«Meie filosoofia on - ärme tee plaane! Ja meil on jube hea,» lausub Aivar Riisalu. Ärimees ja Riigikogu liige naudib oma elus uut hingust armastatu Marina Rüütliga. Ta peab kiiret kooselu algust üheks oma õigemaks otsuseks üldse.
Aivar Riisalu (48) ja ärinaine Marina Rüütli (44) leidsid teineteist tutvumisportaali vahendusel pea pool aastat tagasi. Kuigi paar kolis kokku juba viis päeva pärast esmakohtumist Marina kodulinnas Tartus, ei ole vähemalt Aivar seda sammu raasugi kahetsenud. Marina, kes on muuseas ka Missis Estonia`93, on Riisalu sõnul tema elus esimene naine, kes mõistab ka ta kirge sõjafilmide vastu.
Milline on seis su sõprade ärimeeste seas - on keegi pankrotistunud?
Seda ei arvanud keegi ette, et asi nii hulluks kätte ära läheb, isegi mitte halvimas unenäos. Aga minu tutvusringkonnas ei ole veel olnud arvestatavaid tagasilööke, keegi ei ole otseselt pankrotistunud. Ehk sel lihtsal põhjusel, et ma tunnen liiga tugevaid või liiga paksu rasvakihiga ettevõtjaid? Mina isegi sellise kõhna ettevõtjana, saja kahekümnele inimesele erinevate ettevõtete kaudu tööd andes, võin öelda, et hetkel ei ole mu firmadest ükski pidanud tegevust lõpetama.
Majandus pöörab kord tõusule niiehknii, aga selle kiirem kulg sõltub paljuski pangasüsteemist. Praegu on see suhteliselt konservatiivne ega soosi laenuandmist. Ja kui pangad ennast selles mõttes ei leia, on muud vahendid, näiteks sõbrad. Kui sul on mõni sõber, kellel parajasti ei ole raha kuhugi panna, siis võib ta pangafunktsiooni enda kätte võtta. Mul on selline sõber ja tuleb teda tänada, ta on aidanud mind rasketel aegadel. Kuna minu pangasuhe muutus täiesti võimatuks, siis oli selge otsus, et pangaga tuleb suhted lõpetada. Maksin sinna tagasi, ja võtsin sõbra käest raha, kuna temaga suhtlemine on oluliselt konstruktiivsem. Täna on mu tutvusringkonnas päris palju inimesi, kes ärimeestena üksteist toetavad.
Aga on üsna keeruline. Samas pole halba heata - kui ma peaksin täna oma kohustused maha viskama, siis mul jääks ikka kodu alles.
#end#
See on sinu oma?
Ei, ta on pangalaenuga (Riisalu maksab majalaenu 9000 krooni kuus - toim), aga see ei ole nii suur, ja seda ma suudan maksta. No keegi mind ikka tööle võtab.
Kuidas närvikava nii äri- kui ka riigimehena vastu peab?
Vaata, ma olen juba nii vanaks elanud, ja inimesel on ju elukestev õpe. See on viimasel ajal justkui hittsõna. Elukestev õpe on mind viinud selleni, et ma ei erutu enam. Ja ma tean täna väga täpselt, et kui minult kõik asjad ära võetakse, siis kodu jääb ehk ikka alles. Ja kui kodu on alles, on mingi töö, siis... Kui muud ei leia, siis lähen traktoristiks või sulaseks - söögi eest tööle! Praegu on mul maaküttega maja, mille ülalpidamine on hästi odav - see investeering on tehtud. Kogukulu on aastas keskmiselt paar tuhat krooni kuus. Kõik kokku, küte, elekter. Ma muuseas alati naeran - mul on toas puupliit ja šahtkaev. Nii et kui isegi voolu enam ei ole, lähen ammutan kaevust vett, haaran nurgast püssi, võtan metskitse maha, ajan vardasse, teen pliidi alla tule, söön jõhvikaid, männiokkaid ja elan ära nagu miilenki!
Ma olen ju ellujäämiskursuse lõpetanud vend, männijuurikate peal ma elan kuu aega! Üldse ei ole probleemi. Ja kuuseladvad - tead, kui head on kuusekasvud? See on nagu magustoit! Tõsiselt. Hiired, rotid, konnad - kõik läheb kaubaks. Ma suren Eestis nälga? Nalja teed! Tagatipuks õpetame lapsed ka putukaid sööma.
