«Tasub minna ja tunda – võrrelda meie Eesti konnatiigi plusside ja miinustega,» võtab Gerli Padar naerdes kokku oma äärmusest äärmusesse värvikad muljed Jalta laulufestivalilt.

Juba aastaid on vene šõubisnise aadelkond ja koorekiht-publik käinud suviti kokku Läti kuurorti Jurmalasse – noorlauljate võistlusele. Nüüd asutas keisrinna Alla Pugatšova Jaltasse oma analoogse festivali. Meie Gerli Padar (31) valiti-kutsuti sinna võistlema oma nelja tuhande maailma noore talendi hulgast. 

«Naljakad suured prohmakad ja samas – kõik see kokku on ikka väga võimas!» kiidab eesti laulja vene razmahiga korraldatud üritusel kogetut.

Kõige eredam mulje, mida sa kodustele Jaltast esimese hoo ja vaimustusega jagasid?

Tegelikult see esinemine ise seal… Vägev tunne olla nii võimsal laval. Ja väga tänuväärne ja teistmoodi publik! Nad on seal ikka nii palju emotsionaalsemad kui eestlased. Kohe on näha ja kuulda, kui neile meeldib. Siis vapub põrand ja plaksutamise peale lendavad vaat et klaasid eest.

Tundsid esimesest lavasekundist peale, et see saal on sul peos?

Jah, nii kui «The Best» peale läks… Maailmahiti voorus olin ma esinemisjärjekorras kuues. Aga kuulsin lavale ära, et ma olin esimene võistleja sel õhtul, kes publiku täielikult kaasa tõmbas. Nii kui olin aeglase algusosa ära laulnud, hakkas saal plaksutama ja huilgama. Tundsin hetkega end nende ees nagu kala vees!

Samas, rahvuslugude voorus eesti lauluga («Vee ja soola saaga» – M.K.) oli mulle üllatus ja andis palju energiat juurde see, et esireas olid kohal eestlastest härrad suure Eesti lipuga. Ma isegi ei tea, kes nad olid. Aga näod olid sellised peas: noh, pane nüüd, Gerli! Nii et jällegi – hästi vahva tunne oli olla seal laval.

Ja ma imestasin, et nii palju inimesi Eestis neid kontserte telekast jälgis. Sain järjest telefoni sõnumeid: tegime valmis suure hulga kanget kohvi, et vastu peaks – need olid ju mammutpikad kontserdid! Ja eks seal kohapealgi oli üksjagu kurnav oma esinemisjärge oodata…

{poolik}

Enne kui noored konkursandid lavale võistlema lasti, demonstratsioon-esinesid igal õhtul tunde Vene estraadi veteranid – Alla Pugatšova ja tema sõprade-sugulaste plejaad…

Jah, ja hommikuti oli juba kell pool seitse äratus – hotellist Alupkast võttis Jaltasse sõitmine tund aega. Areenil ootasime pikad päevad oma soundchecki järge… Ja kuna see lava on ju lageda taevalaotuse all, siis lõõskas kolmkümmend kolm kraadi päikest lagipähe… Ja ega meid sealt omapäi suurt kuskile uitama minna lastud ka. Turvamehed valvasid igal pool. Meie endi turvalisuse pärast!

Teistega võrreldes oli minul isegi superluks – Ivar Must kaasas. Kuna tema räägib vene keelt ja oli ka Jaltas varem käinud, siis teda usaldati. Ja nii me pääsesime natuke ka omapäi ringi käima. Tänu Ivarile sain juba Kiievis ja Jaltaski nautida natuke ka lihtsalt turistiks olemist.

Ja teine asi, mis meid teistest kordades eristas – me olime vist ainukesed, kes tundsid kella. Muidu olid seal pooletunnised hilinemised igal sammul normaalsed. Isegi otse-eeter jäi hiljaks. Meie jaoks tõeline müstika – ma ei kujuta ette, et Eestis midagi sellist juhtuks!

Vene keelega said hakkama?

Purssisin… Kui Kiievisse maandusime, suutsin lauseid moodustada kolmanda klassi tasemel. Aga pärast kaht ja poolt nädalat Jaltas suutsin juba kõik vajaliku ära rääkida. Nüüd tagasi kodus sain praktiseerida – Tartus on mul Amanda (Gerli kuueaastane tütar – M.K.) lapsehoidja venelanna…

Kui palju sa Jaltas paraaditsenud Nõukogude estraadi veteranide plejaadi oma Haljala lapsepõlvest mäletasid-teadsid?

