«Naudime head sööki ja jooki, head seltskonda ja muusikat. Eks see omamoodi gurmaanlus ju on,» räägib sensuaalse Gourmet Duo üks liikmeid Yvetta Uustalu sellest, kuidas nende muusikalisele kooslusele nimi sündis.
Tõnis Tüür (39), kes saadab Yvetta (37) klaverimängu ja laulu mahedal kontrabassil, meenutab, et duole nime leidmiseks korraldasid nad aasta eest Facebookis lausa nimekonkursi. «Muuseas, üks aktiivsemaid osavõtjaid oli tol ajal veel Laine Jänese nime kandnud kultuuriminister, kes esitas päris mitu huvitavat ettepanekut,» meenutab Yvetta. «Kahjuks ei osutunud meie arust siiski ükski neist juba varem välja mõeldud Gourmet Duost paremaks, sest just see nimi annab meie arust kõige lühemalt edasi seda, mida publik lavalt kuuleb – muusikalist gurmeed.»
Igapäevane koos musitseerimine teid romantilises mõttes veel põiminud ei ole?
Yvetta: Esiteks ei tööta me kaugeltki iga päev koos. See on hea. Muidu tekiks tüdimus... Omamoodi romantikud oleme ilmselt küll, aga suhteid keeruliseks ei aja.
Tõnis: Ma lisaks, et mingi omavaheline särin on meil ikka pidevalt sees, ega muidu see duo selliselt vast ikka toimiks.
{poolik}
Olete muusika sees olnud aastaid, kuid Gourmet Duo on tegutsenud lühikest aega. Kuidas kõik algas?
Y.: Muusikute toimetamised kulgevad vahelduvalt. Õppisime Tõnisega koos Otsa-koolis aastatel 1989–1993. Siis läks kõik omasoodu. Mina jätkasin akadeemilise hariduse omandamisega tolleaegses Tallinna Konservatooriumis klaveri erialal ja Tõnis ajas omi asju. Tunneme teineteist kaua ja oleme läbi elu sõpradeks jäänud. Ju oli siis vaja seda pikka pausi selleks, et hakata lõpuks koos musitseerima. Gourmet Duo on alles poolteist aastat ansambleerinud.
T.: Jah, Yvetta unustas mainida, et meil oli Otsa-koolis ka lühikest aega selline väike ansambel nagu Bi-Ba-Bo Band, millega töötasime Dmitri Demjanovi gurmeerestoranis Gloria.
Välismaal olete vist rohkem esinenud kui kodumaal?
Y.: Viimasel ajal ikka rohkem Eestis. Ise olen pianisti ja laulja tööd küll teinud Soomes, Norras ja Jaapanis, kuid Gourmet Duoga on üldiselt ikka rohkem mängimist kodumaal. Nojah, kui välja jätta asjaolu, et meil on õnne olnud selle lühikese koostööaja jooksul esineda Jurmalas ja Moskvas ning lähiajal ootab ees väike kontsert Luksemburgis. Tunneme sellest suurt rõõmu.
T.: Kuus on meil keskmiselt viis kuni seitse ülesastumist. Seda polegi nii vähe, kui arvestada, et teeme mõlemad ka päevatööd. Gourmet Duo slogan ei ole asjata «Muusika, mis töötab sinu hinge kallal». See tähendab, et külmaks see ei jäta ja puudutab enamasti hinge sügavalt, olgu selleks siis ülevoolav rõõm või kurbus.
Repertuaar on päris pirakas, 150 lugu. Kellele teie muusika on suunatud?
Y.: See võiks meeldida kõigile, kellele meeldib lihtsus ja heakõlalisus ning kerge äratundmisrõõm sellest, et mõni meloodia ongi nii-öelda vana ja hea ning jääbki selleks, sõltumata, milline koosseis seda esitab. Repertuaaris on lugusid tegelikult rohkemgi. Mängime põhiliselt seda, mis me olemuse ja kooslusega kõige paremini haakub.
T.: Yvetta võttis asja hästi kokku, raske on midagi lisada. Ehk seda, et ta on võimeline esitama seda muusikat nii vene, eesti, inglise, portugali, prantsuse, hispaania kui itaalia keeles. See on nii harmooniline, et jõuab kohale igaühele, kes vähegi võtab aega süveneda. Katsetasime selle ära näiteks ka Moskva jazzfestivalil, kus me ei esitanud ühtegi venekeelset lugu, küll aga mõned eestikeelsed – tagasiside oli ikkagi ülipositiivne. Järelikult on olemas mingi harmooniakood, mis on Yvettas olemas ja mille inimesed ära tunnetavad. Vahel ma ikka ütlen naljatamisi, et meil polegi duo, vaid on Yvetta ja tema fänn, kes käib kontsertidel kaasas nautimas ta haruldast annet, samas ise kõrval kontrabassiga tantsides.
Tulite just Moskvast. Mis te seal tegite?
