Maapanga krahhiga seoses vangi mõistetud endine pangajuht MALLE EENMAA otsustas vanglast vabanedes kuritegelikku maailma mitte hüljata.
#p3#Kuus aastat tagasi tegin ma Eenmaaga intervjuu Maapanga juhi suures kabinetis. Eenmaa kandis siis helesinist kleiti. Nüüd on tal kõledavõitu tuba Taksopargi lähedal büroohoones ja tumesinine kostüüm. Ta on kõvasti kõhnemaks jäänud ja see sobib talle.
Toona suhtles Eenmaa elu pailastega, inimestega, kellel oli hea töökoht, suur sissetulek ja seljataga korralik lastetuba. Nüüd töötab Malle Eenmaa (53) inimestega, kes on kas juba sooritanud mõne kuriteo või kaldumas sellele teele, lastega, kellel pole lastetuba ei otseses ega kaudses tähenduses.
Eenmaa otsustas juba vanglas, et pärast vabanemist hakkab ta tegelema sotsiaaltöö ja kuritegevuse ennetamisega. Ja täpselt nii ta tegigi: vaevalt kuu pärast vabanemist asus Eenmaa tööle Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Kriminaaltöö Keskuse juhataja nõunikuna. Samal ajal töötas Eenmaa välja uue, Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Edendamise Sihtasutuse (SORES) tööpõhimõtted ja dokumentatsiooni. SORES kogub raha ja jagab seda erisotsiaaltööga (vanglast vabanenud, tänavalapsed, kuritegude ohvrid) tegelevate mittetulundusühingute vahel. Eenmaa on ameti poolest selle sihtasutuse nõunik, sest juhtiv töö on tal kohtuotsusega ära keelatud.
SORESe nõukogusse kuuluvad teiste seas näiteks tuntud näitleja Elle Kull ja sotsiaal-
minister Siiri Oviir.
Mida te vanglast vabanedes kõigepealt tegite?
(ärritunult) Miks te, ajakirjanikud, kõik arvate, et see oli minu jaoks mingi tohutu sündmus? Ma võtsin vanglasseminekut ja sealolekut mõistusega — et see on lihtsalt üks etapp, mis tuleb läbi teha. Ja vabanemine oli selle loogiline lõpp. Ma ei vedanud toaseinale kriipse, et mitu päeva on veel jäänud. Mu toakaaslane, 15aastane tüdruk küll vedas selliseid kriipse.
Vanglauksest välja astudes oli mu ainus üllatus need 25 ajakirjanikku, kes mind seal ukse taga ootasid. Minu vabanemine oli sündmus rohkem teistele.
Aga ikkagi, millised meeleolud teis tekivad, kui mõtlete oma kinniistumisele?
Minul ei ole mingeid meeleolusid! Tulin välja, käisin kodus ära ja hakkasin tööle.
Kinnitan, et ma ei ole kibestunud. Ma olen täis tahtmist teha midagi ära, et meil ei oleks nii palju kuritegevust. Meil on aastas 100 000 elaniku kohta 330 kuritegu, Soomes ainult 50! Me kulutasime äsja pool miljardit Tartu uue vangla ehitamiseks ja kohe läheb veel miljard kahe uue vangla ehitamiseks. Samas, ainult kümnendikuga sellest rahast saaks teha tohutult palju tänavalaste heaks, et nad ei pöörduks kuritegelikule teele, vabanenud vangide heaks, et aidata neil leida koht normaalses ühiskonnas…
Harkus oli üle poole naistest alla 30 aasta vanad. Need on ju noored inimesed, me peame nad ühiskonda tagasi tooma. Vanglas on nad täiesti üksi jäetud, kibestunud. Õpivad seal ainult abitust juurde: söök tehakse valmis, pesu pestud, sportimisvõimalused olemas. Kui ta välja saab, peab hakkama üüri maksma, laste eest hoolitsema …
Peeteli Sotsiaalkeskus Pelgulinnas on Eesti Vabariigile sõna otseses mõttes päästnud paarkümmend last. Seitse aastat tagasi elasid nad tänaval, aga nüüd on täiesti tavalised lapsed, kes räägivad eesti keelt, on head õpilased, tegelevad kunsti ja spordiga. Üks käib näiteks balletikoolis. Aga need lapsed on vaid piisake meres. Mind panigi asjaga tegelema see, et ma nägin reaalseid tulemusi.
Kas te siis varem tõesti neist probleemidest ei teadnud? Elasite tõesti nii kaitstud elu — ainult pangauksest autosse? Lapskerjuseid on ju Tallinnas kõik kohad täis.
Jah, ma tõesti ei teadnud. Ju siis minu teele neid ei jäänud. Seltskonnas, kellega ma suhtlesin, selliseid teemasid ei arutatud. Ma polnud kunagi kokku puutunud kurjategijate või kodututega. Usun, et selliste inimeste elu ei kujuta väga paljud ette.
Kuidas tuttavad teie uude töösse suhtuvad?
Suhtutakse mitmeti. On neid, kes ei usu, et on võimalik midagi ära teha. Enamik õnneks ütleb siiski, et jumal tänatud, et sa sellega tegeled. On täiesti võõraid, kes astuvad juurde või kirjutavad, et avaldada oma toetust.
Millega just teie saate selles fondis kasulik olla? Sidemed rahakate inimestega?
Jah, just sellega ma tegelengi. Kohtun inimestega ja selgitan neile meie tööd ja miks see
vajalik on. #p2#
Siiani on Peeteli Sotsiaalkeskus ja teised Kriminaaltöö Keskusega seotud MTÜ-d töötanud suures osas välisabi toel, natuke on aidanud kirik ja riik. Aga puudub nende arenguks vajalik kindel rahastamise süsteem. Tallinnas oleks Peeteli-suguseid asutusi vaja kümmekond!
Öeldakse, et iga vald toitku ise oma sandid, eks see käib ka ühiskonnaga pahuksis olijate kohta. Me räägime edust majanduses, siis järelikult oleme juba nii jõukad küll, et mitte ainult välisrahast sõltuda.
Kas te palka ka saate?
Sihtasutusest veel ei saa. Kriminaaltöö keskusest saan palka 5000 krooni kuus.
Teie pangandusaegsete sissetulekutega võrreldes on praegune palk mitmeid kordi väiksem. Kuidas te rahaliselt toime tulete?
See on küll üks probleem. Aga peab hakkama saama. Sõidan enamasti ühistranspordiga, üritan vähesega toime tulla.
Kas abikaasa toetab teid rahaliselt?
Abikaasa on pensionil ja töötab, lapsed õpivad ning me püüame igati üksteisele toeks olla.
Kus te praegu elate?
Tööpäevadel Tallinnas, perega kohtume nädalavahetustel Virumaal või Tartus. Kuna mul elab Läänemaal 86aastane isa, siis käin ka seal väga sageli. Nii et võib öelda, et elan Eesti Vabariigis.
Kas oma Vinni maja müüsite maha?
See on antud ühtede inimeste hoole alla. Müüa seda ei saa, sest see on arestitud.