Omal ajal vaatasime päris palju Vene muusikaprogramme. (Naerab.) Ja «Lavanda» on peaasi! (Sofia Rotaru ja Jaak Joala duetis hitiks saanud-jäänud laul – M.K.) Nii et Amanda ütles mulle nüüd tee peale kaasa, et kui sa näed seda Sofiat seal, siis ütle talle, et ta laulaks seda laulu – aga «Lavanda» asemel võiks ta laulda «Amanda».

Ja kord, kui talle koju helistasin ja ütlesin, kuidas ma ta järele igatsen, siis Amanda ütles mulle niimoodi, hästi täiskasvanulikult: «Aga mine ütle sellele Alla Pugatšovale, et sa tahad hoopis koju minna! Et sulle küll meeldib, aga et läheksid ikkagi nüüd parem koju ära.»

Eks ma olin Amandat ette valimistanud ja rääkinud – aga kaks ja pool nädalat on pikk aeg ära olla. Õnneks on nüüd Skype ja Wifi olemas. Nii et eks ma kogu aeg informeerisin sealt, kus me nüüd oleme ja mis me teeme. Sain neile näidata absoluutselt otsepilti videona, olgu hotellist või kontserdihallist.

Enne Jalatasse sõitu ütlesid: «Ma olen väga elevil ja ootan seda võistlust rohkem kui Eurovisiooni.» Kas ootused õigustasid end?

Jah, sest Eurovisioon oli ju rohkem ette teada ja turvaline – kõrgtasemel organiseeritud. Aga Jalta festival toimus ju üldse esimest korda – sealne köögipool ja telepool tekitasid elevust. Eks seal tuligi igal sammul igasugu ootamatusi ja üllatusi ette. Ajakavad ei pidanud tihti paika ning korduvalt tehti päevaplaanidesse muudatusi. Imestasin, et enne otsesaadet läbimänge ei tehtudki. Vahetult enne lavaleminekut informeeriti meid lava taga, kuidas ja mis laval täpselt toimuma hakkab. Vene ja inglise keeles, vähemalt kümme korda. Lavale, kaamerate ette jõudes tegid aga saatejuhid jooksvalt kiireid muudatusi ning sellest tekkis laval arusaamatusi ja segadust. Nii et keegi ei saanudki õieti aru, kuhu ja mida…

Võistlejaid oli sel suurel rahvaste sõpruse festivalil ka igasugu eksootilistelt maadelt: Keeniast, Indiast, Tšiilist… Ühed rääkisid ainult vene, teised inglise keelt…?

Ja kolmas «leer» eeskätt ainult hispaania keelt. Aga tuleb tunnistada ka seda – et väga kiiresti jagunesid need leerid pigem temperamendi ja käitumismallide järgi.

Tagasihoidliku eestlasena – ma ei olnud kindlasti see, kes igal hetkel tähelepanu keskpunkti tikub... Ka Soome poiss, aga üllatavalt ka näiteks Tšiili, India ja Austraalia lauljad hoidsime pigem omaette. Meie laulsime proovides ja laval – kõik! Samas oli neid, kes üürgasid laulda bussis, rannas, igal pool. Ausalt öeldes, oli see pikapeale vägagi tüütav. Pidin mitu korda ennast tagasi hoidma, et mitte öelda: kuule, palun jää vait!

Puhas laulurõõm, või pigem nagu missivõistlustel – püüd kogu aeg pildile viskuda?

Pigem jah, see missivõistluste teema – nii kui kaameraid nägid, siis näpud püsti ja naerul nägu ette. Noh, mõnel rahvusel ongi see loomupäraselt veres, et nad on sõbralikud ja avatud. Ja otsivad sinuga rääkima tulles kogu aeg kehakontakti… Mulle on selline asi võõras ning veidi häiriv. Kuid samas oli tore, et seltskonnas oli mitmeid meelelahutajaid, sai palju nalja. Meile pandi festivaliküla avapeol näiteks kaelarätid kaela, täpselt nagu pioneeridele, naljaviluks «pust vsegda budet sontse…» saatel.

Mulle meeldis see, et ukrainlased oskavad enda üle head nalja visata ja huumorimeel on neil väga hea. Meil olid teemaõhtud – Kariibi mere pidu näiteks. Dominikaani esindaja võttis tol õhtul enda peale õhtujuhi rolli ja viis läbi erinevaid mänge limbost tantsuvõistlusteni. Vahva oli. Pean mainima, et festivalikülas oli muide kuiv seadus, see tähendas, et saabumisõhtul lepiti kokku, et alkoholi seal ei tarvitata. Erandiks oli viimane õhtu, kui toimus afterparty.

