«Heiki ei löö jalust romantikaga – ta on tegudemees,» kiidab maadluse maailmameistrit Heiki Nabit tema abikaasa Egle Eller-Nabi, kes kõigest pool aastat pärast nende tütre Renata sündi krooniti Fitness Model Estoniaks.
Egle (28) sõnab, et mõned mehed jutustavad palju, kuid teevad vähe. Heiki (26) aga märkab teha palju.
«Minule hullult meeldib šokolaad – ta ei tule iial niimoodi poest ära, et seda mulle ei too,» lausub Egle. «Heiki käib sageli laagrites ja võistlustel ning alati, kui koju tuleb, toob kommikarbi. Ta peidab šokolaadi ära, et mind sellega jao kaupa üllatada. Ma muidugi tean, kuhu ta peidab, aga nii tore on üllatuda. Heiki teeb oma pere jaoks kõike. Ma ei osanud ette kujutada, kui hea isa ta on…»
Heiki käib nende kahetoalises korteris ringi, äsja seitsmekuuseks saanud tütar Renata süles. Pisipiiga on saanud sünniga kaasa sportlase vaimu ja jaksu – ta vaatab issile paluvalt otsa, et see teda õhku viskaks ja teeks igasugu tüdruk-pea-peal-trikke. Beebitrennis võtab treener Vello Vaher tihti harjutuste ettenäitamiseks Renata abiks – tüdruk paindub kehaga täielikult jalgadele ega karda ühtegi õhkulendu.
«Ja vanemad on siis väga uhked,» kiidab Egle.
Koduse trenni vahele harrastavad Heiki ja Renata musitamise maratoni, kuni tüdruk lõpuks põse ära keerab.
«Liiga palju musi talle saada ei meeldi,» märgib Heiki.
«Jah, ei ole väga memmekas,» kinnitab Egle.
{poolik}
Naisel suurem karikas kui mehel
Ehk on see väikene piiga tulevane Eesti uhkus ja au spordis. Praegu on ta aga ema parim trennikaaslane. Egle väidab, et tänu tütrele ta äsja Fitness Model Estonia tiitli koju tõigi.
«Ma ütlen, Renata on mu tõeline treener – mitu tundi jalutamist iga päev, laps kodus kogu aeg puusa peal. Ma pole elu sees nii heas vormis olnud!» räägib Egle. «Mõtlesin, et Fitness Modeli esimese koha eest tänan treenerit ja investeerin auhinnaraha temasse – ostsin talle uue voodikese.»
Elutoa nurgas läikleb võidukarikas, tiimi pesamunal kõrgelt üle pea.
«Heiki, sul ei ole nii suurt karikat?» pärib Egle.
«Mul pole nii suurt,» vastab Heiki.
Heikil on vanematekodus Hiiumaal terve tuba karikaid ja medaleid täis, vaid väike osa neist asub Tallinnas. Auhindu on tal nii maadlemise kui ka muude sportlike saavutuste eest.
«Maadlema hakkasin alles 16aastaselt – olen kümme aastat maadelnud. Varem sai Hiiumaal osaletud jooksuvõistlustel ja pallimängudel,» räägib Heiki. «Toona polnud Hiiumaal maadlemiseks üldse tingimusigi, ei matte, treeninguid, nii et ma ei osanudki teismelisena seda võimalust enda jaoks kaaluda. Mul oli aga põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja, endine maadleja, kes soovitas ja pakkus välja, et võiksin maadlusega tegeleda. Lihtsalt tulin 16aastaselt spordikooli Tallinnasse – mõtlesin, et proovin. Maadlemine oli mul alguses ehku peale.»
Heiki tähendab, et uus aasta toob palju treeninguid ja võistlusi, kodust eemal. Suvel, kui Renata oli sündinud, pidi ta kodust ära olema ühtejärgi kolm nädalat.
