Elu ja surma küsimus! Siiri Sisask: kiirabi oli vaja kohe, aga ta ei pääsenud ligi, sest lumi oli lahti ajamata...

 (59)
Siiri Sisaski kodu
Siiri Sisaski koduFoto: Kristjan Lepp

Siiri Sisask (49) on oma Sulu talus Raplamaal elanud viisteist aastat. Selle aja jooksul on ta koos poeg Josti (28) ja tolle tüdruksõbraga renoveerinud elumaja ja jõudumööda ka kõrvalhooneid – praegu aitab abiline tal talukompleksi endist viljakuivatit saaliks ümber ehitada. Ent elu maal ei ole alati tingimata lust ja lillepidu, sest loodusel on vahel plaanid, mis inimeludki ohtu seada võivad.

Siiri on talus elades Jostiga üle elanud ka ajad, kus väljas valitses 36kraadine pakane ja köögis null kraadi. Tookord oli lauljanna sõnul jäänud neil üks sein enne ootamatut külma lõpetamata, seinas olnud sisuliselt soojustamata auk, mis krõbeda pakase mõistagi sisse lasi.

„Mul oli siis ka veel valge bokser Eduard,“ meenutab Siiri. „Tõmbasin talle Josti pusa selga ja ta istus siin köögis nagu vana mees. Bokserid on iseäranis külmakartlikud.

Kindlasti on asju, mille peale küsiks, kas see just nii pidi minema – näiteks sai Jost radikuliidi. Mingil hetkel olid tal sõrmed jämenenud, põletikuvedelik oli tunginud naha alla. See ei ole naljaasi, me ravisime seda ja õnneks kõik taastus.

Kord oli Jost jälle haige ja tal tekkis kurguturse. Kiirabi oli vaja kohe, aga ta ei pääsenud ligi, sest lumi oli lahti ajamata. Mäletan, kuidas seisin aknal ja vaatasin teele, kuidas arst, üks vanem mees siiski tuli, ukerdas oma vanemat sorti autoga lumes, et siiani jõuda. Ta pressis ennast läbi ja tegi ära selle päästva süsti, mis võttis turse maha. Olen talle elu lõpuni tänulik… Ise ma olin vahepeal juba pastakast tühja tuubi välja võtnud, et oleks mingigi toru, mis poisile, kui tal kurk täiesti kinni paistetab, kurku lükata.“

Siiri peab pausi ja jätkab: „Esimesel aastal ma siin tõesti nutsin, teisel aastal oli ka veel mõru tunne, kolmandal saatsin juba valda kirju, et kas ei saaks teid lahti ajada, mul on kooliealine poeg. Vastused olid sellised, et tule eile meile – meil ei ole selleks raha, meie nii ei tee, meil on selline ja selline seadus, mis ei kohusta, jne. Leiti kümme põhjust, et teha elu siin kibedaks. Aga kui on tahet, võib kõigega hakkama saada. Nüüd on meil uus vald, uued seadused ja teed aetakse ilusti lahti. Jah, esimestel aastatel tuli tihti seista loodusega silmitsi ja – kas teeb loodus sulle või sina loodusele ära! Loodus ütles mulle tihti, et sa pead minuga arvestama, kui tahad siin nagu sipelgas edasi elada.“

Siiri muheleb, kui ütleb, et ta harjus täistuisanud teedega aastate vältel isegi ära, samas läksid ka tema autod üha suuremaks ja kõrgemaks.

„Lõpuks olin juba nagu palgasõdur, kes pani kojamehed tööle, vajutas gaasi põhja ja lendas nendest hangedest läbi nii, et lumi üle pea,” naerab Siiri. „Täna mul tõesti enam kulm ka ei kõigu. Nüüd ma juba naudin seda, et saan selle loodusega siin hakkama, mind ei heiduta miski. Mul on nüüd ka Subaru Forester. Mulle meeldib, et mudeli nimi on just Forester – forest nagu mets ja mina selle roolis nagu metsik metsaelanik.“

Loe pikemalt Siiri Sisaski elust talus viimaseid päevi müügis olevast Kroonika suvisest kodu-erist või siit!

Kroonika kodu-eri suvi 2018 Foto: Kroonika
2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare