Endine muusik MIKK TARGO peab oma hilise isastaatuse põhjuseks omaaegset bändimehe elu. Praegu naudib mees abielu avalikust elust taandunud eksmiss Auli Andersalu-Targoga, kellega koos kasvatab kaheksa-aastast tütart.

Kunagiste menubändide Vitamiin ja Music Seif trummar Mikk (49) on juba ligi kakskümmend aastat toimetanud ühteaegu nii reklaami- kui ka muusikaäris. Viimases küll halli kardinalina, kes laulukirjutaja ja produtsendina lava taga niite tõmbab. Targo oli mees, kes tõi aastate eest menubändi Code One ridades muusikaturule laulja Koit Toome, ta seisab ka 90ndate aastate Eesti diskohitte esitava duo Club 96 taga.
Targot võib naljatamisi nimetada ka suurimaks teleriteomanikuks Eestis. Talle kuulub ligi 180 helendavat ekraani, mis edastavad reklaamisõnumeid kümnes suurimas ostukeskuses üle riigi. Sõpradeseltskonnas on Mikul kombeks vahel villast visata: «Palju sinul telekaid on? Kolm? Aga minul on 180!»

Kuidas sul majandussurutises sujub?
Mahud on tuntavalt kukkunud. Septembris panid juba paljud rahvusvahelised kompaniid oma projektid holdi (seisma — toim) peale, tele-eetrisse jäid ainult need asjad, mis olid troppidega kinni, neid ei saanud maha võtta, sest lepingud olid tehtud ja trahvid oleks taga. Praegu aga on või sees raadiod, sest planeeritud kallis teleraha pannakse nüüd natuke odavama raadio alla. Ja saadakse ikkagi oma «katus» kätte. Aga jah, ollakse oluliselt ettevaatlikum ja konservatiivne.
#end#

Kuidas sa pärast muusikukarjääri lõpetamist reklaamiärisse sattusid?
Ega ma otseselt lõpetanud ei ole, olgugi et trummid viisin tookord, 90ndate alguses, kui Marju Länikuga bänditegemise lõpetasin, filharmooniasse tagasi. Pärast seda tegutsesin veel Villu Veski ja Sergei Manukjaniga, aga seal ma ei mänginud enam trumme, vaid klahvpille, percussion`it ja muid asju.
Reklaamiäri tuli paralleelselt kõrvale. Tegelikult sai sealt kaks asja alguse — reklaamiäri, ja ühtlasi tegime tolleaegse, siis veel mitte 2 Quick Startiga, aga Laisaar-Kotkas-Paulus tiimiga «Naerata» kaveri. Siis kirjutasin ka loo «Neiu mustas kleidis». See läks hästi käima, ja oli selge, et sel teemal on väga kõva tulevik. Hakkasin vaikselt otsima oma projekti, Code One`i, sest meid oli liiga palju selle ühe supikausi ääres. Tore oli küll, aga tundsin, et mul on potentsiaali, rahvas tahab, ja mul tuleb välja – see oli nagu selline drive (käivitaja – toim.). Samal ajal tegimegi Laisaar-Kotkas-Paulus tiimiga ka esimesed reklaamid. Eesti sai iseseisvaks. Avastasime, et mehed, nüüd on ju reklaamiaeg käes! Läksin ja vaatasin, et vanalinnas üks pood müüs valuuta eest Levise teksaseid. Mõtlesin, et need on kõvad vennad, neil on pappi, teen neile reklaami. Tegin reklaami valmis, läksin sinna, kutsusin bossi välja, panin kasseti lauale ja ütlesin, et kuula.

Sa ei leppinud enne midagi kokku?
Ei. Ja vend kuulas ja ütles, et oh, lahe! Küsis veel, kuidas siis edasi. Ütlesin, et vot nüüd sa lähed Kuku raadiosse ja teed seal diili. See oli esimene reklaam, mis ma tegin. Sinna järele tegime Kuku raadiole kõlle, kus Pearu Paulus laulab ja mis tänaseni mängivad.
Nii et paralleelselt on kaks asja käinud – reklaamivärk ja musavärk. Selle musavärgiga on muidugi niimoodi, et see kogu aeg ei tule. Hiljuti nägin üht ABBA filmi, kus Benni Anderson imestas oma edu üle. Et miks mina ja kust see kõik tuli — ja miks ma enam ei suuda? Aga see aeg sai läbi. Nad teevad ju ka praegu muusikat, kirjutasid muusikali, aga see ei ole kaugeltki enam see, mis ABBA ajal sündis. Samas, inimene on sama ja võiks öelda, et palun, istuge klaveri taha ja tehke üks lugu — ja kohe tuleb! Aga ei ole nii. Minul on ka olnud muusikaga pikad pausid, vaata et kaheksa aastat pole üldse ligi läinud. Olen muude asjadega tegelnud. Ja eks isegi teinekord mõtled, kuulad mingit lugu ja imestad, et kas tõesti olen mina selle teinud. Ta on kuidagi väljast tulnud minu sisse, mina olen olnud see meedium, mis on ta kinni püüdnud.

Sa oled kirjutanud ju laulu ka legendaarsele grupile Earth, Wind & Fire. See on kõva asi.
See on ka jälle see teema, et asjast, mis oleks võinud tänu sellele projektile käima minna, jäi nii napilt puudu. See Nõukogude Liidu ja Ameerika muusikute ning laulukirjutajate koostöö sündis vahetult enne iseseisvumist, kogumikplaat hakkas välja tulema, ja sellele kavandati kõva promo. Mulle oli faksiga saadetud juba kutse ajakavaga, kus oli kirjas, millistes talk-show`des me Ameerikas pidime üles astuma. Nii et koos istuvad Aretha Franklin, Michael Bolton, Mikk Targo jne. Aga just siis ostis Sony CBSi ära. Mis tähendas seda, et kõik need projektid, kaasa arvatud see projekt, mis CBSil oli, pandi hold`i peale, sest – Sony`l olid omad projektid! See oli tõesti mingi nädala küsimus. Oleks see nädal aega hiljem juhtunud, oleksin juba Ameerikas olnud.
Ma viisin hiljuti selle kogumikplaadi, kus see lugu peal on, Eesti Raadio fonoteeki. Plaat tuli müüki ka, aga mingit promo talle ei tehtud. Kõik see suur mõte, peace ja muu selline jäi ära. Ta oli ju tookord rihitud sinna – Gorbatšov, glasnost, vabanemine ja kõik see. 

Oled sa mõelnud, et see projekt võinuks sinu elu kardinaalselt muuta. Sulle oleks võinud ju pakkumisi laekuda jumal teab kust maailma otsast?
Absoluutselt, ja võimalik, et ma oleksingi jäänud Ameerikasse. Sealt oleks loogiline rada muusikas edasi läinud, sest kaardid olid nii kõvad käes. Ma arvan, et seal oleksid tekkinud mingisugused projektid. Kui prožektor on nii täiega peal, on selge, et seda kasutatakse ära. Üks venelane, Kuzmin, kidramees ja laulja, osales ka selles projektis. Tema läks terve oma bändiga Los Angelesse esinema ja nad jäid kolmeks aastaks. Mingi värk läks täiega käima, modelliagentuur lükkas meestele veel naised ka ette... Ma nägin pilte, uskumatu! Tüübid elasid luksusvillas ookeani ääres ja niimoodi kolm aastat. Aga Kuzmin oli vene mees — muidu rokkar, aga duša russkaja (tõeline vene hing – toim). Ja vend ühel hetkel lihtsalt teatas, et tema enam ei saa, tema tahab Moskvasse tagasi. Ütles poistele, et davai, pakkige asjad kokku, lähme koju viina jooma. (Mikk naerab) Hahahaa, päris pull lugu!
Aga kui sa hakkad tagasi vaatama, siis elus on palju juhtunud. Sai ju kas või kümme aastat bändiga mööda Venemaad sõidetud. Hakkasin kord kaardilt vaatama — suurusjärgus 270 linna on omal ajal läbi sõidetud ja seal esinetud.

Hull koormus!
Raha maksti ju punkti alusel. See oli mingisugune filharmoonia haige süsteem. Üks punkt oli seal mingi kolm rubla kopikatega ja selleks, et saada rohkem palka, pidid rohkem kontserte tegema — siis said raha ka! See oli ainuke variant olla ja teenida. See oli oluliselt parem kui siin Eestis, kus nii palju tööd ei olnud. Venemaal oli tööpõld suur ja lai, sa võisid sinna jäädagi. Iseseisvumisega kukkus muidugi kõik ära.

