Meediakära saatel sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse teiseks liikmeks värvatud Evelyn Sepp leiab, et enda jaoks sisimas lõppenud suhte puhul ei ole mõtet oma aega ega energiat kulutada taaga kaasastassimisele – koormavad seljakotid tuleb maha jätta kohe, kui see äratundmine on tekkinud!

Evelyn Sepp (38) näikse olevat teinud sisimas rahu sellega, et ta ei toimeta enam aktiivselt kohalikus poliitilises elus. Evelyn ütleb, et kui ta vaatab neid «virilaid või kivinägusid ja üldiselt stressis inimesi», kes kevadel täitsid 101 tooli Riigikogus, ei liigu temas ükski kahetsuse- või igatsusenärv selle elu järele… Sihtasutuse Tallinn 2011 nõukogu otsustas Evelyni kinnitada mai lõpus juhatuse teiseks liikmeks palgaga 3000 eurot kuus. Seda on nimetatud viimasel ajal oma kodupartei, Keskerakonna aadressil teravalt sõna võtnud Evelyni vaigistamistasuks, mille maksab kinni mõistagi linlane. Sepa sõnul on ta aga uues ametis õnnelik, sest see innustab ja inspireerib teda – ja sellel on mõte!

Kuidas sul edeneb uues ametis ummikus Kultuurikatla arenduse taaskäivitamine?

Kui üks asi on põhjalikult pea peale pööratud, siis võtab selle loogilisele rajale sättimine ikka pisut aega. Seis on tõesti keeruline, aga see ei olnud üllatus. Seega teeme selge sihiga tööd ja räägime siis, kui on, millest rääkida. Õnneks on tegemist objektiga, mis suudab jätkuvalt innustada kümneid või isegi sadu inimesi, ja see on peamine, et keegi päriselt usku ei kaotaks. Hetkel tunnen end nagu osaline suurest maalritööst, kus iga pintslitõmme lisab üldiselt halli pilti mõne värvi või valguskiire, et mitte öelda lootuskiire...


 Oled asendanud sõna «armumine» sõnaga «vaimustumine» – inimeste, nende tegude, mõtteviisi või üldisemalt nähtuste üle. On uues ametis ette jäänud ka mõni meeshing, kellest sellisel moel vaimustuda?

{poolik}

Ma ei ütleks, et minu sotsiaalne võrgustik minu uue ametiga seoses kuidagi oluliselt muutunud oleks. Mind on alati köitnud ja paelunud loomingulised inimesed enam kui poliitilised ringkonnad – nii et naudin taas kord olukorda, kus töö ja hobi on kenasti ühendatud.

Tundeelu silmas pidades – mis sind vaimustas niiviisi keskkoolipäevil, mis 20ndates, mis nüüd?

Mind vaimustab teatud küpsus, mis erinevalt keskkooliajast laseb asju teha ilma punnitamata, nii, et rahulikult võib lähtuda sisetundest. See on igatahes kangesti tore tunne!

Üks, mis kindlasti on aastatega muutunud – lisandunud on julgus jätta koormavad seljakotid maha kohe, kui see äratundmine on tekkinud. Ei ole mõtet oma aega ega energiat kulutada taaga kaasastassimisele.

 Sa oled aastaid töötanud erinevatel juhtpositsioonidel, kord madalamal, kord kõrgemal ametikohal. Kuivõrd oled tundnud seoses sellega ka meeste suhtumise muutumist sinusse kui naisesse?

Hmm! No esiteks olen ma töö- ja eraelu selgelt lahus hoidnud. Teiseks, minu jaoks on alati olnud ka muu elu – peale partei. Ning kolmandaks, poliitika on ilmselt üks väheseid eluvaldkondi, kus juhtkohti hoiavad sageli inimesed, kellel puuduvad igasugused juhiomadused. Mis see endaga kaasa toob, on ilmselge – on formaalsed ja on sisulised liidrid ja seega on kogu aeg mingi jama. Sisulised liidrid tahavad teha asju, ja formaalsed liidrid tahavad kinni hoida oma toolist. Ja selles olukorras ei ole absoluutselt midagi seksikat. Seetõttu mind väga ei huvita ka, mida sellistes olukordades keegi arvab minu kui professionaali või minu kui naise kohta.

Seda muidugi lisaks sulle kui naisele – kuivõrd seksikateks on pidanud mehed läbi aegade sinu juhivõimeid ja positsioone?

Mehed, kelle arvamus mulle korda läheb, hindavad mind eelkõige inimesena. Ainult see ongi päriselt oluline.

Ja sina meeste omi?

Ja ka vastupidi. Töistesse asjadesse suhtun ka professionaalse stoilise rahuga.