Ja lõppeks saan alati süldibändi tööle minna, midagi ikka välja mõtlen.
Kuidas Marina äridel läheb?
Seda peaks tema käest küsima. Mina ei tea. Me ei räägi rahast. Meie räägime lindudest, lilledest, liblikatest, loomadest - millest iganes muust. Meil läheb normaalselt. Nii et tõesti ei tea.
Kuidas sa internetti sattusid ja Marina leidsid?
(Muigab.) Jõuga läksin! Lihtsalt läksin, huvi pärast. Otsustasin, et on aeg elus midagi muutma hakata. Inimene peab langetama otsuseid. Aga minu muutmine jäi väga lühikeseks. Lõin tutvumisportaalis konto ja võtsin ette esimese pildi, mis tundus meeldiv. Mina kui elukutseline fotograaf nägin aga kohe ära, et see pilt ei ole reaalne, see oli kunstfoto. Sain kohe aru, et tegemist ei pruugi olla õige inimesega. Aga kuna mulle see sobis ja psühholoogiliselt on ju teada, et kui inimene paneb üles vale foto, siis sellel on ikkagi tõenäoliselt mingisugune sarnasus tema endaga. Siis otsustasingi, et blondide aeg minu elus on lõppenud. Kõik ju süüdistavad mind blondide kultuses!
Mida sa esimese hooga Marinale kirjutasid?
Kirjutasin talle, et pilt ei ole sinu oma, aga eeldan, et selle pildi taga võiks olla inimene, kes võiks mulle huvi pakkuda. Kirjutasin sedagi, et ega ma kirjanik ole, ja kui sobib, suhtleksime märksa efektiivsema meediakanali, telefoni vahendusel edasi.
Tema kirjutas, et tore küll, ta teab väga hästi, kes on Aivar Riisalu ja et mul ei ole mõtet ennast võõraste sulgedega ehtida. Selle peale kirjutasin, et mul pole lihtsalt teisi sulgi - ma ehiks end muidu ringi. Nojah, ja saatsin siis oma telefoninumbri sõnadega, et ma ei hakka ennast teisiti tõestama. Ta helistaski varjatud numbrilt ja sai aru, et mina olen mina. Natuke ehmatas. Aga mina samal ajal juba sõitsin Lõuna-Eestisse. Ütlesin, et tahan sind kohe näha, mul on kiire, et kui sul on mees kodust ära, kutsu mind endale külla. No ja kui ma talle külla sõitsin, siis oligi selline tunne, et mees on kodust ära! Maja oli suur, väga prestiižses rajoonis, selle ees seisis väga prestiižne autopark ja ma olin väga prestiižselt ehmunud, et nii, nüüd olen saanud endale armukese rolli. Hiljem selgus, et tegemist on ärinaisega. Ja läks, nagu läks. Lühidalt ja konkreetselt. See oli neljapäeval, reedel saime veel korraks kokku, pühapäeval tuli ta mulle Tallinnasse külla. Siis ta sõitis Tartu vahet, aga neljandal päeval ütlesin - ei ole ju mõtet sõita. Sellepärast et (Riisalu muigab) käes on rumba aeg! Ja polnudki nagu mõtet rohkem sõita. Pikk maa, talveaeg, libe, Tartu maantee pealekauba.
Te kolisite üsna kiiresti ühe katuse alla.
Ma ütlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Marina ütles, et hästi - nüüd! Ütlesin veel, et eks kolin siis välja, kui ei sobi. Olen ennegi kolinud, neli maja niimoodi ära andnud ega mul midagi kaotada ole. Elu tuleb võtta lihtsalt.
Räägi sellest. Õrnemale soole ju ikka meeldivad tagaajamise mängud.
Ja mängidki! Aga mina tegin lihtsalt, ütlesin, et ma tahaks kohe kokku saada, et mul pole siin aega jamada, mingeid kirju kirjutada - ega ma mingi kirjanik ei ole, helilooja ka mitte. Ta alguses ütleski ju, et ta ei saa sel päeval kohtuda, ta peab koeraga jalutama minema. Ma ütlesin, et võin ka tulla koeraga jalutama. Mis siin ikka pikalt arutada, see kõik käis tõesti kähku, ja ma arvan, et see on olnud mu elu üks õigemaid otsuseid.
