Me kohtusime Evelyni ja Christiga, et rääkida muu hulgas ema ja tütre suhetest, keerulistest aegadest Krimmis ja julgusest elada. Ema ja tütart koos vaadates tekib tugev veendumus – need kaks ei jäta teineteist iial hätta. Endi sõnul on nad teineteisele esimesed, kellele nii mures kui ka rõõmus helistada.

Nii Christi kui ka Evelyn on silmanähtavalt sportlikud daamid. “Käime sageli siiani koos pikki tempokaid jalutuskäike tegemas. Kui Evelyn veel väike oli, panime vahel isegi õhtul kell üheksa suusad alla ja tegime Hirvepargis ringe,” kirjeldab Christi.

Tütar Evelyn pole Christile ta enda sõnul kunagi suurt muret valmistanud. “Olen uhke ja rahul, et tütrel on elus hästi läinud,” sõnab ta naeratades. “Hindan tema loovust, töökust ja põhjalikkust, ka vahel kibedana mõjuvat ausust ja otsekohesust. Emana teeb mind aga eriti rõõmsaks see, et mu laps oskab olla õnnelik inimene! Olen just Evelynilt õppinud tolerantsust ja seda, kuidas julgeda olla õnnelik, hetkest rõõmu tunda. Minu põlvkond seda reeglina ei oska. Selle kohta on meil ka palju rahvalikke ütlusi, kuidas ei tohiks hõisata enne õhtut, kui siiski. Oleme kasvatatud elama tundeid vaos hoides.”

Evelyn omakorda kiidab, et on emalt õppinud seda, et inimesel peab elus olema päris oma asi ajada. “Ei ole õige elada teiste soovide ja ootuste kohaselt, end lõputult ohverdada. Igaüks peab oma elu elama ja ise otsuseid tegema ja nende eest vastutuse võtma. Mis mulle ema juures tohutult meeldib, on see, et ta on elule avatud, teeb pidevalt enda kallal tööd, õpib ja areneb.”

Loe edasi värskest ajakirjast Naised!

Veel ajakirjas:

- Skeptik Martin Vällik armastab kuud
- Suur sibulate välimääraja