«Autoõnnetus oleks olnud sobivaim variant,» ütles Moskva tähtis personalitöötaja EVE KIVILE pärast näitlejanna naasmist Tšiilist. Võib-olla tõsiselt, võib-olla naljaga pooleks. «Nad hoidsid mind, kuid kartsid, et ma võin ära karata. Mulle anti märku, et ma ei teeks rumalusi,» räägib filmidiiva.
Tšiilis olid 1973. aastal ärevad hetked, Moskva-meelne Salvador Allende oli kukutamisel. Samal ajal käisid riigis NSV Liidu filmipäevad, mille üks peatähti oli Eve Kivi, seljas senjoora Hortensia Allende (president Salvadori abikaasa — P. K.) kingitud siidist kleit. See on vaid üks pisike lõik staari värvikast ja kirevast elust, mis ei koosne ainult filmimaailmast.
Eve rollide nimekiri on aukartusäratav: armukestest nunnani ja Raudse Feliksi õest kuni tantsijannani. Kuid Eestis on Eve tuntud paari filmiesitusega, olles omadele endiselt veidi võõras ja võõrastele oma. Ukrainas Evega tehtud telesaade «Audients» lööb kõiki sealseid vaatajarekordeid!
Kohaliku pressi tähelepanu on Eve saanud pigem kõikvõimalike pisisekeldustega. Suurde filmikunsti jõudis ta Anniki rolliga Soome rahvuseepose «Kalevala» põhjal vändatud filmis «Sampo» (1959), mis oli Moskva jaoks esimene rahvusvaheline koostööfilm.
Krimmi päike
«Sampo» võtted toimusid Soomes, Karjalas ja Krimmis. Seal oli soojem. «Krimmis filmiti ligi pool aastat. Märtsis, kui akaatsiad õitsema hakkasid, ja suvel. Koju jõudsin vahepeal paar korda,» meenutab Eve, kellega alustamegi vestlust Krimmis Massandra veinitehase hoovis. Rahulikult saame maha istuda alles paari päeva pärast Odessa tänavarestoranis.
Lemmikaineni pruuti Annikit kehastades toimusid ka Eve esimesed filmipulmad, mis võeti üles Soomes rahvuspargis. «Soomlased oli muidugi väga umbusklikud kogu projekti suhtes ja veendunud, et mind pannakse traktori rooli. Sest mida need venelased ikka muud oskavad kujutada kui uudismaa harimist.»
Eve jäi sõelale Tallinnas, kus ta oli lõpetamas Draamateatri stuudiot. Anniki rolli kandideeris ligi 300 soovijat.
«Soomlased olid minu poolt… Kuid esimest korda jäin silma Draamastuudio lennu lõpuetendusel «Linn koidikul». Moskvast käidi vaatamas. Nad leidsid, et mängin väga kinolikult. Režissöör Aleksander Ptuškoga oli raske, sest temale olid igasugused trikid tähtsamad kui näitleja,» räägib Eve, märkides, et kinos olenes palju režissöörist ja operaatori tahtest. «Filmimine käib jupi kaupa. Eks seetõttu on paljude tippnäitlejannade mehed režissöörid. Laval oled sa see, kes oled. Aga filmis võidakse näidata suurelt sinu silmi, aga ka nurgas olevat lampi,» vestab naine.
Filmivõtetel käis küll aktiivne seltsielu, kuid pillerkaaritamist väga ei sallitud. Kord Jaltas jõi tuntud näitleja, Ilja Murometsa osatäitja Boris Andreejev end nii täis, et lõi peatänaval katki mööblikaupluse akna ja keeras siis akna taga olnud voodisse magama. Aga järgmine hommik pidi olema vormis!
«Vastutus oli. Tööd tuli teha korralikult. Silmad grillis ei saanud võtteplatsile tulla,» selgitab Eve. Ta lisab, et just see sai saatuslikuks muidu toredale Eesti näitlejale Leonhard Merzinile. «Öeldi, et me ei saa teda usaldada. Kord tuli ta Saksa sõjaväe vormis hotell Rossijasse Kremli külje all, automaat kaelas, ja käsutas kõik seina äärde. Suur skandaal oli.»