Oled aastaid Soomes elanud, lisaks seegi keel suus – Soome poisiga sobisidki selles lõunamaa kuumas seltskonnas kõige paremini?

Ausalt öelda, Soome poiss oli mulle väike pettumus. Tutvustava video järgi pidasin teda isegi favoriidiks. Aga kui ta laval lives laulis, olin veidi pettunud. Kõige parem klapp tekkis mul hoopis India esindaja Nikhiliga. Ka tema laulmine meeldis mulle väga juba video järgi. Väga intelligentne ja tore noormees. Ei kippunud seltskonnas esinema iga jumala päev. Ühel päeval esitas mulle oma laule – need olid tõesti väga hingeminevad ja väga ilusate tekstidega. Loodan, et tema lendab veel väga kõrgelt! Minu üks lemmikuid oli ka Ukraina esindaja Zlata – väga meeldiv inimene ja superandekas laulja. Esikoht oleks pidanud kindlasti temale kuuluma.

Mäletan, et Eurovisioonil Helsingis sa teiste maade lauljatega suurt tutvuda vist ei jõudnudki?

Selles mõttes oli Jaltas tõesti suhtlemist rohkem. Helsingis oli meid ju terve oma suur Eesti tiim…

Oma Martin kaasas, teistele suurt silmi ei jätkunudki…?

(Naerab.) Ehh-ei mitte sellepärast. Oma tiim ja kindel vaba aeg – käid ja otsustad, millal ja kuhu sa sööma tahad minna või mida iganes.

Jaltas veeti meid kogu aeg nagu karjaloomi üheskoos. Meile korraldati ühiseid linnaekskursioone, bowlinguvõistlusi jne. Otse öeldes, mõnikord jättis see väga sellise lasteaia mulje. «Mõ poidjom teper tudaa…!» Ja ka ingliskeelsel giidil oli väga kõva manitsev vene aktsent: «Nau vii aarr going to miitt…» Aga nende kiituseks tuleb öelda: tõlgid ja giidid, kes meie ümber iga päev kantseldasid, need nii-öelda lasteaiaskasvatajad väga hoolitsesid meie eest. Hoolitsus oli esmaklassiline!

Mida pelgasid enim sinna sõites?

Mitte midagi. Absoluutselt! Ma olin oma kahe laulu valikus ja iseendas absoluutselt kindel.

Kui ma selle kutse sain, helistasin kõigepealt Anne Veskile ja küsisin: «Nii, mis nüüd saab, mis ma nüüd teen?» (Naerab.) Tema ütles – jää endale kindlaks ja vali sellised lood, mis sulle endale meeldivad, ja ära lase seal enda kallal midagi ümber rääkida!

Aga kuna seda projekti hakati ette valmistama nii varakult, juba kevadel, siis mingil hetkel tundsin – et issand, ma ei viitsigi vist minna. Lihtsalt nagu nii palju kära ja müra ja asjaajamist oli juba ette…. Nii et pean tõesti kiitma Ivar Musta ja tänama teda selle eest, et tema kogu selle ümbritseva «müra ja kära» enda peale võttis. Kõik suhtlemised ja lennupiletite ajamise – kogu see organisatoorne ja produtseerimise pool. Tegelikult ma ütlesin Ivarile kohe, et kui tema ei saa tulla, siis ma ka ei lähe…

Tanel Padari ja Ivar Musta Eurovisioonil käik päädis riiuga. Kuidas teie Mustaga nüüd ühtäkki tiimiks saite?

Kui mulle see pakkumine tuli, siis Martin ütles kohe: «Kuule, ma arvan, et sa võiksid Ivar Mustale helistada. Tema räägib vene keelt ja siis oleks kõik nagu selline üks pakett!»

Ja Ivar oli sel võistlusel küll ainuõige valik. Ta oskas mind nii hästi maha rahustada, kui oli vaja. Kui ta juba kuskilt nägi, et mingi emotsioonialge hakkab minus välja lööma… Sest kaks ja pool nädalat on ikkagi väga pikk aeg. Aga Ivar on väga tore inimene. Tema otsis välja ka sponsorid, et ma sõita saaks. Ja tegi kõik, et saaksin seal ainult laulda. Ilma stressita. Kirjuta, et olen talle väga tänulik!

Telekast jäi mulje, et need viis septembripäeva Jaltas olid eeskätt üks suur Vene estraadi keisrinna Alla Pugatšova austamisõhtu ja tema «pere» paraad…?

