ukuaru» filmi peaosatäitjat, valiski ta Elle.
«Sant mis sant» läbi teatrikooli
Aga juba esimesel teatrikooli talvel oli sarnane juhus. Ühel päeval astus tantsutundi sisse telemees Rein Karemäe valimaks tüdrukute hulgast enda kõrvale kaassaatejuhti saatesse «Uksed». Elle oli just oma selja nii õnnetult ära võimelnud, et istus nurgas varumeestepingil. «Sant läbi teatrikooli,» itsitab Elle. Aga saatesse sattus jälle tema. Esimest korda elus televisiooni!
Ühel võttepäeva hommikul aga hakkas teatrikoolis rääkima üks kursuseõde Ellele kollektiivi nimel: «Me pole homseks eksamiks piisavalt ette valmistanud. Saaksime selle edasi lükata, kui sina ka täna haigeks jääksid. Siis oleks meil haigeid üle poole. Aga kui sina eksamile kohale lähed, saavad teised sinu pärast halva hinde. Sina oled kaalukeel!»
Ühtäkki kursuse kaalukeeleks osutunu heitles kahe altvedamise vahel.
Kuidas saanuks ta hommikuks ühtäkki «haigeks jääda», kui eelmisel õhtul särab priske tervise juures teleekraanil?! Ka ei julgenud ta helistada tund enne salvestust Karemäele, et ta ei tule. Kursuseõde pakkus abi - kui sina ei julge, siis võin seda teha sinu eest! Nii tehtigi.
«Ja siis, kui kursuse koosolek oli laiali läinud ja me jäime kooliõega, kes mind äsja oli veennud, kahekesi, ütles too muiates: «Aga mina sinu asemel oleksin läinud!»»
Nüüd võtab see lapsik tudengipõlve õppetund Elle muigama. Siis oli see Elle jaoks aga täielik šokk, et keegi võib ka nii teha. «Sest loll olingi ju mina, mitte tema!» möönab Elle tagantjärele.
Oma pere ja muude loomade eest oskab Elle nüüd juba seista: «Jäärapäine jonn tekib ebaõigluse vastu!»
Iseenda kaitsmisel on ta abitum.
Jaanuaris lõppes Elle töö Draamateatris. Kui võeti maha «Õhtusöök sõpradega», mida mängiti kaheksa aastat - kokku oma 250 etendust! Viimased aastad mängis Elle selles mitte enam Draamateatri palgalise näitlejana, vaid juba rollilepinguga.
Elle elas Draamateatris üle mitu koondamislainet. Tema pea kohalt lõikas õige lähedalt ka päris esimene aastal 1992, kui ta oli väikeste lastega kodus. Teatridirektori kõrvu olid jõudnud kuuldused, et Elle ei tahagi enam Draamateatrisse, tal olla paremaid jahimaid, Kull pidavat minema hoopis Soome. Elle aimab, kellelt sellised jutud pärit olid.
Kuni Kull oli eelmise Riigikogu liige, oli ta oma lepingu teatris peatanud. Kui näitleja praegusest Riigikogu koosseisust 2089 häälega välja jäi, edastas peanäitejuht Pedajas kohe ka teate, et ta Ellega lepingut enam ei pikenda. «Nagu ikka: «Minul pole sinu vastu midagi. Aga ükski lavastaja «ei näe» sind,» nendib Elle.
Kuid nüüdki ei saanud Kulli kohe koondada. Enne tuli tal direktori käskkirjaga palka tõsta. Selgus, et nii madalat näitlejapalka kui Ellel, polnud raamatupidamise kirjade järgi enam olemas.
35 aastat garderoobis nr 209
Kui Elle ja Maria Klenskaja koolist tulid, olid garderoobis ees Ita Ever, Mari Lill, kadunud Salme Reek ja Hele-Reet Helenurm. Hiljem tulid ka kursuseõde Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste.
Välja kolis Elle lahkumispeota. Oma asjad oli ta garderoobist juba varem vaikselt välja pakkinud. Kui Elle eelviimast korda «Õhtusööki sõpradega» mängima tuli, öeldi talle valvelauast, et sinna garderoobi ei või ta enam minna: «Teie olete määratud külalisnäitlejate garderoobi!» Viimase etenduse mängis ta siiski oma garderoobist.
«Väike pidu oli. Nagu ikka tüki matused.» Elle viskas seal niisama nalja. Ja astus siis näitlejatrepist alla. Aga sellist avalikku tragöödiat nagu omal ajal Maila Rästas...?
«Oo, ei! Lõpuaastatel oli mul teatris vähe tööd. Sõnatud rollid - «palun, härra, teie tee!» Niimoodi, käsi pikal, oodata oli mõttetu. Selle maadluse olin maadelnud oma sisimas juba siis, kui võtsin vastu poliitika. Nii et teatrist lahkumise pärast ma ei põdenud enam. Seegikord läks mu elus kõik paika - kuidagi loomulikku rada.»