Kui 20ndates peibutab naisi paljuski positsioon, siis 30ndates eelistatakse tihti lihtsalt head kaaslast, kellega oleks millestki rääkida. Kuivõrd on muutunud ajaga sinu meheideaal selles plaanis? 

Ma ei ütleks, et see, mida ma inimeste juures kõige enam hindan, ajas muutunud oleks. Ikka on tore olla hoolivate, vastutustundlike, tarkade ja hea huumorimeelega inimeste seltsis.

Oled oma südameasjades olnud alati suhteliselt tagasihoidlik – vastanud ikka, et oled piisavalt hõivatud ja piisavalt vaba. Üsna kaasaegne ja moodne suhtesolemise stiil, aga kuidas seda siis ikkagi mõista?

(Naerab.) Seda tulebki nii mõista – piisavalt hõivatud ja piisavalt vaba!

Millal sa selle inimese siis ka Peeter Rebase asemel seltskonda tood?

Head sõbrad ei ole kuidagi asendatavad. Peeter iseäranis. Temasugused inimesed on üldse haruldused! Ja ega üks õige mees ole mingi potilill, et võtad kaenlasse ja tood päikse kätte või tõstad aknalauale teistele vaadata. Omadus, mis täiskasvanud inimest teistest eristab, on iseseisvus ja oma elu olemasolu.

Sa kandsid mõne aasta eest parema käe neljandas sõrmes abielusõrmuse moodi ehet, kuid teatasid, et pole abiellunud. Ütled ka praegu «ei» või on vabadel ja vallalistel sinuga veel šanssi?

Ehteid kannan ma endiselt vähe ja neil, mida kannan, on oma tähendus. Nii ongi.

Oled öelnud, et pingeid ja vastuolusid tekitab see, et oled ennast pühendanud karjäärile, kuid sinuvanustel naistel on paljudel juba lapsed. See ei ole mõistagi mingi kohustus. Võid sa äkki välja öelda, et ei soovigi emaks saada?

Õigupoolest ei näe ma mingit konflikti oma avaliku ja eraelu vahel. Ma lihtsalt ei vaeva ennast selliste «klassikaliste ettekirjutustega» sellest, kuidas ma «elama peaks». Seetõttu on mult ka suhteliselt mõttetu aru nõuda. Igaühel meist on siin elus oma tee käia ja tore oleks, kui me kõik suudaks seda teha ausalt ja täie kirega.

Mis on saanud sinu ja Marko Kiigajaani läbikäimisest?

Marko on endiselt minu armas tantsupartner ja treener. Pealekauba fännan ma tema rannajalgpalli tiimi nimega FC Üksjalgvärav. (Muigab.) Nii et Eesti rannajalgpalli meistriliigas osalejatele on tekkinud üks vägev ja ambitsioonikas konkurent ja ega muud saagi öelda kui kutsuda perspektiivitundega sponsoreid ja fänne oma lemmikmeeskonna selja taha ühinema!

Oled öelnud, et sa pole kättemaksuhimuline, kuid uurisid siiski välja, kes oli selle taga, et sa potsatasid Keskerakonna Riigikogu valimisnimekirjas 123. kohale? Oli see siis selle eest, et sa ei teinud tiimitööd, ei naasnud ujumisliidu juhina Brasiiliast, kuigi teadsid, et parteil oli erakorraline istung?

Ma ütlen vaid nii palju, et väga huvitav periood minu elus on läbi. Olen pannud ukse kinni ja sisenenud kerge südame ja rõõmsa meelega uuele mängumaale. Kui vaatan täna neid virilaid või kivinägusid ja üldiselt stressis inimesi, kes on sedakorda täitnud need 101 ebamugavat tooli Riigikogus, siis ei liigu minus ükski kahetsuse- või igatsusenärv selle elu järele. Veel vähem lähevad mulle korda sigatsevad parteilased ja nende isiklikud motiivid.

Üle tüki aja teen ma taas tööd, mis mind päriselt ka innustab, inspireerib ja millel on mingi mõte.

Sa oled teinud üsna teravaid avaldusi. Meediasse on jõudnud sinu ütlemised näiteks Tõnis Kõivu ja Evelin Ilvese aadressil. Kas sellised väljaütlemised sind ennast teinekord pahasti tundma ei pane?

On üsna oluline vahe, kas olla pahatahtlik kellegi vastu personaalselt või kritiseerida kellegi tegu- või mõtteviisi. On tõesti mõningaid nähtusi, mille suhtes ei ole mul soovi ilmutada tolerantsust. Eriti silmakirjalik on aga püüe panna end halvasti tundma inimesed, kes selliseid asju kritiseerivad, selle asemel, et kritiseerida kellegi valetamist või mõõdutundetuid elustiililiialdusi.