Eks ma teadsin seda ette. See ei tulnud üllatusena… Kuna ma olin kõiki neid Vene staare lapsepõlves telekast näinud, nüüd hiljem natuke ka neid nooremaid ja uuemaid. Teadsin enam-vähem, kes nad on ja mida nad teevad.

Loomulikult, kurb oli vaadata, kui kolm ja pool tundi kestval kontsertidel enamik neist otse ei laulnud, kõik tulid järjest ja kasutasid playbacki. Kummaline, kuidas vene publik lepib sellega, et staarid panevad endale kilinad-kulinad külge ega tee piiksugi laval. See oli väike pettumus. Aga ette teades, et nii on see ajast aega Venemaal olnud, siis… Mis seal ikka. Seda naljakam ja kummalisem oli hetk, kui ühe lauljanna esinemise ajal fono lihtsalt vaikis… Terve saal oli haudvaikne ja jube piinlik oli saalis istuda. Möödus hetk ning saalist hakkas kostma tagasihoidlikku naeru. Saatejuhid siis püüdsid asja kuidagi naljaks keerata ning palusid lauljannal uuesti lava tagant lavale tulla – nagu ta tuleks esimest korda oma laulu esitama. Kuid võta näpust, teisel korral ei hakanud fono üldse mängima ja nüüd naeris publik juba varjamatult.

Ka oli mul kõrvalt naljakas vaadata, kuidas Keenia ja kaugemalt võistlema tulnud noored lauljad ei teadnud üldse, kes on Pugatšova… Nemad tulid ju lihtsalt võistlusele.

Mina vaatasin muidugi – jalutab mööda Baskov ise, Kirkorov ise…! Vene noortel lauljatel oli siis muidugi: oi, teeme pilti… Ma tean ise, kui ebameeldiv see on, kui vahetult enne esinemist trügib keegi su juurde ja ütleb: palun, üks foto minu telefoni! Nautisin seal seda tähtede paraadi kõrvalt: uuh, kui äge! Vaatasin, kuidas nad käituvad ja mida teevad ja mis neil seljas. See oli omaette vahva!

Mida sa lapsepõlves Pugatšovast arvasid, ja kuidas muutus pilt temast nüüd, teda lähedalt nähes?

Esimest muljet ma ei mäletagi, tundub ju, nagu ta oleks kogu aeg, aegade algusest olnud! Ja samasuguseks jäänud. Et võib-olla need «telgid» tal seljas on muutunud suuremaks ja laiemaks. Aga muidu on ta ju ikka seesama tema ise, armastatud diiva.

Õnnestus sul Allaga isiklikult kohtuda-vestelda?

Ei, ega mitte ühelgi konkursandil. Alla tuli kohale, ja kohe ka läks. Kui aus olla, siis jäigi mulje, et teda väga ei huvitanud, mida me seal teeme.

Alla Borissovna oli festivali kunstiline juht. Žürii esinaiseks oli ta kutsunud oma põlise rivaali Sofia Rotaru. Avaõhtul laval vandusid nad, et nende vahel pole iialgi mingi vaenu olnud. Jäi see ainult lavašõuks või nägi neid hiljem tõesti koos liikumas ka afterpartydel?

See nende «suur sõprus» jäi vist ikka
ainult sinna lavale… Suurte staaride igivanad trikid, mida ikka tehakse. Aga nemad on läbi ja lõhki artistid. Staarid – tõesti suure algustähega…

Mõnes mõttes oli seda jube kurb, aga samas ka suur õnn jälle tõdeda – millises väikses, aga rahulikus konnatiigis meie siin Eestis elame. Sest sel on ju nii oma suured plussid kui ka miinused… Mõnikord on lihtsalt hea aru saada sellest…

Mida tähendab ja maksab staar Suur-Vene avaruses…?

Jah, seda, mida on paljud enne mind öelnud, et meil Eestis staare ei ole. Meil tõesti ei teata, mis on oma staarid. Mida maksab see staatus. Meil ei kingita artistile ühe kontserdi eest Porschet. Meil juhtub harva, kui artistile tuuakse kontserdi lõpuks lilligi… Sellest on kahju. Teisalt on hästi tore, et meil saab artistina elada suht rahulikult oma elu – et mingisugune privaatsus jääb ikka.

Alla oli komplekteerinud rahvusvahelisse žüriisse aplombiga ka 1970ndate maailmastaarid Gloria Gaynori ja Demis Roussose…?

