Eve Kivi äsja ilmunud raamat on pealkirja «Ma olen elanud» küllaga väärt. Ta on elanud ja enamgi veel! Ammugi rohkem, kui mahub ühte raamatusse…
Eelmises Kroonikas jäi me jutt pooleli sinna, et Elizabeth Taylori käes on vist diivade rekord: kaheksa seaduslikku abielu ja suurt pulma.
Eve, oma kahe abieluga jääd sa filmitähtede enamikule alla...
Nojah, kaks seaduslikku. Aga eks mul ole neid veel olnud, kellega ma olen pikemat aega koos olnud.
Nii saad kaheksa täis?
(Kohmetub, naerab.) Paljusid vaatad ja peksad kolme sammu kauguselt eemale.
Mille järgi?
No tihti on nii, et kui ta juba suu lahti teeb ja sealt hakkab lolli juttu tulema…
Naised armuvad ikka kõrvadega?
Kaua sa lolli meest ikka kuulata jaksad! Mees peab kuidagigi vastama ikka sinu tasemele. Ma ei saa ju allapoole tulla ja rääkida torude parandamisest. (Naerab.)
Sinu esimene abikaasa oli meremees. Nõukogude aja hierarhias oli see sama kõva tase nagu Elizabeth Taylori esimene abikaasa, kes oli Hiltoni hotelliketi pärija!
Jaa, kaugsõidu kapten. Aga ma ei abiellunud sellepärast. No ütleme, et see oli kihlvedu… Ja Viktor oli kõigiti tõeline härrasmees. Minust kaksteist aastat vanem ukrainlane. Pikka aega siin Eestis olnud ning sõitnud, palju maailma näinud. Igal juhul oli ta palju intelligentsem nii mõnestki eesti mehest…
Kui vanalt sa esimest korda abiellusid?
Oi jumal, ma ei taha hakata arutama, mis aastal mis oli. Ära pinni mind — ma ei jaksa, mu ajud on krussis!
{poolik}
Elizabethi teine abikaasa oli juba näitlejast kaastäht Michael Wilding, rääkimata hilisemast, Richard Burtonist. Kes meil siis Eestis sinu mõõtu üleliidulised tähed olid… Georg Ots! Kas teie kahe silmist sädet ei löönud?
Ei, ei löönud. Absoluutselt! Ainult tere-tuttavad olime. Elus kaks-kolm korda terekätt andnud. Paaril teatripeol olen lauas Georgi ja Asta vastas istunud.
Mõtlengi, et kui Georg Astast lahutas. Teist kahest saanuks Nõukogude Liidu esipaar? Ilult sa noorukesele mannekeenile Ilonale alla ei jäänud, pealegi tema polnud kaugeltki nii tuntud kui sina...
Vaat minul seda Otsa «pattu» hingel ei ole! (Naerab.) Ma ei käinud, vaadanud ega õhanud talle järele ega oodanud, millal tema mind vastu vaatab. Hindasin teda kui lauljat ja näitlejast kolleegi.
Ja üldse, mis sa niinoodi bravuuritsed?
Mul amet selline.
See-eest tuli sinu ellu värske olümpiavõitja Ants Antson. Võib arvata, et teie kahe pulmad oli üleriigiline sündmus. Kui tänasele lugejale tõlkida, siis olnuks see sama, kui aastal 2000 oleks Erki Nool abiellunud Merle Palmiste või Carmen Kassiga! Kuidas sai teoks teie kui kahe tähe kohtumine?
Nojah. Ei, Ants oli tore poiss. Ja kuidagi meid siis kokku viidi. Ju ikka ajakirjandus — Vene fotograafidel oli vaja värsket olümpiavõitjat pildistada kellegi tuntud inimesega, keda teataks ka Venemaal ning ka Soomes, Rootsis… Ja mind valiti-kutsuti siis. Üks kandidaate oli ka Ada (kolleeg ja konkurent Lundver – M.K.). Sest Ada juba jalutas siis Antsoniga Tallinna peal käe alt kinni.