(Evelyn soovitas jaanuaris Tõnis Kõivul end põlema panna, kuna Kõivu esinemisest Riigikogus võis jääda mulje, nagu oleks Edgar Savisaar mitte ainult salaja Vene-maalt raha küsinud, vaid selle ka kätte saanud, ehkki kaitsepolitsei nii ei väitnud. Evelin Ilvese kohta ütles Sepp veebruaris, et viimane on teinud enda maitsetusest riikliku visiitkaardi, kuid palju kurvem olevat see, kui palju peavad Eesti disainerid maailma murdmiseks end nüüd jälle tõestama ja veenma välisturge, et nad pole kaamelid. – toim.)

Kuidas sa sellistel puhkudel, kui sulle n-ö koht kätte näidatakse või on pingelisem periood, tavaliselt pingeid maandad?

Mida õigupoolest tähendab kohta kätte näitama?! Olen iseseisev täiskasvanud intelligentne naine ja teen oma valikud elus siiski ise. Paraku on aga nii, et kõik me peame oma koha eest siin päikese all seisma ja asju, millel siin elus üldse mingi väärtus on, kuldkandikul ette ei kanta. Niisama ei tule head asjad ka minu juurde.

Mis mind aitab pingelistes olukordades? Ehk see, et muretseda tasub vaid asjade pärast, mis minust sõltuvad ja mida mina saan muuta, mitte aga nende pärast, mille muutmiseks mul võimalust pole.

Sinu retsept, kuidas enda pead liigsest puhastada?

Enamasti on vaja mõtteid ja pead puhastada liigsest tegutsemisest tekkinud mürast. Seega saab pead puhastada ainult mittemidagi tehes. (Naerab.) Väga lihtne!

Veebruaris olid valmis Kanal 2 eksperimendi käigus valedetektoritesti tegema, panid end pihitoolis proovile seljavalu ja kurnatust trotsides. Kas see oligi seotud eelmainitud pingelise perioodiga?

Valimiskampaania on tõesti kiire ja kurnav aeg igale poliitilisele toimijale. Seega ei olnud selles ajas midagi erilist ega erakorralist. Polügraafitesti nõustusin aga tegema täie teadlikkusega ja olen rahul ka selle tulemusega. (Polügraafi spetsialisti otsus oli, et Evelyn Sepa vastused esitatud küsimustele olid tõesed. Testis uuriti kõikvõimalikke asju, nagu näiteks, kas ta on võtnud või andnud altkäemaksu, on teda üritanud värvata mõni salateenistus jne. – toim.)

Sa oled pärast kaotusi nutnud, aga viimasel ajal rohkem ikka heade asjade pärast pisaraid valanud. Mille pärast viimati?

Tõesti, valan päris tihti liigutuspisaraid. Viimati vist eelviimases superstaarisaates, mida stuudiost vaatasin. See oli mäletatavasti see duettide saade, kus Rosanna Lints välja langes. Emotsioonid, mis sellistel hetkedel puhkevad, ongi lihtsalt nii päris. Noored andekad inimesed, kelle mäng on enda sisse imenud ja see muutnud mängu suuremaks kui elu – kurvad hetked on väga võimsad. Need on ehedad, ausad ja ilusad. Ja olekski vist imelik, kui see kõrvalseisjad külmaks jätaks. (Muigab.) Siis lihtsalt küsiks, et mis on kogu asja mõte.

Peeter Rebane on öelnud, et teil on ühine huvi, võitluskunstid. Harrastate midagi vahel ka koos?

No Peeter on neis küsimustes ikkagi praktik. Mina tänu oma sõpradele päris kõva teoreetik. Ega tennisemängus ka sparringuks selleks piisa, kui üks oskab mängida ja teine teab, kuidas peaks oskama. (Muigab.)

Lapsepõlves huvitas sind sinu ema sõnul arhitektuur, disain, konstruktorid, hiljem isegi geneetika ja psühholoogia. Mis huvitab sind praegu poliitikast ja tööst väljaspool?

Ma olen üldiselt väga õnnelik inimene, sest peamine, mis mind huvitab, on inimene ise. Kui olevus, kui nähtus ja muu sellega seotu. 

Ja ma olen elu suhtes väga
uudishimulik. Pealegi ei saa elamisest pause võtta, et siis vahelduseks mitte-elamisega tegeleda. Kuigi, tegelikult vist saab, aga neid inimesi nimetame me enamasti õnnetuteks.

Elan seega täiel rinnal koos kõigega, mis sellest tuleneb. Ja kindlasti pole ka kõik minu päevad päikeselised.