Kanal 2 tippreporter, vanavanemate päeva ellukutsuja Heiki Valner kardab, et aastaid tema hinge toitnud unistus olla oma lastelastele tore maa vanaisa võibki jääda vaid unistuseks.
Nagu töösse aheldatud eesti meest muistegi, närib Heiki Valneri (46) südant perest kaugenemise oht: «Nii harva, kui mina näen praegu enda lapselapsi, ma ei kujuta ette, kui kalliks ma üldse neile saan või olen. Kogu aeg tööl! Mul on nii kiire... nii tohutult kiire!» Et Eesti peredel oleks põhjust jällenäha, kehtestati tema algatusel riikliku pühana vanavanemate päev. Sel pühapäeval tähistatakse seda teist korda. Heiki hakkas genealoogiast huvituma pärast pereliikmete kaotust – venna ja peagi järgnenud ema surm 2004. aastal murdsid ta nagu raske rahe pilliroo. «Tundsin end väga üksikuna ja kukkusin justkui musta auku,» meenutab Heiki. «Ma ei suhelnud praktiliselt kellegagi kolm aastat. Pärast masendusest toibumist tuli aga totaalne suhtlemisvajadus. Hakkasin üleöö loomakaitsjaks, roheliseks, reporteriks, doonoriks ja kurat teab kelleks veel.» Leinaajal tõmbas teda vanadele radadele. Ei tea, kust Heiki ema selle vanavanemate päeva võttis, aga alates taasiseseisvumisest on septembri teisel pühapäeval nende peres ikka käidud esivanemate manu, korrastatud koos hauaplatse ja õhtul mugitud pannkooke – nii läks ka Heiki koos oma noorema tütre Christinega vanavanemate kodupaika Läänemaale. Kullamaa surnuaias trehvasid nad Maarjat ja Maritit, kahte Heiki tütre parimat sõbrannat. Kui tüdrukud õhtul MSNis oma lahkunud sugulastest rääkisid, plinkisid varsti üle ekraani saja hüüumärgiga sõnumid – me oleme sugulased! Selgus, et nende vaaremad olid õed. «See näitab, kui kaugeks on üksteisest jäädud tänapäeva Eesti peredes, ehkki tean ka suguvõsasid, kes väga kokku hoiavad. Meie suguvõsa on paraku selline, et saame kokku vaid pulmades ja matustel, hea kui siiski,» tähendab Heiki. Vähese suguseltsi tundmise viga seegi, et nende suguvõsa ühes kaugemas harus juhtus hiljutiselline lugu – said noored kokku, armusid, kihlusid, ja siis selgus, et tegelikult on nad veresugulased. «Pettumust ja jama kui palju ning ilus lugu lõppes enne, kui alatagi jõudis. Siis mõtlesin, et see ei saa niimoodi jääda! Noortel ei ole aega ja ega mul ka mitte – aga võtan sugupuu ette! Läksin isegi rahvaülikooli genealoogia kursustele, tegin ühe talve ära. Mingi aeg jändasin ka arhiivides, et vähemalt elusolevatest sugulastest pilt kokku panna. Tohutult mahukas töö ja küllap jätkan sellega siis, kui pensile jään,» räägib Heiki. {poolik}
Ei mina veel sure?! Heiki tütar Liina-Liisa (26) sünnitas kahe aasta eest pisikese Pärtli ja tütar Christine Elisabeth (21) mõni kuud hiljem väikese Norah’i. «Liisu küll väga tahaks, et võtaksin Pärtli enda juurde ja hoiaksin, aga jumalukene, ta ju kõnnib mööda seinu ja lagesid! Ma olen ilmselt juba nii vanaks jäänud, et hoian kümne küünega kinni – et kukub-kukub! Ma ei julge. Käin hea meelega seal. Liisu elamine on kena koha peal, jõgi voolab maja taga – saab seal jõe juures rääkimas käia, loodust vaadata. Pärtliga saab juba rääkida vaat et mehejuttu.» Ehkki alguses, kui sündis Pärtel, viis vanaisa seisusesse jõudmine Heiki lausa šokki. «Mõtlesin, et kas nüüd see viimane veerand hakkab tiksuma – game over? Hakkame jõudma lõpu poole?!» Tema mäletab oma vanaisa muldvanana ja eks ta lapse pilgu läbi seda oligi – 1899. aastal sündinud August oli ju juba 66aastane, kui Heiki sündis. Heiki rahunes – ei tema veel sure. «Mida aeg edasi, seda rohkem kardan, et minust ei tule sellist maa vanaisa, mida ma olen kogu aeg mõtelnud. Nagu papa minuga. Sellise elutempo juures, kardan, ei tule sellest välja midagi ja unistused jäävadki vaid unistusteks,» ütleb Heiki. «Olen mõtelnud seda juba paarkümmend aastat, et ühel päeval on mul asjad tehtud ja siis ma hakkan elama endale. Lähen maale. Nüüd, vaadates seda elutempot ja Eesti meeste keskmist surevust, on üsna tõenäoline, et kui ka järgmised kakskümmend aastat mõtlen, et ühel