Millest te räägite?
Ausalt öeldes on see nii hea küsimus, et ma ei oska isegi vastata. Me räägime kõigest. Autodest. Sõjast. Koertest, hobustest, poliitikast, majandusest, lastest... Ma ei tea, meil pole kunagi igav.
Kuidas suhtub Marina sinu kirge sõjafilmide vastu?
Tema saab sellest aru. Ma seletan need talle lahti. Ükski naine pole varem viitsinud mind üldse kuulatagi selles küsimuses. (Aivar muigab.) Ta on praegu viisakas. Aga ma arvan, et see läheb mööda.
Ärme ole idealistid, sest paljud asjad lähevad mööda. Ja kui ei lähe, on õige asi. Me omavaheline loosung suhtluses on praegu, et ärme tee plaane. Nii et me ei tee neid.
Sa oled olnud kooselus lausa kuuel korral.
Ma olen abielus olnud korra, aga koos elanud tõesti kuuel korral. Ma olen vana ka, ma olen nagu maakera juba.
Kuus korda ei ole ju palju? Mul on olnud kas väga lühike suhe või väga pikk. (Naerab.) Ja kui palju ma olen edasi ja tagasi manööverdanud, käest kätte käinud nagu Mamai kurgaan. Läksin oma esimesest naisest lahku, ja siis uuesti kokku. Siis läksin teisega kokku, siis lahku, ja jälle kokku - korraks läksin uuesti lahku... Eks siin on neid probleeme olnud.
Mida nad on sulle ette heitnud?
Ütleme niimoodi, et hilise minevikuni ma ei olnud kooseluks üldse võimelinegi. Ilmselt.
Mida see tähendab?
Asi on lihtsalt selles, et sa oled kõigi oma. Siis tekibki küsimus, kelle oma sa siis tegelikult oled. See on filosoofiline küsimus, kelle oma ma siis olin.
Toimeka mehena annad sa hommikul kodu juures gaasi ja oled hilisõhtuni ära. Marina ei vaata selle peale viltu?
Ta tegeleb siis muude asjadega. Aga millega ta tegeleb, ma igaks juhuks ei küsi. Kusjuures ma tulin südamevärinaga siia kohtumisele Madissoni Pubisse, sest tean, et ta käib siin ka erinevate inimestega kohtumas. (Naerab.) Mul hakkas täitsa hirm, et ma jään vahele, aga ei jäänud. Kui ma olen talle helistanud, ja küsinud, et kus sa parasjagu oled, siis olen ikka vastuseks saanud, et ühes kohas. Siis ma tean, et ta on Madissonis.
Nüüd, kus oled kellegagi koos - oled mõelnud veel abielluda?
Eraelu on selline asi, kus ei saa mitte kunagi midagi konkreetset öelda. Aga ausalt ja otse öeldes, ma olen tänase olukorraga rahul.
Meie mõlema filosoofia on, et ärme tee plaane. Me oleme mõlemad vabad inimesed, kellel lapsed suured. Me oleme varanduslikult kindlustatud, igaühel on kodu, oma maailm, ja meil on jube hea. Ma naljatlen, nii et ärgu võtku keegi seda isikliku solvamisena - tead, kui tore on astuda suhtesse, kus sulle ei hakata teisel nädalal arveid esitama! Ma soovitan kõigile, nii kurb kui see ka ei ole, aga arenevas kapitalismis tuleks tõsise märgina vaadata kindlasti seda, et juhul, kui sulle teisest nädalast ei hakata arveid esitama, on sellel asjal mõtet.
See on kahtlemata paljude kobedama sissetulekuga meeste hirm?
Mitte üksi. Ma tean piisavalt palju naisi, kes peavad kutte üleval. See on ju trend, et sellised 30+ karjäärinaised, peavad kümmekond aastat nooremaid kutte. Kui räägime veel järgmisest filosoofilisest kategooriast - kui sa kohtud kellegagi, siis jälgi, kuidas inimene endaga hakkama saab. Pahatihti võib see üle kasvada selleks, et sisuline pool jääb märkamatuks ja tegelikult elatakse koos sellepärast, et nii on kasulik.