Ja Gloria Gaynori etteasted olidki kontserdi mõttes seal absoluutsed tipphetked! Pärast seda, kui kõik vene vägevad olid oma esinemised ära teinud playbackiga. Ja siis tuleb Gloria Gaynor ja laulab lives «I will Survive...» Kohalik bänd oli selleks õppinud ära tema lood! Tema esinemisest jäi tõesti vägeva artisti tunne – tulin mina ja vaadake nüüd klassi! Tema on ju ka eakas daam juba. Mõni võis ju mõelda, et kas sealt enam kunagist pauerit tuleb… Aga tuli, ja rohkem veel! See emotsioon oli laes, nii meil noortel lauljatel lava kõrval kui ka publikul saalis. See oli võimas!

Žüriis istus ka rootslane Alexander «Army of Lovers» Bard. Tema näis tundvat end selles Potjomkini küla moodi virvarris üsna kohmetult, et mitte öelda – kohatuna?

No ei, ma seda ei arva. Arvan, et see härra on oma elus kõike näinud ja kõike kogenud.

Kui palju kõiki neid vägevaid vabalt lava taga teie, noorte keskel liikumas näha oli? Või haihtusid nad kähku, et pidada oma afterpartysid isekeskis?

Meil oli ainult üks afterparty. Selleks hetkeks olid kõik juba surmväsinud ning unistasid vaid tekkidest ja patjadest. Korraks jalutas sellelt peolt läbi ka Pugatšova koos Galkiniga. Ja kõik. Selle koha pealt jättis organisatoorne pool natuke soovida. Prioriteet number üks – kõik võhm näis olevat ikka pandud sellele, mis lavalt ja teleekraanilt välja paistab. Nii ma arvasin ette ja nii see seal ka läks.

Kirkorov, Leontjev, Galkin… Kõik libisesid ainult eemalt mööda?

(Naerab.) Galkin tervitas mind küll iga kord sõbralikult. Nii nagu ta lavaltki mind kiitis ja mainis, et nagu minagi on ta olnud «Tantsud tähtedega» saatejuht.

Aga üks vene lauljanna tuli, otsis mind üles ja kiitis, et tema hoiab sel võistlusel mulle pöialt. Et laulda oskavad paljud, aga minul olevat olemas ka artistlikkus. No ja nii ka ju läks – artistlikkuse eest saingi ma ju eripreemia.

Mängisid sa ka mõttega, mida hakkaksid peale Alla Pugatšova välja pandud peapreemiaga – 100 000 dollarit?

(Naerab.) Nii palju elukogemust ja mõistust mul peas ikka on, et laskmata parti ma kunagi jagama ei hakka.

Auhinnaliste kohtade jagamisest jäi mulle mulje, et võitis «rahvaste sõprus». Ja mõnest võistlejast mulje, et meie Mihkel Raud poleks neid superstaarisaate eelkuulamistest kaugemale lasknud…?

Mina pole õige inimene seda kommenteerima. Küll aga julgen arvata, et paljud meie superstaarisaate finalistid seal laval läbi ei lööks. Vähemalt mitte praegu.

Nii vägev lava ja tohutu publik võtaksid Eesti artistil põlve värisema?

Mitte seda. Me oleme nii teistmoodi. Hindame nii teisi asju enda popmuusikas. Ei taha kritiseerida, kuid vahel tundub, et oleme aastaid rongist maas. Ma hoian väga pöidlaid ja oleksin väga õnnelik, kui keegi meie lauljatest saaks lähitulevikus Jalta võistlusel osaleda. Tänavu esindasin mina tervet Baltikumi. Ja arvatavasti nüüd kahel järgmisel aastal võetakse lauljaid Lätist-Leedust. Võib-olla siis kolme aasta pärast on meil ka jälle võimalus.

Öeldi sulle ka seda, mille järgi nad sind valisid-kutsusid?

Neile olla saadetud Youtube’i link minu esinemisest Helsingis Eurovisioonil. Väidetavalt kuulati Crimea Music Fest’i võistluse jaoks läbi 4000 lauljat, kandidaati.

Alla pani tiimi tööle, vaevalt et ta nüüd ise…?

Tal oli väga suur tiim. Algul sõelus mitu eelžüriid, siis läks valik järgmise žürii kätte. Ja Alla Pugatšova ütles siis lõppsõna, kes tema võistlusel esinevad. Mul on hea meel, kui nad pärast ütlesid, et nad minus ei pettunud. Ja sellist lava ja publiku kogemust üks Eesti laulja naljalt ei saa!