«Issand jumal, milline igatsus! See oli päris raske,» lausub Egle, toda aega meenutades. Skype’i teel proovis vastset isa tütre kasvamisega kursis hoida – pildistas iga päev Renata iga nurga pealt ära ja saatis kaadrid Heikile. Netiühendus jooksis Saksamaal kogu aeg kokku, nii et mõlemad olid parajas ahastuses.
«Olin sel suvel nii palju üksinda. Kui Heiki oli MMil, mul oli tunne, et Renata sai hästi aru, et isa on väga suurtel võistlustel. Ta oli nii hea laps, nagu mõeldes: Mis ma piinan vaest ema, las ta magab vähemasti ilusti öösel ja hommikul! Nii me siin olime, Renata mul kaisus,» räägib Egle.
Teeb võistlustele võileivad kaasa
Paljud imestavat, kuidas saab elada nii, et mees on pidevalt ära. Egle ütleb, et paljud elavad küll ninapidi koos, aga tegelikult hinges teineteisest kaugel. Tema tunneb, et Heiki mõtleb ka kaugel olles perele, nende igapäevastes pikkades telefonikõnedes on pühendumist.
«Ja kui Heiki on kodus, ta on kogu aeg perega. Me eraldi ei käi siis eriti kuskil. Ta saab ka lapsega nii hästi hakkama, et ma ei pea millegi üle muretsema. Heiki on ülihoolitsev. Ta laseb mul olla naine.»
Nende kodus loksusid mehe ja naised rollid üsna loomulikult paika. Heikile ei pea isegi ütlema – ta viib naise auto ise pesulasse ja katkiläinud arvuti parandusse. Egle vaaritab. Seda ütles Heiki kohe nende kohtumise alguses, et süüa peab talle kõvasti tegema, tal ju amet selline mehine. Egle teeb talle alati enne võistlustele minemist võileivad kaasa.
«Tegelikult võiks ta ju ka kuskilt osta võileibu, aga ta ikka tahab, et mina teeksin. See on meil traditsioon selline,» sõnab Egle.
Enne pereelu tormles EBSis ärijuhtimise eriala lõpetanud Egle kiires elutempos, askeldades linnavalitsuses tervise-edendajana, juhendades trenne ja käies võistlustel. Hommikuti kiirelt duši alla ja heal juhul veel tass kohvi! Hommikuse söömise olulisust õpetas talle Heiki.
Nende pere päevad tõmbab käima kaerahelbepuder, kuhu Egle puistab külmutatud mustikaid või mustsõstraid. Egle kohus on ka pere pesu triikida. Heiki siis kiidab, et naine on supertriikija!
Lõhub puid ja taltsutab pulle
Heiki ja Egle on kasvanud Hiiumaal. Egle tuvastas tagantjärele – väike Heiki on tema õe lasteaia sõimerühma piltidel. Nende vanemadki on varem palju läbi käinud, ent noored said teineteist tundma alles Tallinnas.
«Heiki on hästi palju mind tantsijana laval näinud. Käisin ka sõjaväes esinemas, kui ta seal oli, ja juba siis olla ta mind vaadanud,» räägib Egle. «Kohtusime 2009. aastal ühel üritusel, kus esinesin tantsijana. Ta tuli ise juurde, et tere, tema on Heiki, Hiiumaalt. Hakkasime rääkima. Ta tundus mulle hästi sümpaatne. Hakkasime kohe suhtlema, ta oli nii järjepidev. Armusime, praktiliselt kohe sai meist paar.»
Peaaegu kohe otsustasid nad ka kokku kolida. «Kui olen inimesega koos ja tunnen, et olen nii piiritult õnnelik, et rohkem enam ei saaks – mida me ootame? Tundsime ära: tema on see täiesti õige!»
Egle isa on tütre valikuga ülirahul – lõpuks ometi on tal naise ja kolme tütre keskel abiks paar mehekäsi! Ja veel vägilaserammust pakatavaid!
«Heikist on mu isale palju tuge, Hiiumaal on palju teha – lõhkuda puid, pulle kinni hoida, muud mehetööd. Ega linnapoisist seal tolku ole. Heikile on tööharjumus maast madalast sisse kasvanud,» sõnab Egle.
