Huvitav lugu käib kaasas lauljatar Madonna portreega: Sanderi sõnul oli see algselt mõeldud Eesti korraldajate poolse kingitusena superstaarile tema 2009.aastal toimunud Tallinna kontserdi järel. Kuid Madonna mänedžer keeldus igasuguste kingituste vastuvõtmisest.

Meediasse jõudis toona ka uudis, et esileedi Evelyn Ilvese poolt kingitud rahvusliku tikandiga spordidressid leiti pärast superstaari lahkumist avamata kujul lennujaama tagant prügikastist. „Vähemalt portreed tänu sellele kusagilt prügimäelt ei leitud, las siis olla minu kodus,“ kommenteerib Mart Sander, kes enda sõnul Madonna fänn küll ei ole, tema ajaloolises võtmes valminud portreed aga vaatab ise meeleldi.


Kui küsida, milline oma teostest on armsam kui teised, tuleb vastus kiirelt: „Need maalid, millel on rääkida mingi oma lugu.“ Sander ütleb, et tellimustöödel reeglina pole oma lugu; ka loodusmaalidel üsna harva. Viipab aga käega suure monumentaalmaali suunas, mis kannab pealkirja „Hoor“. „See sündis väga naljakate asjaolude tõttu,“ räägib ta. „Siin maalil on üks mu sõbranna ja kaks sõpra. Sõbranna Liis (näitlejanna Liis Tarvis-Flack, kes mängis ka Sanderi debüütõudusfilmis „Juhuslik nimetaja“ naispeaosa) elab Londonis, aga käib tihti Eestis. Ta on kohutav peolõvi; magab mõned tunnid, siis kohe jälle – party party party.

Ta elas minu juures, ja iga päev ja öö käisime kusagil klubitamas. Need kaks sõpra üritasid ka sammu pidada. Aga ühel õhtul mina enam ei jaksanud. Ja siis ütlesin: „Liis, tegelikult ma tahan sind maalida hoopis.“ Lavastasin Liisi tugitooli, provokatiivses poosis nagu mehi hukutav jumalanna, ja sõbrad tema ümber, ja hakkasin visandama. Tänu sellele sain terve õhtu ja öö kodus olla!“

Aga kes on kõige raskem portreteeritav? „Muusikud on rasked, sest nad muutuvad kogu aeg,“ ütleb Sander. „Arvo Pärt – no talle ei saa ju öelda, et istuge palun paigal ja naeratage. Selline portee ei iseloomustaks Pärti mitte kuidagi! Ta üritab oma muusikas hetki vangistada, ja seetõttu peab ka maal vangistama Pärti ühes hetkes. Ja klaverikunstnik Erna Saar – ta on täna 93.aastane, aga ma maalisin teda noore neiuna. Ta oli suure maalikunstniku Johannes Võerahansu abikaasa, aga millegipärast Võerahansu ei maalinud teda kunagi – kuigi ta oli väga hea portretist; endast on ta maalinud vähemalt tosin autoportreed! Ernat maalides sain aru, miks Võerahansu kõhkles – ta on nii raskelt tabatav, nii muutuv! Tegin ühe portree – Erna vaatas ja ütles: „Ei, see pole mina!“ Rohkem ei tahtnudki vaadata… Tegin siis teise portree, ja sellega ta jäi hoobilt rahule. Et tabasin mitte üksnes tema välimust, vaid ka sisemust.“

Ammendes toimunud näituse avamise järel toimus pidulik õhtusöök, mille eest vastutas peakokk Mihkel Heinmets. Endine tippsportlane ja tänane veiniärimees Rein Kasela oli kaasa toonud väga erinevaid konjakeid, millest mõnda on valmistatud üldse ainult sadakond pudelit. Tema sõnutsi haakusid joogid kunstiga suurepäraselt, sest hea käsitöökonjak on niisama unikaalne nagu kunstiteos.

Mart Sanderi Tõnismäel olev kunstigalerii aga ei jää kauaks tühjaks: seal saab varsti näha näitust seni varjul olnud erakogus olevatest vene kunstiklassika pärlitest. „On väga ootamatu, milliseid kollektsioone Eestis on, ilma et neist keegi teaks,“ ütleb Sander paljulubavalt.