Intervjuu leidis aset eile, päev pärast emakeeleeksamit.

"Emakeeles põrumine oli mu suurim hirm. Tulemusi veel ei tea, aga kirjutasin kindlasti üle 400 sõna ning tekstianalüüs oli rahuldav küll, et eksamit läbida," hindas ta oma sooritust. Teemad olid Padari sõnul sellised, kus elukogenud inimene suudab vajadusel midagi ära hämada küll. "Kirjutasin Eesti rahvastiku probleemidest ja mis mina näeks lahendustena. Arutlesin sellel teemal," sõnas ta muiates. Ajakirjanik Piret Järvise pärimise peale, mida muusik lahendustena näeb, vastas Padar: "Lahendus on lihtne: talendid koju ja maale elama!"

Hinnete osas on rokkaril enda hinnangul parem seis kui omal ajal, mil tal 10. klass pooleli jäi: viisi ta tunnistusele tulemas ei näe, küll aga neljasid. "Vene keel, eesti keel, kirjandus, muusika, ajalugu," loetleb ta oma tugevaid aineid. Kõige suurem mure oli kooli lõpetamisel matemaatika koondhinne - justnimelt matemaatika sai kunagi Padari komistuskiviks kooli lõpetamisel.

"Täiskasvanuna pole enam ühtegi ainet, millele hammas peale ei hakka," nendib ta - igas aines leiab enda jaoks midagi huvitavat, millest kinni haarata. Muus osas aitavat kaasa elukogemus ja loogika.

Kõige raskemaks hetkeks kooli tagasimineku puhul ei peagi muusik mitte õppeaineid, vaid esimest sammu, et katkenud koolitee uuesti jalge alla võtta. Siinkohal ei teinud tema jaoks olukorda keerulisemaks vaid vanus, vaid ka kuulsus.

"Kui tulin kolm-neli aastat tagasi siia, siis sõitsin koolimaja ette ja läksin 2-3 korda järjest minema," tunnistab ta, et oleks pabistamise pärast kooliplaanid peaaegu katki jätnud. "Õnneks oli Kristel (elukaaslane - toim.) kaasas," sõnas ta, et kallim ei lubanud mehel koolitrepil murduda. "Kooliesine kubises 1. septembrist ja seal oli nii palju noori. Justnimelt noori - omaealisi ei kohanud. Arvasin, et pole suuteline," meenutas ta.

Ka elukaaslane Kristel Mardisoo meenutas "Pealtnägijas" todasama momenti. "See oli talle väga raske, aga mulle naljakas, kuigi mina sain sõimata. See pinge, et kõik vaatavad sind, et "issand, Tanel Padar tuleb!"" naerab muusiku armsam mitme aasta tagust esimest koolipäeva.

Olukorra lahendas ootamatu seik, kui Padar märkas rahvamassis tuttavat turvameest Pašat, kes oli saabunud kooli uhkelt lipsustatult ja ülikonnas - samuti õppima. "Tema tegi mu päeva lihtsaks! Lükkas mul teised lapsed eest ära, nagu oleks turvamehega kooli tulnud," muheleb Padar kunagist kergendustunnet ja nalja meenutades, mis teda üle kooli lävepaku aitas.

Lõppkokkuvõttes on Padar väga rahul, et endas selle jõu ikkagi leidis. "Olen mitu korda teisteski koolides, tasulistes koolides, e-õppes olnud," loetles ta luhtunud ponnistusi kooli lõpetamisel. "Kindel oli see, et e-õpe polnud minu jaoks. Ma pole võimeline kodus iseseisvalt endale matemaatikat endale selgeks. Pikki aastaid kripeldas, et mul gümnaasiumiosa tegemata ja lõpetamata," rääkis ta.

Koolis käimisest sai muusikule mitmeks aastaks rutiin, mis nüüd viimaks lõputunnistuse näol vilja kannab. Mitmeid asju tegi ta nüüd hoopis teisiti kui omal ajal: "Seal (Haljala koolis - toim.) käisin ma nurga taga suitsetamas, enam enam ei tee ma üldse suitsu," sõnas ta rõõmsalt.

Padari pruut aga kinnitas, et kõik kohustuslik kirjanduski sai neil koduseinte vahel läbi töötatud: "Meil on komme, et enne magamaminekut loeme nagu kaks vanainimest. Tore traditsioon!"

Oma ühe suurima rõõmuna nimetab Padar oma isikliku haridusalase saavutuse kõrval ka seda, et on suutnud panna mitmeid inimesi kooli lõpetamisele mõtlema. "Minu suurim tänu on olnus see, kui olen näinud paari endavanust ja vanemat inimest, kes on tulnud tänama, et lugesid kuskilt artiklist minu kohta ja läksid kooli tagasi. Olen ka head teinud enda kooliskäimisega, selle üle võib uhkust tunda küll," on ta rahul.

"Kui sa ei tule ega proovi, siis sa ei saagi teada, kas sul hakkab hammas peale või mitte. See tasub proovimist. Ma näen oma klassiõdede ja -vendade pealt, et paljud teevad seda oma perede ja töö kõrvalt," ütleb ta julgustuseks kõikidele endasugustele, kel elu tõttu kool kunagi pooleli on jäänud ja kes kardavad uuesti koolipinki minna.