Massandra keldrites meenuvad ikka veini ja viinaga seotud episoodid. Väljas särab päike lagipähe ja majesteetlikud mäed piiravad endiselt vaadet. «Krimm on jäänud endiseks, ikka rikkumatu ja ilus,» hindab Eve Kivi.
Odessa hetked
Odessasse sattus Eve sageli, sest sealne filmistuudio oma privaatrannaga meelitas teisigi stuudioid hea kliimaga. Hooaeg oli pikem. Filmis «Tobago muudab kurssi» (1966) kehastas Eve ära hellitatud Läti miljonäri tütart, kelle igat sõrmeliigutust jälgisid teenijannad. Ajastule tüüpilises linateoses alustas meeskonnaliikmete hulka peitunud kommunist kihutustööd, algas mäss. Võtted olid laeval Mitšurin — sõjatrofee Saksamaalt, kus see oli olnud Hitleri isiklik reisilaev. Parimas, Adolfi kajutis, elas Eve Kivi. Merevõtted olid ehtsad. «Isegi meid kontrollimas käinud Saksa allveelaev oli päris. Kõik oli merehaiged. Režissöör laiutas käsi ja küsis: «Keda ma nüüd filmin?» Oli nädalaid, kus närisin ainult kuivikuid. See võtab oksendamise ära,» räägib diiva filmikunsti altarile ohverdatud hetkedest. Rolli tuli aga sisse elada! «Võtsin selle inimese saatuse omaks. Tihtipeale muutis see ka mind ennast. Pool aega olin nagu keegi teine. Seda ütles mulle ka minu tollane abikaasa Ants Antson, et ma ei ole Eve, ma olen keegi teine. Ta käis ka korra Odessas kaasas.»
Eve on käinud Odessas mitu korda ka kontsertprogrammidega.
Mata-Hari ja Stirlitz
Filmi «Ferdinand Lüssi elu ja surm» (1976) filmiti nii Ida- kui ka Lääne-Berliinis. «Sõitsime ikka Ameerika ja Vene tsooni vahel. Mata-Hari ja Stirlitz, rõõmustasid ameerika piirivalvurid, kui möödusime,» vestab Eve. «Nad ei kontrollinud meid kordagi.» Žiguli roolis oli režissöör ja stsenarist Julian Semjonov, kes sai kuulsaks filmiga «17 kevadist hetke», kus ülimenukaks sangariks vene luuraja major Issajev Saksa ohvitseri standartenführer Stirlitzi vormis (näitleja Vjatšeslav Tihhonovi esituses — P. K.). Vahel oli autoroolis ka Eve, sest Semjonov armastas napsitada ning pudrutada vene luurajate seiklustest.
«Semjonov oli tõeline suurkuju, ehtne bojaar. Kui tema napsu võttis, siis oli meri põlvini. Tal oli raha ja rikkust. Temaga oli huvitav olla. Kui ta restorani läks, siis jalaga ta ukse lahti lõi. Eks ta teenis oma raamatutega hästi,» räägib Eve, lisades, et Lääne-Berliini poolel tuli olla tagasihoidlikum, valuutaga ei tohtinud priisata. «Ja õieti teist ei olnudki,» muigab Eve. Ta seletab, et Vene ajal ikka rublasid oli, aga see tuli ja läks, kuludes valdavalt fassaadi peale. «Ma tahtsin olla elegantne ja mind ka peeti parima maitsega näitlejannaks NSV Liidus!» Eve meenutab, et Moskvast oli saada Prantsuse kosmeetikat, sinna kulus raha, ja riietele. «Aga sellist ilusalongides kihutamist ei olnud ja ka silikoonrindade mood tuli hiljem,» tõdeb Eve, kes üldiselt elas Vene ajal hästi. «Mustamäele eraldati kahetoaline korter, aga selle ja ühe teise korteri vahetasime Pärnu maanteele kesklinna, maksime pealegi. Hiljem osutus see omanikuga majaks, õnneks saime kompensatsiooniks korteri Kadrioru kanti.»