«Tipptüdrukud»
Aga ikkagi, miks Ellel teatris nii läks? Pärast hiilgavat algust, kui teda peeti vaat et järgmise põlve Ita Everiks. Ever mängib 56. aastat teatris. Tema «Hiilgav» pöörleb nüüdki Draamateatri ees hiigelreklaamtulbal.
Kas lasi Elle oma rongi mööda kolme lapsega viieks aastaks koju jäädes? Pärast seda tal samal määral Draamateatris enam kanda kinnitada ei õnnestunud. Teles tulid küll «Pisuhänd», «Tabamata ime» ja teised Endrik Kerge ülimenukad lavastused. Kas arvati näitleja Kull liiga «Kerge omaks», nii et teised lavastajad temast loobusid?
«Võib olla,» kahtleb Elle. «Aga näiteks Mikivergi ei põlanud mind ära.» Ja Gunnar Kilgas tegi Ellega teles «Rudolfi ja Irma». Sellest omakorda arenes välja lühike, aga eriti põnev loominguline periood lavastaja Hermakülaga. Kahe-tükk «Prohvet Maltsvet» Draamateatris. «Seal proovides arutasime Evaldiga tundide kaupa kõiksugu teatri- ja ilmaasju.»
Või just nimelt see «tundide kaupa»? Olen kuulnud, et «kõigi lavastajate hirm Kull» on näitleja kohta liiga põhjalik. Võtab proovides liiga palju lavastajate tähelepanu ja aega endale. Tekitades omavanustes näitlejannades trotsi: mis ta endast arvab ja staaritseb?!
Need torked lasi Elle kõrvust mööda. Tegi pähe «lolli Kulli» näo. Iseasi, kuivõrd see tal aga õnnestus? Sest näitleja kohta tundub Elle elus väga läbipaistev. Iga väiksemgi haavumine on tema näost välja lugeda. «Jah, nagu mulle kord öeldi,» naerab Elle. «Ma olevat nagu millimallikas: torkad sõrmega, ja auk jääb...»
Nagu millimallikas
Kuuldusele, et «Kull on kole loll», lisandus teatris ka üsna algul jutt, et Kull peab end staariks, paneb hästi riidesse. Marsib aga igasse poodi sisse ja laseb endale head ja paremat sisse pakkida. «Mina, kelle ema tassis oma lillelisi kleite, et ma nii halvasti riides ei käiks. Ja õed põletasid ahjus vägisi mu ärakantud asju...!»
Kord pärast üht eriti raske etenduse lõppu oli Elle astunud pahaaimamatult sisse grimmituppa. «Seal käis pidu. Ja mina lõin rõõmsalt käsi kokku: tore, nüüd hakkame koos viina võtma!» Hiljem poetanud üks grimeerija talle kõrva: «Issand, Elle, sa olid fantast!» Tema arvas, et Elle oli ukse taga kuulnud, kuidas kolleeg teda suureks poemüüjate hirmuks siunas.
Nüüd naerab Elle sellegi loo peale lõbusalt. Võttis aega ja hoope, kuni kasvas paksem nahk. Esimestel teatriaastatel olid Elle meelest kõik inimesed head, ei eeldanud ta kellestki kurja. «Põdesin mitu päeva, kui keegi mulle viltu vaatas. Otsisin «viga» endast.» Aga sellistest olukordadest õppis ta eneseirooniaga välja tulema.
Sõpradeta teatris
«Enamik inimesi teatris on toredad!» Elle on saanud sellele kinnitust pärast kogemusi teistelt elualadelt. «Tegelikult on näitlejad ühed ausad ja õiged inimesed. Konkurentsi tekib igal elualal. Teatris seda kergemini, sest seal pole selget mõõdupuud nagu spordis - kes hüppab või jookseb paremini. Ja Elle kordab: «Jah, näitlejad on head inimesed.»
Noor Elle oli kambas Krjukovi ja Kibuspuuga. «Nendega sai isegi Kesk-Aasias matkamas käidud ja kõiksugu olukordi läbi elatud. Palju ja kõigest sai rääkida ka Sulev Luigega...» Garderoobis oli alati mõnus ja vahetu inimene Mari Lill. Eemalt imetleb Elle ka Ülle Kaljustet: «Nii näitleja kui ka inimesena. Haistan temas kihvti, arukat ja tugevat naist.»
Aga sõpru...? «Jah, need kaks poissi, Krjuks ja Kips. Ja muidugi ka Salme (Salme Reek - M.K.). Kas mul pärast nii lähedasi sõpru teatris on olnudki...?»
Kibuspuu jäi 31-, Krjukov 43aastaseks. Milliseid rolle võinuks nüüd 57aastane Elle Kull nende meestega täna mängida, jääb teadmata... «Ei, nii pole ma mõelnud,» ütleb Elle. «Olime üks generatsioon. Pärast jäin ma nagu üksi...»
