Eelmisel nädalal alanud kohati ehk pealiskaudne ja pisut liiga agressiivne diskussioon surrogaatemaduse ja üldse laste saamise teemal ei jätnud mind külmaks — ei kodanikuna, ei noore naisena ega tulevase emana, kes, ma väga loodan, minust kunagi saab, kirjutab Anna-Maria Galojan portaalis

Uskumatu, et on naisisikuid, kes on valmis last saama ainult siis, kui raske ja „musta” töö teeb tema eest ära mõni teine naine, imestab Galojan.

Ta ei mõista, miks peab surrogaatemadust propogeerima kui uut ja mugavat trendi.

“Või on iseseisvus igavese beibe imago, sõltumata sellest, kas naine on kolmekümnendate lõpus või ületanud juba neljakümne piiri ja sellele vaatamata tunneb ennast ikka plikana?” vihjab Galojan naistele, kes karjääri ja peenikese talje nimel otsustavad lastest loobuda.

“Kas tegemist on kõrgetasemelise infantiilsuse või egoismiga, on raske öelda. Üks on selge — vaadates neid kõrges eas „plikasid” tekivad mul külmavärinad, ning loodan siiralt, et ma ei avastaks end 15-20 aasta pärast samas rollis. See oleks halenaljakas,” leiab Galojan.

Kristiina Ojulandi seisukohta sünnitusemadest loe siit. Evelyn Sepa arvamust aga siit.