19-aastane Andrus Maidre oli läinud koos kolme sõbraga lõbureisile, nii nagu tänapäeval, olid ka siis populaarsed päevakruiisid Rootsi. Mees mõistis, et midagi hakkab valesti minema, kui laev äkitselt kreeni vajus.

"Laev oli küll väga suur, aga juba sadamast väljudes oli väga tormine ilm. Ma ei kannata ka väga laevasõitu. Laev loksus väga palju ja mul hakkas paha. See juhtus kella ühe ajal öösel, olin üksinda kajutis ja just pikali visanud. Proovisin magama jääda. Järsku läks laev nii tugevalt kreeni, et kukkusin voodist välja. Kuna kreen oli nii tugev, siis otsustasin minna välja vaatama, mis juhtus," meenutas mees.

Oma sõprade asukohta Andrus sellel hetkel ei teadnud: "Me ei olnud koos, ma olin kajutis üksi. Ma ei tea täpselt, kus nad olid. Üks minu kaaslane pääses, kahel ei olnud seda õnne."

"Ma ei arvanud sellel hetkel, et see kõik võiks fataalselt lõppeda. Peas oli ainult mõte, et "ma tahan elada". See pani mind tegutsema. Õnn oli see, et ma olin üksi, ei pidanud kellegi järele vaatama ja ootama. Sain ainult endaga tegeleda," rääkis Maidre pääsemise võimalikest põhjustest.

Kuna 19-aastane oli noor ja tugev, siis aitas see kiiremini välistekile pääseda.

"Kui sain kajutist välja, siis liikusin mööda treppe ülespoole. Kreen oli juba nii tugev, viimased korrused tuli ennast juba välisteki poole tõmmata. Kõik kohad olid rahvast täis ja valitses suur segadus. Oli vaja suurt jõudu, et ennast tekile hiivata," tõdes mees.

Maidre tunnistas, et ega ta alguses ei julgenud vette hüpata.

"See tundus nii kõrge, tohutu laine, tuul, segadus ja pimedus. Mäletan, et laev läks lõpuks täielikult küljele. Kõndisin mööda külge ahtri poole. Jäin helikopteriteki pleksiklaasist seinale seisma. Vaatasin, et üks parv puhus ennast täis, nägin rippuvaid nööre. Haarasin nendest kinni ja mõtlesin, et see äkki tõmbab mind pinnale. Laine tuli ja lõi selle pleksiklaasi katki, jäin sinna rippu. Hoidsin nöörist kramplikult kinni, laine viis mind koos parvega vette. Kuidagi suutsin sinna parvele ronida," meenutas mees pääsemist.

Traagilisest laevahukukogemusest hoolimata töötas mees hiljem mõned aastad sama liini peal.

"Mõned aastad hiljem nägin kuulutust, et Estline otsib töölisi. Siis läksin laeva peale tööle, selle sama liini peale. Töötasin seal mitu aastat," rääkis Andrus Maidre.

Parvlaeva Estonia uppus Läänemerel 28. septembril 1994 kella 0.55 ja 2.03 vahel. Laev oli teel Tallinnast Stockholmi ja pardal oli 989 inimest. Nendest päästeti vaid 137, hukkus 852 inimest. Estonia katastroof on suurima ohvrite arvuga rahuaegne laevahukk Läänemerel.