Arukusest
Moskva kinofestivalidel tegutses alati pressibaar, kus toimusid vastuvõtud. Kuulus juhtum oli filmistaaride Gina Lollobrigida ja Elizabeth Tayloriga, kes saabusid pea identse kleidiga, ainult vöö oli erinev. Üks oli ostnud Roomast, teine New Yorgist. Eve nägi pealt, et kui Liz märkas Ginat samas kleidis, puhkes ta nutma! Hiljem andis Elizabeth Taylor oma kleidimüüja kohtusse ja võitis. Aga see pole veel kõik! Eve ise pidi selsamal skandaalsel päeval tunnistama, et temal ja NSV Liidu kultuuriministril Jekaterina Furtseval olid seljas samasugused pitskostüümid. Eve oli Ida-Saksa päritolu kostüümi hankinud Tallinna pruutpaaride poest leti alt. Eve mõistis, et seda ei saa ta endale lubada ning kadus seltskonnast rõivaid vahetama.
Oli ju Vene filmikunsti superzvezda Ljudmilla Gurtšenko saanud eelnevalt üle kümneaastase filmikeelu, sest oli öelnud «Tasuta ma ei esine» ning osutanud oma katkistele sukkpükstele. Jutt oli järjekordsest kontserdist Vene sõjaväebaasis Ungaris. «Keerati peesse ta noorus, aga ta oli väga tugeva iseloomuga naine. Tema võis lavastajale öelda: sina pask teed nii, nagu mina tahan,» teab Eve Kivi. (Eve mängis koos Gurtšenkoga «Balti taevas» (1960) ja «Ideaalses mehes» (1980) — P. K.)
«Pidime kogu aeg arvestama piiridega. Esimene tingimus oli suuta kontrollida oma alkoholitarbimist,» jutustab Eve, kes sai palju reisida, kuna tal polnud «viinaviga». Välismaal oli tähtis bankettidel särada, anda intervjuusid ning vabalt kõigil teemadel rääkida — jätta hea mulje.
Ega ainult vene näitlejatel polnud nõrkus alkoholi vastu. Kui Elizabeth Taylori abikaasa Richard Burton saabus Moskva kinofestivalile, joodeti ta kohe täis. Mehele anti šampust viinaga juba lennukist maha astudes, kuna oli ette teada, et pidama Burton ei saa ning täis peaga ei kritiseeri ta lakkamatult Vene värki. Kokteilisegamise eest hoolitsesid oma ala spetsialistid vastuluurest. Neid sumises Moskva festivali ümber nagu herilasi meepoti kallal.
Mehhiko presidendi lemmik
Eve Kivi oli «moraalselt kindel ja poliitiliselt haritud», nagu kirjutati tol ajal ankeedis. Ta oli mõistlik inimene, kes kontrollis oma emotsioone, teadis piire või, nagu nüüd öeldakse, mängis organisatsiooni reeglite järgi. Kuna Eve oskas hispaania keelt, oli ta üks nõukogude kultuurisaadikuid Ladina-Ameerikas. Argentiinas sai ta töö eest välisministri Andrei Gromõko tänukirja. Sellest kuulis ta küll alles hiljem, sest Eesti Kompartei Keskkomitee kultuuriosakonna juht unustas selle oma lauasahtlisse.
Eve lähtus siiski pigem oma naiselikust vaistust ja seiklushimust kui impeeriumi huvidest. Hispaania keelt õppis Eve Kuuba sündmuste ajal, 1960ndate algul. Kuubal käis ta kaks korda, kuid Fidel Castroga kokku ei saanud. See-eest oli tal õige mitu ametlikku kohtumist Mehhiko presidendi kabinetis, kus oli kohal ka presidendi vend Rudolfo Echeveria, tollane Mehhiko kinopanga boss. «Mälestuseks kinkis ta mulle ilusa kleidi rahvuslike motiividega. Ma olin nende jaoks la bella Eva.»
Puhta tüdruku Eve Kivi kinomuinasjutt kestis aastaid. Joomise kõrval ei olnud tal ka äritsemise pattu. «Mul oli alati oma garderoob. Tallinnfilmi õmblejanna Aino tehtud väga ilusaid õhtukleite oli mul vähemalt seitse: igaks nädalapäevaks üks,» räägib Eve, kes reisis alati 3-4 kohvriga, nagu nõudis etikett.
Reisimist tuli ette nii palju, et kord unustati ta suisa Tšiilisse!