Tallinna peal liikusidki siis juba jutud, et Ada ja Antson käivad. Ja mina küsisin Antsult otse… Tema ütles: «Ei, me niisama.» Ta liikus koos Leiusega (tennisist Toomas Leius – M.K.). Ja Ada oli omakorda Toomase naise Anneli sõbranna.
Ada abiellus hiljem teatrimees Mikk Mikiveriga. Sellest on vägevad dokkaadrid, kuidas Mikiver kandis Ada Pärnu maantee perbüroo treppidest alla pruutpaari sohvriks olnud Georg Otsa Volgasse. Teie pulm Antsuga…?
Nemad tahtsid suurt šõud. Meie, vastupidi, katsusime pulmi nii varjul hoida, kui sai. Registreerisime Lauristini tänaval, seal oli üks väikene perbüroo. Aga ikkagi tuli mõnikümmend inimest sinna luurama...
Poeg Fred sündis sul 12. veebruaril 1966. Millise staari järgi sa talle nime valisid?
Fred Anton Maieri järgi — Norra kiiruisutaja, kes tuli sel aastal maailmameistriks. Maier mulle meeldis!
Olümpiavõitja Antson armukade polnud?
Ei, ta ise oli lubanud sõpradele ka, et kui sünnib poiss, saab ta valitseva maailmameistri nime. Me olime mõlemad kindlad, et see on Fred Anton Maier. Ja ta uisutaski siis järjest maailmarekordeid. Ainult et EMil ta siis vist kukkus, nii et võitjaks tuli hollandlane Cornelis «Kees» Verkerk. Mäletan, et Fred oli mul üheksapäevane, kui Moskvast tulid mehed teda pildistama. Jumal, poiss oli mul alles selles jubedas hallist flanellist mummulises haiglatekis... Ants ise oli veel võistlustelt koju tulemata. Mulle öeldi siis Moskvast, et nemad teavad, et poisi nimeks peaks saama Cornelis — eks nad ajasid seal sassi. Mina mõtlesin, et issand, selle nimega hakatakse poissi ju koolis narrima! Ja ma ei taganenud. Ütlesin selge sõnaga: «Mina selle lapse ilma tõin ja — nimeks saab Fred! Moskva ei käsi ega keela mind! Ja nii saigi.»
Aga Cornelis saatis poisile hiljem ikkagi kingituseks väikesed kiiruisud, millele oli graveeritud nimi — Cornelis Antson. Ja veel hiljemgi saatis ta Fredile hollandi puukingi ja muid suveniire.
Fredi sünnitasid sa napp kolm kuud pärast «Tobago muudab kurssi» võtteid. Režissöörgi imestanud, «kust sa selle lapse nii äkki said». Sünnitasid nagu tubli eesti naine ikka — kartulivagude vahel…
Tänu spordile olid mul nii tugevad kõhulihased, mis hoidsid seda niivõrd pingul. Arstki katsus siis ja kiitis: nagu terasest!
Üleliiduline ajakiri Junost avaldas siis sinust intervjuu pealkirjaga «Mina, Ants ja uisud»…
Oli küll niisugune, mul on see välja lõigatud ja kusagil alles.
Miks te Antsoniga kokku ei jäänud?
Mulle ei meeldi neid ajast-arust asju arutada! No abiellutakse, minnakse lahku! Pärast hakatakse kõrvalt jumal teab mida otsima ja süüdistama. Ma ei tea… Mina nagu ei otsigi. No ei sobinud ja kõik.
Nimetasid kunagi, et Antson tahtis teha sinust «puurilindu»?
Nojah, mina ei tahtnud.
(Tegus Eve otsib ridikülist pisikese pudeli – ega aeg ole raisata! – ja asub hooletu elegantsiga küüntele heledat lakki kandma. «Kirjuta see ka üles, et samal ajal lakib küüsi!» naerab ta rõõmsalt.)