Heiki ja Egle käivad praegugi Hiiumaal igal võimalusel, veel täiskasvanuna tuleb sealt eemal olles koduigatsus. «Kui Tallinnasse ülikooli õppima tulin, mul läks kaks aastat, et siia sisse elada. Igatsesin alguses kogu aeg tagasi koju Hiiumaale.»
Pulm tormituultes
Noorte kohtumise esimesel aastapäeval, 31. oktoobril 2010 läks Heiki Egle juurde jutuga, et nüüd peaks pulmad ära tegema, sest tema trennigraafikus tuleb kaks nädalat hingetõmbeaega.
«Alguses oli mõte, et ehk ainult meie kahekesi Heikiga, registreerime… Kui mu ema kuulis, et me äkki omaette abiellume, ta kohe helistas Heiki emale, ja emad tekitasid paanika osakonna – meil pered saavad väga hästi läbi. Matsime selle mõtte, saades aru, et meil on nii palju armastavaid inimesi ümberringi, kes tahavad meie õnnest osa saada. Mina ka tahaksin Renata pulma minna. Ma ei kujuta ette, et ta tahaks kahekesi kuskil salaja möllu panna,» seletab Egle naeruga.
Nii otsustati enne jõule korraldada pidu sugulastele Virtsu külje all mere ääres turismitalus. Pulmakingiks said nad ilmataadilt metsiku lumetormi, mis tuiskas kinni kõik metsateed. Kahekesi talus, ettevalmistatud pulmatoitude keskel, ei saanud Egle öösel sõba silmale – kas praamid ikka sõidavad, jõuavad lähedased üldse üle vee pulma? Hommikul ema helistaski: «No kuule, me ei tule ikkagi.»
Egle pööritab veel praegu silmi: «Mul tekkis kassiahastus – appi, mis me nüüd teeme! Ma ei saa iseenda pulmi pidada? Siis ema rahustas, see oli kõigest pulmapäeva vimka: «Ma tegin nalja, me oleme tegelikult juba laeval!»»
Linna pulmapäeva ilurituaalidele Egle aga ei pääsenud. Õnneks olid tal ühes ilurelvad, kamm ja föön – nii meisterdas ta endale ise pulmasoengu.
Mees nagu kalju
Egle on pärast Heikiga kohtumist ja Renata sündi hinge rahu saanud, lasknud settida naiselikul pehmusel.
«Nii imeline on märgata aastaaegade vaheldumist. Muidu ainult tormasin ringi, kõike jõuda tundus nii oluline. Laps on minu elu suursaavutus. Kui rasedaks jäin, tundus kõik muu nii tähtsusetu.»
Tantsijana esinemisest on Egle loobunud, emaks ja naiseks olemise kõrvalt tundub see liigne emotsionaalne kahestumine. Võistlusele Fitness Model minemise poolt oli aga Heiki kahe käega, pidades seda naisele toredaks väljundiks. Heiki ja Renata tulid talle võistlustele kaasa elama.
«Muudmoodi ei saaks – mehe toetus on kõige olulisem,» leiab Egle.
Naine ütles ka osa trenne üles, ei tahtnud tütart kaasa väntsutada, sest tema arvates käib esialgu elu ennekõike lapse graafiku järgi. «Ta on mul selline laps, kes igal pool lepib, aga ikkagi kogu aeg muretsen. Praegu tahan olla lapsega, see nii meeldib mulle.»
Vastandid toimivad koos, sellest annab tunnistust rahuliku ja vaiksema Heiki ning tulihingelise Egle argine kooslus. Egle näole kerkib kerge naeratus.
«Teinekord tõstan paanikat: «Heiki, mul on võtmed kadunud! Aita otsida, nii kiire on!» Heiki võtab siis hetke, lausub: «Rahu! Need tulevad kuskilt välja. Kas sa sinna käekotti vaatasid?» Ja ongi võtmed käes.
