Juba päev pärast Mart Sanderi üleskutse ilmumist tekkisid Tallinnas seintele must-valged plakatid, kus peal Sanderi pilt ja kiri "Grafiti is so gay" (Grafiti on nii gay - toim.).

Mida arvab Sander vastulöögist? "Mul on väga hea meel, et minu üleskutse ei jäänud vaid artikliks leheveergudel.  Mulle pakub nalja ka tekst. Solvanguna töötab see nõrgalt, umbes nagu klassikaline „Ljuuda on lits" või moodsam „Antsip on nats"."

"Grafity on tõesti gay!"

Sander lisab: "Aga mõtte paneb see paika väga ilusti: grafiti on tõesti gay! Mida geimat võib ette kujutada, kui mingi vääritimõistetute poistesalk, selle asemel et minna sõjaväkke, rassida jõusaalis või niisama diskotada, käib pimeduse katte all seintele mustrikesi joonistamas? Ei ole just väga isane tegevus..."

Mart lubab plakatist teha endale T-särgi. "Selle kandmine meenutab mulle ja teistele, et parem on võidelda lolluse vastu üksi ja saada kaela natuke paska, kui üldse mitte võidelda."

Sander lisab: "Enamus maailma hädasid saavadki alguse sellest, et inimesed tahavad vägisi oma ideoloogiat teistele peale suruda. Isegi siis, kui seda ideoloogiat olemaski pole. Teine vajadus on „jätta endast maha märk, umbes nagu koer, kes majanurkadele kust sirtsutades kujutab ette, et see maja on nüüd tema oma. Mingile käputäiele igavlevatele, kunstiandeta ja ühiskondliku vastutustundeta noortele on ka musta aerosooliga mäkerdamine enese avalduse väljenduseks ja ideoloogiaks, ja nüüd on minu isikus neile tekkinud ideoloogiline vastane."

Saab toetuskirju

"Muuseas, mina ja Õhtuleht oleme saanud väga palju kirju, kus meid selle üleskutse eest tunnustatakse. Tuleb välja, et meil on isegi grafiti vastu võitlemise organisatsioonid."

Sander sõnab, et tema mõte on jätkuvalt see, et kui kogu Tallinna elanikkond arendaks endas ühtekuuluvuse ja kodutunnet ning julgeks ise kodanikualgatuse korras igasugu vandaalitsemise vastu seista, siis jääksid tulevikus ära nii pronksiööd kui lõputu harrastusdisainerite isetegevus Tallinna majade kallal.