Saigi saatuslikuks see, et sina olid temast suurem täht?
Mina ei tea. Meie neid «tähti» niimoodi küll ei jaganud.
Aga tema võib-olla tundis nii?
Võib-olla. Need suured sportlased on ju kapriissed nagu lapsed. Ja suur võistlus-sport on ka selline, et neil on närvid nagu viiulikeeled pingul. Ja võib-olla tõesti kaks tähte kokku…
…head jahu ei jahvata. Rahvasuu pajatas siis, et «Antson sõitis Kivi vastu uisud nüriks». Sinu filmikarjäär aga jätkus ja sai alles õige hoo sisse…
Jah, mina jätkasin. Sünnitasin, ja läksin kohe tagasi kinolinale.
Eks Antson oli ise ka natukene süüdi. Ja seal suures Nõukogude koondises oli ju kõvasti intriige ja hõõrumist. Millegagi vihastati ta seal kohutavalt välja. Nii et Grenoble’is 1968 läks tal võistlus aia taha, ja seepeale arvati ta kohe koondisest välja. Aga mees oli veel nii heas vormis, et läks sõitis Alma-Atas maailmarekordi.
Sa elasid talle ikka kõvasti kaasa!
Muidugi, mind huvitas. Olin ise kergejõustikku teinud ja…
Ja Ants sinust päriselt üle vist ei saanudki. Järgmise naise valis ta väga sinu tüüpi?
No ma ei tea… Ene on ka blond, ju siis üks tüpaaž ikka meeldib. Antson ütles Ene kohta siis, et «eks ta mul üks lapseke on».
Elizabeth Taylori ja Richard Burtoni suur armastus on jäädvustatud sellistes suurtes filmides nagu «Kleopatra» ja «Kes kardab Virginia Woolfi?». Sinul Dean Reediga sellist võimalust polnud, et ka ühes filmis koos armastajad olla?
Üks plaan oli õhus — filmis «Washingtoni korrespondent», pidime seal paaris mängima. Stsenaariumi kirjutas meile Izvestija korrespondent Mihhail. Ta oli Deani hea sõber. Ta luges stsenaariumi meile Moskvas ette. Istusime mitu tundi tema juures ja kuulasime. Mina veel väsisin ära — mõtle, kui pead istuma ja kuulama mitu tundi pingsalt inglise keeles teksti! Mina ju nüansipeenelt seda keelt ei vallanud.
Aga lõpuks jäi see — meid kumbagi ei võetud sellesse filmi. Mina olin juba Tallinna lennujaamas, kell kaheksa hommikul, et lennata välja Minskisse. Kui siis helistati lennujaama: «Saatke Eve Kivi koju. Öelge, et võtted lükkuvad edasi.»
Võtetega venitati seni, kuni Deanil tulid juba järgmised lepingulised tööd-kohustused peale. Nende ärajätmiseks oleks ta pidanud maksma suurt trahviraha. Nii pidi Dean meie filmist ära ütlema. Venitati nimme. Seda rääkis mulle Slava Murazov — üks minu kahest Moskva fotograafist, teisi ma ennast pildistama ei lasknud! Slava ütles, et see oli KGB manööver, tal töötas seal üks sõber…
Nii neutraliseeriti ära see ohtlik situatsioon, et me kaks oleks koos mänginud.
Päris elus pidas teie kahe armastus vastu viisteist aastat, kuni Deani salapärase surmani Honeckeri Saksamaal aastal 1986. Nagu sa oma raamatus kirjutad: «Olin Deani enda sõnul ainuke, kellega ta kümnendat aastapäeva tähistas.»
Jah, ma olin tal kõige pikem suhe.
Sinu kõrvalt lahutas ta oma esimese abielu, aga jõudis ka veel kaks korda abielluda. Viimane oli tal «parteiabielu» — Renata oli parteijuht Honeckeri sugulane...