Huvitav, et Anne Veski on tänini oodatud.
Tead, venelastel on üks väga huvitav iseloomuomadus – kavo ljubili, tavo i ljubim. Vsjo! (keda armastasime enne, seda armastame. Kõik! – toim.) Ja Anka on ikkagi meie! Mis siis, et ta elab Eestis ja on eestlane, meie hoiame teda!

Vanad sinu lapsed on?
Mul on üks laps, Margaret. Ta on kaheksa-aastane. Ja lapsi ei ole tõenäoliselt sellepärast varem tulnud, et kui sa mööda maailma ringi rändad, oled suur rännumees, siis süda tilguks verd. Jah, üsna hilja sain isaks, ütleme nii. Mul on klassiõde juba vanaema, kõik klapib — ma võiks olla ka juba teab kes! Aga väga tore on, et olen isa nüüd. Arvan, et see on kõik õige, sest ma näen tütart kogu aeg, ma suhtlen temaga, mul on tema jaoks aega – ma olen tema jaoks olemas. Ma kujutan ette, et kui isa oleks nüüd kogu aeg kuskil kohvri otsas, siis...

Kuidas pingeid maandad, mis sinu puhul töötab?
Mul ei olegi sellist nippi. Võb-olla töötab minu puhul see oskus näha asju ette... Kuidas öelda? Kui midagi on hullusti, siis on fakt, et see saab kord läbi ja — sellele on lahendus. Ükskõik kui emotsionaalselt sa seda asja ei võta. Ma olen rahustanud ennast maha või sunnin mõtlema teisi asju.
Üks Soome sõber ütles kunagi, et vaata, Soomes ma lähen hommikul kell viis tööle, aga nüüd, kui tulen Tallinnasse, siis puhkan. Täiega. Kui ma lähen tagasi Soome, tõusen jälle kell viis ja lähen tööle. Siis mõtlesin enda pillimehe elu peale, kus ärkasin vahel alles kell kaks päeval... Ma imestasin sellist elustiili, kus inimene sai jooni tõmmata. Aga nüüd olen püüdnud endaga samamoodi teha — kas või selle nurga alt, et praegu ma näiteks selle mõtte või teemaga ei tegele, see aeg on mul homme, hakkan homme kell üks sellega tegelema. (Muigab.) No muidugi, ikka lähed mingite asjade peale närvi ja tahad need kiirelt korda ajada, aga siis tuleb endale pidurid peale panna ja kiirelt ümber lülituda. Kodu on muidugi ka see koht, kus ma saan kõik muud asjad kaelast ära. Ma tõmban selle ukse kinni, ja siis on jess — rahu majas!

Sul on stuudio ja kodu ühes?
Ei, eraldi. Igal juhul eraldi. Kui ta oleks kodus, oleks katastroof. Ma olen väga palju aega selles mõttes üksi, et kui ma olen stuudios, olen seal üksinda. See on ka üks huvitav moment, millele olen hakanud hiljuti mõtlema — kuule, mees, sa oled üksi kogu aeg! Muidugi on telefonikõned ja kohtumised. Aga see on tegelikult väga lahe, et ma olen seal üksi. See on minu oma aeg, ja täpselt siis, kui ma sinna lähen, teen omi asju. See on ka omamoodi relaxing (lõõgastav).

Sul hakkab viiskümmend lähenema. Oled sa oma eluga rahul?
Võib öelda küll. Äris olen ma saavutanud teatava usaldusväärsuse, inimesed tulevad minu juurde tagasi. Aga tead, see 50 on nii naljakas. Mäletan, kui olin väike poiss ja suviti Klooga rannas tuli teiste poistega vanuse teema jutuks. Üks meie jaoks vanem mees käis seal ringi, ja arutasime, kui vana ta siis on. Üks semudest teadis siis, et 20aastane, ja siis leidsime, et, hehee, no küll on vana... Ja nüüd tuleb endal 50! Aga ma mitte mingil juhul ei positsioneeri end sinna viie kümbi peale.