«Goskino (riikliku filmivalitsuse — P. K.) tähtsad näod ja Juri Ozerov, «Vabastamise» režissöör, sõitsid minema. Mind saadeti üksi avama Nõukogude filminädalaid erinevates Tšiili linnades. Seal oli ka teisi kaasmaalasi. Kord jooksin tänaval kokku tuntud vene kunstniku Ilja Glazunoviga, kes oli saadetud presidendi portreed maalima,» räägib Eve. Tšiilis olid just ärevad ajad. Kremli soosikut, vasakpoolset Salvador Allendet oldi sõjaväelise riigipöördega kukutamas ja asendamas Washingtoni-meelse kindral Pinochetiga. Korraga saabus Moskvast telegramm: kohe tagasi pöörduda! Eve Kivi pääses Tšiilist viimase Aerofloti lennuga.
Santiagost lendas ta Rooma, kus sõbranna mees aitas piletid Alitalia peale ümber vahetada. Selline vangerdus tagas paar päeva puhkust. Ega see kultuuriviimine alati ohutu olnud!
Meesideaaliga voodis
Ikooni roll ja filmitähe saatus viis Eve Kivi paariaastasse abiellu olümpiavõitja Ants Antsoniga. Kord korraldati mingi pressiüritus ja kuulsuse tipul olev kiiruisutaja Antson toodi näitlejanna Eve Kivi koju. Eks PR-mehed on töötanud kõigil aegadel. Nii see läks. Abiellumine… Ja lahutus. Eve ei sobinud tavalisse kodukana rolli. Filmides usaldati talle ikka vähemalt esimese armukese roll ja ega neid olnud lihtne mängida.
Nõukogudemaa meesideaali, leedu näitleja Donatas Banionisega tuli juba esimesel kohtumispäeval («Ferdinand Lüssi elu ja surm» — P. K.) voodisse minna. «Tal oli ümmargune kõht nagu õhupall, see ajas mind õudselt naerma. Režissöör sai vihaseks, võttis valguse maha ja käskis meil pool tundi teineteisega harjuda. Kuid mis sa seal ikka harjud, kui kogu Mosfilmi naispersonal vahib pealt ja ohkab: boože moi, milline õnn, Banionisega voodis!» Õnneks oli Banionis mõistlik. «Ta tutvustas mind aastaid hiljem oma naisele sõnadega: minu esimene armuke. Eks näitlejatel pidi olema hea huumorimeel.»
Kord pidi Eve Kivi minema voodisse Lembit Ulfsakiga («Väike reekviem suupillile» (1972) — P. K.).
«Lembit oli just samal päeval oma abielu registreerinud ja tema naine Tiina vaatas kogu seda stseeni väga armukadedalt pealt. Loomulikult oli raske mängida, aga Lembit oli meeldiv ja väga korrektne.»
Kuid Eve lemmikute hulka kuulusid pigem Grigori Grigorju (mängufilmi «Mustlaslaager läheb taevasse» peaosaline — P. K.) või palju räägitud Dean Reed. Või siis Gina Lollobridga poeg Milko või Bruno Oja. Muide, Dean Reedi nime, kellega on Eesti ajakirjandus diivat korduvalt paari pannud, ei võtnud Eve meie vestluste ajal kordagi suu sisse.
«Bruno Oja ei võetud Gabrieli rolli. Režissöör Grigori Kromanov ütles, et rikutud silmad, liiga lits mees. Mulle Bruno meeldis, aga ta oli tõesti väga kerglane. Lõpuks abiellus ta poolatar Annaga, kellel olid erakordselt pikad jalad.» Bruno oli Eve Kivi sõnul vedelenud ikka põrandal ja imetlenud oma naise jalgu. «Aga nägu oli Annal nagu täiskuu,» lisab Eve, kes «Viimses reliikvias» mängis kõrvalosa — nunn Ursulat.
Me jõuame rääkida veel paljudest asjadest: hobuste seljast kukkumistest, mootorrattasõidust, Eve pojast ja lastelastest. Kuid Odessas hakkab pimenema ja lõunamaa kombel nobedalt. Eve on jagu saanud kanafileest ja allakirjutanu liibanonipärasest veiselihast. Promeneerime piki Odessa jalakäijate tänavat Deribassovskajat. Uulits on nimetatud linna ühe esimese meeri De Ribas’ järgi. Mees oli Hispaania päritolu Prantsuse admiral, kelle elutööks oli rajada Odessa. Midagi on Eve Kivis ja De Ribas’s ühist. Mõlemad on väga rahvusvahelised ja kuulsad kodumaast kaugel.