Ja korraga paneb Elle teemale punkti: «Kuule, sa kisud vägisi... Ma ei taha, et sellest tuleks üks nutulaul.»
Üks teater, üks abielu
Hiljuti näitas ETV2 «Kahe kodu ballaadi», peaosades abikaasad Endrik Kerge ja Elle Kull. Selles filmis on jäädvustatud ka teie endi noore armastuse aeg?
«Endrik Haapsalust helistas, vaatasin,» naerab Elle. «Ei, seal oli meil juba argipäev.» Ja ema temas arvutab: «Poiss mängis filmis, on seal umbes kolmene. Tähendab, Endrikuga olime koos olnud juba oma seitse aastat.»
Elle on endiselt eneseirooniline: «Torisesin juba siis Endrikuga, et muud väljundit meie suurel armastusel seal filmis pole, kui seisime, vaatasime vaimustunult teineteist ja suudlesime.»
Elle ja Endriku armumine on ehk alles kuskil filmiarhiivis. Režissöör Leida Laius valis nad mängima romantilist paari filmi «Reigi õpetaja». Siis aga võeti Laius filmi pealt maha. Ja uus režissöör võttis mängima uued mehed: Leonhard Merzini asemele Mikk Mikiveri ja Kerge asemele Tõnu Mikiveri. Elus sai ja jäi Elle Endrikuga kokku. Sündisid Karl-Gregori (27), Paula-Rahel (20) ja Johanna-Henriette (19).
Näitlejasoovi ükski kolmest ilmutanud pole. «Greks korra ütles, kui vaatas «Amadeuses» Krjukovit, et seda rolli tahaks ka ise mängida.» Kui Elle teenis näitlejapalgale lisa õpetajana Kaari Sillamaa lasteteatris, võttis ta ka oma tütred kaasa.
«Paula tegi seal lihtsalt pulli. Aga väiksel Jetil oli nagu usku asjasse.» Elle nägu lööb särama: «Kui püüdlikult ta tegi seal oma nõiarolli! Aga see selleks.» Ja korraga Elle ei naera enam. Räägib lihtsas tõsiduses: «Ega oma tee algus pole noortel inimestel kerge. Kui aidata, siis kes varem, kes hiljem - leiab oma teeotsa. Me ise teame, mis see kellelegi maksma on läinud. Ma pole püüdnud kasvatada edukaid, vaid normaalseid inimesi. Meil kodus on ääretu kokkuhoidmine ja usaldus. See on palju väärt.»
Veel enne, kui omad on jõudnud välja lennata, sai Elle kasutütre. Aasta eest, kui suri Elle poolvend, ema poeg eelmisest abielust. Tüdruku ema oli surnud paar aastat varem. Elle võttis viieteistaastase endassesulgunud tüdruku koos tema probleemide ja vanemate pangalaenudega. Ja jookseb, ajab jälle asju...
Eelmisel suvel mattis Elle ka oma ema. Teades, et pika elu oli ema Elle pere kõrval, tekib jälle seos «Ukuaruga», Minna ema - karmi ja otsekohese naisega (Velda Otsusega).
«Jah, võib-olla natuke tõesti,» pelgab Elle nii kunstipärast võrdlust. «Kõrval abiks ja olemas iga kell. Elas aastaid meie juures. Kunagi ei istunud käed süles. Lõpuks haiglavoodiski ei kannatanud oma abitust - oli ta ju alati teisi aidanud.»
Võib vaid imestada Leida Laiuse ettenägelikkust. Kui mitmeti on Elle 20aasta-selt mängitud Ukuaru-Minna hiljem ta enda elus täide läinud! Kas pole Endrik Kergegi ju ka natuke Ukuaru-Aksli tüüpi...
«Ehk pisut,» kahtleb Elle. «Päris mitte.»
Epiloog Riigikogus
Lõpetame intervjuu istungitevahelise lõunapausi ajal Riigikogu kohvikus, kui Ellele helistab üks korteriühistu juhatuse liikmetest. «Tegin kõigist neist dokumentidest koopiad ära,» raporteerib Elle. «Ühed politseile, teised advokaadile, kolmas virn teile. Aga täna võib istung siin Toompeal pikemalt minna... Kas siis sobib veel tulla ja üle ukse anda..? Ei, postkasti nii suur virn küll ära ei mahuks,» vabandab Elle naeru kõhistades. «Aga olgu siis homme.» Lõpetanud kõne, ohkab Elle: «Kahjuks võtab see tobe kemplemine päris palju energiat.»
Siis heliseb kell, mis nõuab Ellet tagasi Riigikogu saali. Elle tõmbab peopesadega üle juuste,
silub musta pükskostüümi. Ja läinud ta ongi.