Ei, see «käsu peale» oli tema teine abielu. Ta ise tunnistas mulle seda. Renata oli kolmas, tema oli näitlejanna. Ta tunnistas mulle, et Renata meeldib talle väga. Ja ta ütles, et leidis Renatas endale sellise naise nagu mina. Naise, kes oleks ka kamraad ja sõber. Mitte et naine on ainult üks armukade elukas, kes valvab sul kogu aeg rusikaga kuklas. (Naerab.)
Oma raamatus kirjutad sa: läksime neli korda lahku ja saime taas kokku. Ega sinugi elu kõik need aastad Deani omast ju «vaesem» olnud…
Jaa, loomulikult. Armusin minagi ja olid minulgi oma romaanikesed.
Neist värvikaimalt kirjeldad sa raamatus oma kohtumist Tšiili sõjas otse kuulide all, president Allende ihuarsti Danilo Bartuliniga.
Jaa, Danilo oli Tšiilis. Ja selle ma tunnistasin ka Deanile üles. Mul on Deanilt isegi postkaart, kus ta soovib mulle õnne (Eve vuristab postkaardi teksti hispaania keeles peast ette ja tõlgib): «Ma soovin sulle sinu tšiillasega õnne!»
(Naerab.) Aga kui ma Deani peale vihaseks sain, siis ma ütlesin talle: «Tead, kui Che Guevara oleks siin, siis… Vaat selle mehega ma sind petaks!» Ütlesin talle otse näkku! Jumal, Dean oli nii vihane! Mulle õudselt Che Guevara meeldis. Ja Dean ju tundis teda. Aga mina Che Guevaraga kahjuks kokku ei saanud….
(Naerab.) Vaat, ma ütlen, et mulle meelivad sellised möllumehed!
Mulle meeldis ju isegi Fidel Castro. Ma hakkasin ju hispaania keelt selle-
pärast õppima, kui meil neid Fideli kõnesid televiisorist lasti…
Eelmises Kroonikas rääkisid värvika loo sellest, kuidas sa Moskvas «partei ja valitsuse käsul» valvasid, et Richard Burton kaineks ei saaks… Aga sa ise, Eve, oled sa ainuski kord elus joonud, nii et täitsa täis kohe…?
Tead, ei ole! Elus kolm-neli korda olen ehk natuke švipsis olnud. Siis, kui ma veel ei teadnud, et ei tohi võtta segamini. Aga Venemaal igasugu vastuvõttudel ju pakutakse nii: algul klaasiga šampust ja siis teisega viina peale… (Naerab.)
Õnneks mina ei kannata ju üldse palju võtta. Mul läheb kohe süda pahaks. Nii et läksin siis ja oksendasin kohe välja.
Aga diplomaatilistel vastuvõttudel välismaal ju tuleb järjest kõigiga klaase kokku lüüa ja viisakusest lonks võtta. Õppisin selle ära — me võtsime enne siis alati supilusikatäie võid alla sisse.
Vene kino suurtest meestest reedad sa oma raamatus filmi «Peata ratsanik» staari Oleg Vidovi nime. Oli ta Dean Reediga võrreldav suurus, armastus?
No Oleg… Oli tõesti väga suur täht Vene kinos. Ta oli väga tore, tõsine poiss… Kõige hullem oli see, kui ta tuli eelmisel õhtul ja rääkis mulle oma plaanist…
Et ta sõidab Lääne-Saksamaale ja enam Nõukogude Liitu tagasi ei tule. Sellega sai te lugu läbi…
Ei, meie lugu oli enne läbi. See on pikk lugu, aga ma ei jõua ega viitsi seda siin arutama hakata…
(Küüntega valmis saanud, puhub ta sõrmedele.)
