"Kui ta lõpuks sündis, siis kolmandal päeval saime teada, et tal on Downi sündroom. Ma sisemiselt värisesin, see oli hästi tugev löök. Me ei teadnud mis meid ees ootab," kirjeldas Hermaküla oma perekonna raskeimat aega vahetult ja ausalt.

Raseduse alguses oli kõik justkui korras ning, et perekond elas pikalt välismaal, ei tulnud neil muremõtteid pähegi. "Mul oli mehena raske teda omaks võtta alguses. Mul oli isekeskis sisemine võitlus sellega, mitte et ma oleks kaalunud, et ma ei võta teda omaks, aga see oli raske," jätkas Hermaküla.

Paraku on paljud Downi sündroomiga lapsed jäänud kasvama vaid ühe vanemaga perekonda. "Mulle ei tulnud kordagi sellist mõtet, et ma lähen ära. Puudega lapse vanema rolli elamine on omaette töö ja tegemine ja harjumine," rääkis Hermaküla raskustest.

Kuigi palju perekond eelnevalt Downi sündroomist ei teadnud. "Nõukaajal nad suruti kuhugi Haapsallu ära, aga olin neid näinud ja jälginud ja tähele pannud."

Hermaküla rääkis, et tema praegu 12-aastane poeg teeb kõike, aga natuke aeglasemalt ja teistmoodi. "Pärast toitu võtab alati kaks kommi. Kui pakkuda kolme, paneb ühe tagasi. Ta salaja võtab ära minu iPadi. Ta teab, et isa oma ei tohi võtta, sest see on tööasi. Venna oma ei tohi võtta, sest vend ei luba ja tal on endal iPad, mis on kaks korda katki läinud. Ta teeb sõna otseses mõttes tuhandeid videosid ja pilte iseendast," naeris Hermaküla, et poisile meeldib väga nalja teha.

Poja video- ja fotoarmastus on Hermakülale ka kord piinliku olukorra tekitanud. "Olin õhtut juhtimas, oli väga soliidne ja pidin õigel ajal õiget asja ütlema. Ma ei saanud õiget nime öelda, sest iPadi mälu oli täis," jutustas mees.

"Kui ma 12 aastat tagasi oleksin teadnud, milline ta nüüd on, oleksin ma palju rahulikum olnud," jäi Hermaküla endale kindlaks, et puudega lapse kasvatamist karta ei maksa.