Muusikalis «Grease» ei saanud peaosalisest Dannyst ja «pahast tüdrukust» Rizzost paari. Päriselus aga leidsid näitlejad PRIIT VÕIGEMAST ja EVELIN PANG teineteist varem, kui neist muusikalitähed said.

Vestleme Priidu (23) ja Eveliniga (23) öösel kell üks. Samal õhtul on nad mänginud kevadhooaja viimase «Grease’i» etenduse, kuulanud ära tormilise aplausi ja tänusõnad, löönud kokku vahuveinipokaale ja sõitnud limusiiniga läbi öise Tallinna.

«Ma ei mäletagi, millal mul viimati selline meeleolu oli…» ütleb Priit. Ja Evelin kiidab: «Kõige ilusam kogu asja juures on see, et pidu on ju produktsioonitiimi tänu näitlejatele. Et nad ütlesid meile aitäh. See polegi nii tavaline!»

Mis oli prooviperioodi jooksul kõige raskem?

Evelin: Tantsu- ja laulutunnid. Ja lavaproovid.

Priit: Mis puudutab tantse, siis on see meile mõlemale esimene kogemus. Evelin on laulmisega rohkem kokku puutunud. Nüüd vaatan lauljaid ja tantsijaid ikka väga palju suurema aukartusega kui varem. Tõsiselt! Selle kõige taga on ikka meeletult raske töö.

Kas see, et «Grease» on omamoodi kultusfilm, segas või aitas?

E: Vaatasin proovide alguses filmi üle. Siis see ei seganud. Aga enne esietendust hakkas mind häirima see sõna «kultus». Mul tekkis päris suur hirm, et mis see ikkagi on, mis me teeme, ja kas me oleme õigel teel. Panused ühele kaardile tundusid liiga suured.

P: Üritasin võimalikult vähe sellele mõelda. Sain aru, et pean oma jalgratta ikka ise uuesti leiutama. Aga filmiga sarnast on ka muidugi palju. Juba kõik need soengud, rõivad ja muud ajastutruud elemendid loovad mingi meeleolu, mis on nii filmis kui ka meie lavastuses.

Kas leidsite lavastuses kujutatud koolielus paralleele ka oma kooliajaga?

E: See, mis laval, on palju värvilisem…

P: Mulle, kusjuures, tundub vastupidi. See lugu on küll kontsentraat, aga ta on siiski lihtsustatud. Elu on palju keerulisem. Aga loomulikult tuli tuttav ette see, et koolis on olemas poiste- ja tüdrukutekambad, neil omakorda liidrid, kampade vahel on sidemed, liinid, esimene armastus. Kuid kui tuleb mingi jama, ei tea poisid enam, kelle poolt nüüd olla: kas kamba poolt või peaks oma tüdrukut hoidma?

Rizzo ja Danny — kas sarnanesite keskkooli päevil oma kangelastega?

P: Mina kindlasti mitte.

E. Mina ka mitte, arvan…

P: Mäletan viiendasse klassi minekut. Siis tundusid, jah, need keskkoolikutid väga šefid: mängisid korvpalli ja olid muidu kõvad mehed…

E: Kooliajal on rollid, mis endale mängida võetakse, ikka eriti tugevad. Eks me praegu mängime ka mingeid rolle, aga need on vist meile endale lähemal.

Kohtusite lavakunstikoolis ja paar sai teist viimasel kursusel. Kuidas juhtus, et pärast lõpetamist läks Priit tööle Viljandisse ja Evelin Tallinna?

P: Aga mis see 150 kilomeetrit loeb? See on vaid kaks tundi autosõitu. Maailmamastaabis pole see midagi, paljud inimesed sõidavad iga päev sama kaua tööle.

E: Jah, mingist traagilisest kaugsuhtest meie puhul küll rääkida ei saa.

P: Ja teatritöö on juba selline, et kui me ka mõlemad Tallinnas töötaks, ei kattuks ajagraafik nagunii sada protsenti.

E: Aga samas tuleb ka vastupidi ette. Näiteks praegu, «Grease’is», olime ööd ja päevad ninapidi koos.

Kas olete teineteise töö kõige karmimad kriitikud?

P: Kas just kõige karmim on õige öelda…

E: Kõige ausamad.

P: Ei maksa teise tegemisi ka liiga palju torkida, peab piiri tunnetama. Peab teadma, millal mida öelda. Vait olla on kõige suurem kunst.

Milline on partneri senistest rollidest teie lemmik?

E: Toomas Nipernaadi. Vaieldamatult minu südamele kõige lähedasem.

P: Mulle ka… Aga Evelini rollidest pole nii lihtne lemmikut leida. Mulle meeldib kõik, mis ta teeb!

E: Ah-ah-aa, valetad!

P: Ei, tõsiselt.