Kas sa kiire kokkukolimise juures seda ei karda, et ühtäkki võib teise inimese puhul avalduda jooni, mis sulle üldse ei sobi?
Sa ei saa ju lahku kolida, kui sa ei ole enne kokku kolinud! Ja aega ei ole. Vaata, see on jälle selline filosoofiline teema. Sina elad Tallinnas, sinu pruut elab Võrus. Ta sõidab bussiga Tallinnasse, lähed temaga kobarkinno, paned ta siis jälle bussile, ja tagasi. Järgmiseks lähed sina Võru bussi peale, istute kohalikus klubis või Kandle kultuurimajas setode kontserdil ja sa tuled bussiga tagasi. Mismoodi sa siis proovid? Koju ei saa viia, vanemad, õed-vennad näevad. Tahaks nagu teisel nädalal omaette olla, aga ei saa, kuskil ei ole olla. Hotelliraha ka ei ole. Ja ei saa ka hotelli minna, sest oled näiteks prominent.
Mis siis teha? Aga kui sa oled elanud õiglast ja jumalale meelepärast elu, siis on alati võimalik, ja keda iganes, kutsuda enda juurde koju. Ehk et kui sa oled enda meelest teinud õige valiku, kui see inimene on juba vääriline sinu koduuksest sisse astuma, ja kui sa tahad juba teineteisele elada, siis sa ei hakka ju enam kobarkinno minema ja pärast Võru bussi peale. No milleks? Tegelikult on ju nii! Suhe sureb ära.
Ikka peab koju minema. Ja kui saad koju minna, siis ei ole ju mõtet ka enam kobarkinno minna. No ja kui läksid juba koju, siis mis sa tast ära saadad? Et ütled, et meil on siin selline komme, et seksida oli tore, aga kell üksteist lähevad külalised minema! Nii või? Ja kui ta juba üheks ööks jääb, siis miks kaheks ei võiks jääda? (Riisalu manab ülisündsa inimese hääletooni) Või siis et lepime nüüd kokku, et me oleme küll üksikud inimesed, aga teeme nii, et ühe öö oleme minu juures ja kaks ööd sinu juures ja siis kolm ööd ei kohtu... No see on ju jama! Kui inimene on juba rohkem kui kaks ööd sinuga koos, siis ta peab ka juba pesu kaasa võtma. Aga kui ta võtab juba pesu kaasa, siis on ju sisuliselt kooselu juba alanud. Ta ju ei käi pesukotiga edasi-tagasi.
Sina oled käinud?
Ma olin ühes suhtes, kus intellektuaalne ja majanduslik suhe lõppes, aga intiimsuhe oleks võinud jätkuda. Küsisin, et kuidas see jätkub, kui me koos ei ela. Vastuseks sain, et võtad oma asjad ja kotiga käid! Ma käisin kotiga kolm korda, ja siis ütlesin, et käi põrgu! Ma ei tule enam oma kotiga sinna, kui mu asjad kappi ei kõlba, ja läksingi. Ma olen lühikese jutu mees. Naised räägivad, et eesti mees on möku - eesti mees on jumala normaalne mees! Ja tantsulõvi.
Mis sa arvad, äkki on Marina praegu lihtsalt sinu kui tuntud inimese, kui Aivar Riisalu lummuses?
Vastupidi. Ta ei olnud ka kunagi Meie Mehe kontserdil käinud, ta ei oleks ka viimati meid Amigosse vaatama tulnud, kui tema sõbranna ei oleks pidanud seal oma sünnipäeva. Vastupidi, Marina on mind alati pidanud keigarlikuks idioodiks ja enesenautlejaks - niimoodi ütles mulle!
Mu häda ongi see, et inimesed põlgavad ja vihkavad mind sellepärast, et arvavad, et ma olen lollakas. Aga ma pean saladuskatte all ütlema, et see ei ole nii, ja see, kes sellest aimu saab, satubki minu lummusesse. (Aivar muigab.) Sellepärast et ma olen tegelikult väga rahulik, mõistev ja normaalne.