Tegelikult oli see Olegiga üks tore lugu. Aga mul oli ju üks teine Oleg veel, muide… (Salapäraselt.) Tema kõrval ma istun ühel pildil raamatus. Ma oleks pidanud kirjutama, et mu elus on olnud kaks olulist Olegi. Aga kõik ei mahu ju ühte raamatusse…
(Pikema kauplemise peale soostub Eve nimetama teise kuulsa Olegi nime.) Jankovski! Teda ma ei tahtnud raamatusse panna. Sest see tõlgitakse nüüd ka vene keelde. Oleg on küll juba surnud, aga tal on ju ka naine ja poeg, kelle jaoks ta oli väga truu abielumees.
Aga kunagi olin ma tema armastus, olime väga armunud. Ta oli minust kümmekond aastat noorem. (Naerab.) Ta rääkis mulle, et kui tema oli tudeng kinematograafiainstituudis, siis ta nägi minu pilti ajakirja Sovetski Ekran esikaanel. See foto rippunud tal voodi kohal seina peal.
Esimest korda kohtusime ühe filmi proovivõtetel Minskis… Aga lõpuks käitusin ma nii lollisti, ma nii kahetsen seda... Ja ma ei saanudki kunagi Olegi käest andeks paluda…
Mida kurja sa siis Jankovskile
tegid?
Aastaid hiljem... Kell oli juba kaksteist, ja korraga, keegi annab meie ukse taga Mustamäel kella. Teen lahti — Jankovski! Minu ema kuulis aga toast meesterahva häält ja hakkas riidlema: kes see niimoodi öösel tuleb, ilma ette helistamata ja…
Ma ei tea, miks Oleg ei helistanud. Tal olid Tallinnas filmivõtted ja nagu ikka suurte staaridega, pärast viiakse küll sauna, küll peole. Mina ei tea, kas oli mul süda täis, et ta võtete lõppedes otse minu juurde ei tulnud või… Kuigi ma ise tean, et ei saa ju — on esinduskohustusi ka.
Aga siis… Tead, ma ütlesingi Jankovskile näkku: «Liiga hilja on!» Ja lõin ukse tal nina eest kinni.
Jumal, teine on Moskvast siin ja sa ei räägi temaga, lööd niimoodi…
Oleg oli väga intelligentne mees. Ja näitlejana ju super! Nii meie suhted lõppesidki. Mul oli õudselt kahju. Ma tahtsin ta käest andeks paluda. Aga seda võimalust ei tulnudki, Oleg suri enne ära.
Nagu Brigitte Bardot — temagi valis enda kõrvale järjest nooremaid mehi. Lõpuks nooremaidki kui ta oma poeg Nicolas.
Oi jumal…!
Sindki nähti 90ndatel Tallinnas liikumas seltsis Fredi-vanuse austajaga.
Kes sulle nii lolli juttu rääkis?!
Tean isegi nimetada tema nime…
Jah, aga ta ei olnud ju minu poja vanune. Ega siis kolmekümnene Tšernobõlist tulnud mees pole kooliõpilane või mingi 20aastane. Jumal, Fred elas siis juba Kätliniga koos ja neil oli Allar sündinud!
Kuule, lõpeta see bravuuritsemine!
Amet selline. Nii et Brigitte Bardot’ rekordit sa ei löö? Kui palju noorem on olnud sinu kõige noorem mees?
Tead, jumala eest, ma ei ole arvet pidanud! (Pärast pausi.) Selle mehega sain ma oma elus playboy-õppetüki kätte. Oled rahul? Ja see pole kõneväärtki.
(Ja Eve kruvib otsustavalt küünelakipudeli kinni. Tal hakkab kiire — kell seitse peab ta olema Solarises Youssou N’Douri kontserdil. Õde Ingrid ootab teda seal. Liftis vaatab Eve telefonist kella. See näitab juba üle seitsme. Kontsert juba peal!? Eve jääb aga rahulikuks ja rõõmsaks: «Ei, ära muretse, ma jõuan küll! Mul on kell veel tund maas, suveaja peal…»)