Kas Buratino ja ta sõprade tegemised telesaates on töö või lõbu?

P: Töö ikka.

E: Buratino võttepäevad on siiski 12 tundi pikad.

P: Ja see kõik toimub ju teatritöö kõrvalt, meie puhkepäevade arvelt.

Missugune on Priidu/Evelini parim omadus näitlejana?

E: Priit on väga leidlik, mänguline, improviseerimisvõimeline… Tal on alati silmad-kõrvad uutele võimalustele lahti. Mind on ta laval partnerina palju üllatanud.

P: Üks Evelini suur pluss on see, et ta ei lähe kunagi lati alt, tema puhul on sada protsenti alati miinimum. Ja mulle meeldib vaadata, kuidas Evelin proovi teeb. Mina ei oska nii, mul võtab samasse kohta jõudmine palju rohkem aega kui temal… Selle asemel, et vette hüpata ja lihtsalt ujuma hakata!

E: Aga mina võin ju hüpata, pea ees, kuid ma ei tee alati kohe alguses õigeid ujumisliigutusi. Ja kui mina mõtlen proovis nii, nagu kümme näitlejat kümnest, siis Priit on see üheteistkümnes, kes mõtleb omamoodi.

P: Noh… mulle tundub vastupidi.

Missugune on Priidu/Evelini parim omadus inimesena?

P: Üldjoontes täpselt samad plussid, mis näitlejanagi.

E: Ma lihtsalt ei jõua praegu kõiki Priidu häid omadusi üles lugedagi…

Kas tuleb ette ka armukadedust, kui elukaaslasel on laval kellegi teisega armastusstseen mängida?

E: Minu jaoks pole olemaski niisugust asja nagu armukadedus selle vastu, mida Priit teeb laval. Seal on selge piir — kus on lava ja kus elu. Ja üldse, mismoodi? Mis siis saaks, kui ma muutuks armukadedaks, kui Priit ja Liisi «Grease’is» suudlevad? Ega stseen saa ju sellepärast välja jääda! Vaat kui nad siin Amigos pärast etendust suudlema hakkaksid, siis ma vist küll… kortsutaks kulmu.

Kumb teist on jutukam?

E: Mina ikka. Kodus ma vahel küsin ta käest, et kuule, kas ma segan sind oma rääkimisega. Ma tõesti räägin kogu aeg, ja Priit vastab lihtsalt «mhmh».

Kärsitum?

P: Oleneb olukorrast.

Majanduslikum?

P: (näitab näpuga Evelini poole)

E: Noh, mul on ema pearaamatupidaja, eks ma olen saanud majandusliku mõtlemise geenidega kaasa…

P: (näitab näpuga oma pea suunas) Siin on sel alal absoluutselt tume maa!

Kumb teeb paremini süüa?

E: Mina.

Kumb annab teisele riietumisalast nõu?

P: Mina…

E: Sest mina küsin su arvamust!

P: Just.

E: Aga sa ütled alati seda, mida ma kuulda tahan…

Kumb on suurem korraarmastaja?

E: Mitte kumbki. Meil on kodus alati väga korrastatud segadus.

Aga otsustusvõimelisem?

E: Eks me jõuame tavaliselt ikka koos otsusele. Ehkki mina olen rohkem selline kõhkleja, Priit ütleb viimase sõna.

P: Jah, meil on nii, et: jess, lähme ja teeme ja… ja mina pean siis meid maa peale tagasi tooma.

E: See on tõsi. Minul oleks vist küll oht kosmosesse minema söösta, kui Priit mind kogu aeg maa peale ei tiriks. Aga ta teeb seda väga usinasti ja armsalt.

Kumb teist on täpsem?

P: Mina ei tea ei kellaajast ega aastaajastki midagi.

E: Mina kipun ka ikka hilinema.

P: Kui mul poleks märkmikku, siis ma vist lahustuksin üldse universumis eimillekski.

Milline on teise ärritavaim harjumus?

P: Ma lähen suhteliselt närviliseks, kui telekapult on Evelini käes. Ta vaatab ühte kanalit keskmiselt 10 sekundit. Minul on jälle selline halb harjumus, et kui ma juba midagi telekast vaatan, siis vaatan selle lõpuni.

E: Aga mind ärritab see, kui mul on just pult käes ja ma klõpsin, et leida seda sobivat kanalit, ja kui kuskil on mingi püssipaugutamine või kaklus, siis Priit röögatab: «Oo, jäta see!» Aga see on just viimane asi, mida mina vaadata tahan.

Mis on siis lahendus, kaks televiisorit?

E: Ma arvan, et kui meil oleks kaks televiisorit, siis ma paneks selle teise teleka kinni ja roniks ikka sinna Priidu juurde. Kuidas ma olen siis teises toas?