Y.: Meid kutsuti rahvusvahelisele vokaaljazzfestivalile, mida korraldab Moskvas tegutsev Jazz Art Club. Eestvedajaks on klubi peremees Alexander Eydelman. Sel üritusel ei ole küll tohutu suurt mastaapi, aga see on üsnagi pika ajalooga – aastast 1994. Sellel on olemas oma publik ja kindlad toimumiskohad. Vastuvõtt oli ääretult soe ja emotsionaalne – kõlavad aplausid, suured lillekompositsioonid, braavohüüded, lisalood, autogrammid ja siirad tänusõnad... Moskva kohtles meid nagu kõige kallimaid külalisi. Linn on uhke ja lahke, inimesed sõbralikud ja kenad. Nautisime seda aega ja oleme ääretult tänulikud nii festivali korraldajatele kui ka Eesti suursaatkonnale, kes tegi meie sealviibimise võimalikuks. Mälestused kogu eluks!
T.: Mulle meenub, kuidas pärast Eesti suursaatkonna pidulikku jõuluvastuvõtu kontserti diplomaatidele ja Eesti riigi olulisematele partneritele tuli endine Moskva Filharmoonia direktor Vladimir Goroshkin, langes põlvele, suudles Yvetta kätt ja lausus, et ta on nii mõndagi kuulnud ja näinud, kuid see kontsert puudutas teda küll väga sügavalt. Hiljem selgus, et Vladimir on Eri Klasi väga hea sõber ja seotud ka tema järgmise Moskva kontserdiga. Muuseas, selsamal Moskva jazzfestivalil on varem osalenud Eesti artistidest Sergei Manukjan ja Sofia Rubina.
Vaatamata edule pole Gourmet Duo täna see, mis teile vorsti leivale tooks. Päevatööd teete ju mujal?
Y.: Jah... Pigem on vist nii, et päevatöö tagab igapäevase leiva, aga see, mis leiva peale tuleb, tekib mujalt. On väga tore, et Gourmet Duol on esinemisi jagunud. See rõõmustab meid mõlemat.
T.: Mina püüan teha neid asju, mis mulle korda lähevad. Lähtun sellest, et pole olemas piire. Piirangud kui sellised tekitavad inimesed endale ise mingitest hirmudest. Seega olen oma päevatööd teinud näiliselt täiesti erinevas, IT-valdkonnas. Hetkel töötan IT-konsultandina oma ettevõttes, kes teeb tihedat koostööd nii Powerhouse’i kui ka Eesti presidendi poolt asutatud Eesti Koostöö Koguga. Kui teed asju, mis sulle meeldivad, ja paned sinna oma hinge sisse, tuleb see va materiaalne pool ka enamasti järele. Eesti probleem ei ole mitte tööpuudus, vaid see, mis toimub inimeste kõrvade vahel – ei taheta naljalt vastutust ega riske võtta.
Te olete pereinimesed. Kas ja kui palju teie kaasad ja lapsed muusikaga tegelevad?
Y.: Minu abikaasa on muusik, mängib trombooni. 12aastane poeg on musikaalne, kuid hetkel muusika õppimisega ametlikus vormis ei tegele. Tegeleb rahvatantsuga ja naudib head muusikat, nii kõrvaklappidest kui ka kontserdisaalist. Seitsmene tütar alustas sellest sügisest viiuliõpinguid muusikakoolis, tegeleb balletitantsuga, laulab hästi.
T.: Minu elukaaslane Katrin Vende on tuntud muusikute Virkhauside suguvõsast ja seetõttu on viisipidamine talle emapiimaga kaasa antud. Vanem poeg Mikael (11) on klaverit õppimas, Mattias (9) flööti ning üheaastane Joonas dirigeerimist Moskvast kaasa toodud laulva Krokodill Gena saatel.
Yvetta on enda eeskujuna välja toonud Diana Kralli, Tõnis Richard Bona. Kellega unistate koos laval üles astuda?
Y.: Jah, Diana Krall on üks mu paljudest lemmikutest. Ella Fitzgeraldist rääkimata. Erilise tundega vaatan ja kuulan Barbra Streisandi esitusi. Unistan võimalusest esineda suure orkestriga, hea akustika ja hubase atmosfääriga saalis. Ja duett Tony Bennettiga oleks igatahes värskendav kogemus!
T.: Richard Bona on tõesti suurepärane muusik, kuid ta on ka pigem bassimängija ja seepärast temaga koos ei ole otstarbekas laval üles astuda. Kellega aga unistan koos üles astuda? Mul on tunne, et enamik unistusi on mul täidetud. Mängin Mart Sanderi Bel-Etage’i orkestris, samuti Gerli Padar & The Moon’is, Airi Allvee & The New Murphy Bandis ja nüüd veel ka Gourmet Duos, mis kõik on minu hinnangul maailmatasemel kollektiivid. See, miks nad pole maailmas ehk nii tuntud, on eelkõige seotud sellega, et eesmärk on olnud just siinsel turul tegutseda, et mitte elada liialt lennujaamades kohvrite otsas.
Tõnis on muusikat võrrelnud hea toiduga kallis restoranis, kus on suur taldrik, aga vähe süüa, kuid mis kõik ülimalt maitsvalt tehtud. Tore ütlemine.
T.: Jah, see on ka põhjus, miks jäime selle algse nimevariandi juurde ja kuulutasime iseennast nimekonkursi võitjateks. Kuulake ise, sest oma kõrv on kuningas. Hiljuti ilmus meie debüütplaat «Salaliit» – suurepärane koostöö poetess Leelo Tungla ning elukunstnik Kai-Mai Olbriga.
