“Eks see rohkem pidu katku ajal oli,” ütleb Haiti koolerakolde kõrvalt Dominikaani vabariigist puhkuselt naasnud telereporter Elo Mõttus-Leppik.
Mõned aastad tagasi käis Elo Kuubal, mis totalitaarsest riigikorrast hoolimata võlus võimsa Havanna vanalinna ning sõbralike ja tantsulembeste inimestega. Sealne imeline loodus tekitas igatsuse näha uuesti kirgast Kariibi merd. “Olin kuulnud Dominikaani metsikult ilusast loodusest ja ostsimegi abikaasaga möödunud sügise hakul reisi ära. Koolerapuhang Haitil ei olnud siis veel lahvatanud,” räägib Elo.
Dominikaani vabariik asub Kariibi mere Hispaniola saarel, mis paikneb Kuuba ja Puerto Rico vahel. Selle läänepoolsel kolmandikul asub palju kannatanud Haiti ja idapoolsel kahel kolmandikul Dominikaani.
2010. aasta jaanuaris toimus läänepoolkera ühes vaesemas riigis Haitis 7,3-magnituudiline maavärin, mis põhjustas ulatuslikke purustusi. Peavarjuta jäi 1,5 miljonit inimest. Valitsuse hinnangul hukkus 212 000, vigastada sai 300 000 inimest. Puhta vee ja toidupuuduses vaevlevas ülikriitilises piirkonnas lahvatas mullu oktoobris ulatuslik kooleraepideemia, mis nõudis arvukalt inimohvreid. Sellesse piirkonda reisijatele anti hoiatusi ja manitseti valvsusele.
“Vaktsineerisime end igaks juhuks, sest haigused ei tunne ju riigipiire. Mingi sisemine süütunne oli kogu reisi vältel, kuna ühel pool saart on põrgu ja kannatused, teisel pool nauditakse imelist paradiisi ja lookas toidulaudu. Nagu pidu katku ajal...” räägib Elo. Ta lohutas end mõttega, et turistid on saarele väga vajalikud.
Politseinik kutsus korrale
Kohalikud inimesed Haiti teemat ei puudutanud. Kardeti turistide pärast. Turism on oluline sissetulekuallikas ja selle kokkukuivamine tähendaks majanduslikult katastroofi. Tihti toonitati, et koolera Dominikaani ei levi, kuna hügieenitingimused on dominikaanlastel hoopis paremad. Turiste oli palju ja kuna enamus veetis oma puhkuse hotellide piirkonnast lahkumata, ei tuntud end ka ohustatuna. Ekskursioone saja kilomeetri kaugusele Haitile loomulikult ei toimunud ehkki enne maavärinat olid need väga populaarsed.
Elo eesmärk oli eelkõige puhata. Tutvuda saare looduse ja kohalike eluga, mis läks kõigiti ka korda. “Seal on lopsaka loodusega mäed ja võimsad kosed, mis langevad kaunitesse laguunidesse,” räägib Elo. Omaette elamus oli sõita paadiga mangroovsalude vahel. Mangroovid on omapärased soised metsad, mangroovitaimede juured on mitme meetri kõrgused ja näevad välja nagu kombitsad. Tähelepanelikult vaadates võis seal näha ka värvilisi eksootilisi linde.
Põnev oli jalutada Puerto Plata linna peatänavast veidi eemale. Kõrvaltänavate majades olid uksed ja aknad pärani valla ning kogu elamine nähtav. Mingit kardinate taha peitmist seal maal ei tunta. Kohalikud istusid tänavanurga pubis, jõid rummi ja mamojana’t. Mamojana on erinevate ürtidega segatud rumm, mis kohalike sõnul pidi hästi potentsile mõjuma.
“Tõenäoliselt läksime kohalikku elu vaadeldes liiga julgeks, sest meie juurde sõitis politseinik ja teatas, et turistidel ei ole õhtusel ajal siin turvaline liikuda ja palus lahkuda. Järeldasime, et küllap on kohalike seltsivuse, sõbralikkuse, laulmise ja tantsimise kõrval ka teine, tumedam pool.”
Ülerahvastatud paradiis
Saare looduse ja vaatamisväärsustega tutvumiseks rentis Elo koos abikaasaga auto. Enne rentimist tuli hinnas kokku leppida juhuks, kui auto romuks sõidad. “Enamik autosid nägid niigi tõelised romud välja, nii et käivitades hoidsime hinge kinni, et sellele üldse eluvaimu sisse saada. Pagasnikus olid see-eest hiigelsuured kõlarid, nii et muusikat kuulates võis lausa kurdiks jääda.”
Dominikaani elanikel olevatki omapärane komme tõsta õhtuti autos olevad kõlarid seisva sõiduki katusele, et siis keset tänavat tantsu lüüa.
Kuigi elamusi pakkus iga saarel veedetud päev ja hingatud minut, oli üks naljakamaid ettevõtmisi ekskursioon n-ö paradiisisaarele. “See oli ainus kord, kui ostsime reisi kohapealt, kuna lubati imeilusa valge liivaga inimtühja saart, kus on kauneimad korallid ja eksootilisimad kalad,” räägib Elo.
Väljasõit paradiisi algas vihmaladina ja alla 18kraadise soojaga. Kõik, mida õhinal lubati, hakkas järjest kahtlasem tunduma. Buss oli pungil inimesi täis ja paradiisisaar osutus haledaks liivaluiteks, kus ei kasvanud ainsat puud ega rohuliblet. Lisaks anti kilekotid pähe tõmbamiseks, sest vihma eest ei olnud kuhugi varjuda.
“See meenutas rohkem “Naksitrallide” multifilmi, kus kõik kassid on üksikule saarele aetud ning kuna nad sinna enam ära ei mahtunud, kõõlusid mõned neist postide otsas. Õnneks tuli päike välja, mis muutis Kariibi mere lasuursinise pinna oma imeliste värvide ja meeleoludega taas paradiisi sarnaseks.”