päeval hakkan elama, siis see päev ei jõuagi kunagi kätte! Praegune elu ainult kogub tuure.» Heiki varasema elu kõige kiiremad päevad tunduvad talle võrreldes praegusega teo kombel venimisena. «Ehk on vara sellelt rattalt maha astuda,» juurdleb ta. «Praegu veel rokin tööl täiega ja vaatamata ühe teise loomi kaitsva organisatsiooni ägedale õõnestustööle läheb ka Eestimaa Loomakaitse Liidul aina paremini ja paremini.» Lastelaste sündides hakkas Heikit purema eriti suur vastutustunne. Ta tundis süüd, et loodusressursid lõpevad, islam tungib peale ja eestlased surevad välja. Ta toob näiteks prantslaste ja sakslaste prognoosid, et kui sisserändajaid veel palju riiki lasta ja kui nad sigivad sama kiiresti edasi kui seni, siis on 25–40 aasta pärast mõlemad moslemiriigid. «Võime täna hädaldada, et palgad on väikesed ja muud mured, aga meie lapselapsed puutuvad kokku juba palju suuremate probleemidega. Vaatan neid ja mõtlen, et vaesed nemad,» arutleb Heiki. «Meie saime venelastega hakkama ja saame ka edaspidi. Nad peavad ilmselt aga hoopis tõmmumatega hakkama saama, kes sigivad nagu prussakad. Võib-olla viiekümne aasta pärast ei kuulegi siin samal maal väga eesti ega venegi keelt. Pole üldsegi tore jääda enda kodumaal võõraks.»
Jubinaid tuleb veel Heiki on kindel, et lapselapsi, «jubinaid», nagu ta hellitavalt ütleb, tuleb peatselt juurde: «Christine on alati rääkinud, et tahab saada noorelt emaks ja kolme last. Ja ta viib enda plaani ellu. See kaalub üles isegi kõrghariduse – ta oli ju täis kümneline õpilane, ülikool terendas, aga tema tahab üle kõige ema olla. Liisu ütles, et tema pole veel järgmise lapse saamiseks valmis, aga ega seegi aeg kaugel ole.» Poeg Ronald (23) peab isa sõnul aga asja veidi teisest vaatevinklist vaatama: «Tema peaks olema perekonna toitja – kõik need laenud, tööd. Ta on öelnud, et puhtalt majanduslikult paneb see sellise koorma peale, et ta murdub selle all. Ei oska ju ette näha kümne või viie aasta arenguid töö juures, et ta suudaks maksta kodu eest. Ta kohe liiga kohusetundlikult võtab, et praeguses poliitilises ja majanduslikus olukorras ta perepeana hakkama ei saaks. Samas, kui liiga palju mõelda ja arvutada, siis jäävadki lapsed tulemata. Mitte kunagi pole see tulevik nii kindel ju. Selle koha pealt tüdrukud on veidi julgemad, aga nendel on ka mehed kõrval, kelle käest nõuda.»
Taksoparki perele leiba teenima Kui Heikil lapsed sündima hakkasid, tõmbas see kriipsu peale kõrgharidusele. Ka tal olid lõputunnistusel neljad-viied ja korvpalligi tagus ta tol ajal keskmisest kõvemal tasemel. Lisaks oleks Vene kroonust tulijad ka konkursivabalt igasse ülikooli kas või kolmedega rahulikult sisse saanud. Seadus oli selline. Heikil olid ülikoolis paberid sees, aga jäidki sinna Moskva instituuti, kuni postiga tagasi saadeti. Ägedamatel poistel olid teod tehtud – pruudid lapseootel ja juba abiellutudki. Heiki naerab mürinal. Nõukaaja lõpus paisutas taskut šveitseri, kelneri või taksojuhi amet. Või pidid olema tipp-topp kommunist. «Kui pere loomiseks läks, tuli end sokutada taksoparki, et va krabisevat kokku ajada ja peret üleval pidada. Niimoodi sai otsa peale, muu elu ja plaanid läksid allavett, aga ma ei ole ka kunagi kahetsenud seda,» avaldab Heiki.
Surmatud maamehe vaevatud naine Heikit on aidanud elus edasi vanaisalt päritud vahe ütlemine ja muhe naljasoon – telereporteri tööd tehes viskab ta vahel inimestega n-ö laudahuumorit, et neil kaamerakramp ära ununeks. Kolleegid paluvad taevast appi, et Heiki ometi oma suu kinni paneks. Arvatakse, et mehel pole iial halb tuju. «Minus on palju papat. Välimu-selt, kõnnakult ja olemuselt täiesti papasse, vähemalt nii rääkis ema,» muheleb Heiki. «Ka vanaema ütles aegu tagasi, et armu või jälle ära – täpselt Vainu-papa suures nooruses!» Heiki tunneb uhkust, et nende sugu rühmab läbi ka kõige mannetumatest elusaatustest. Ta meenutab enda vanavanaema-vanavanaisa lugu. Kui 1905. aastal hakkasid bolševikud võimu haarama, saadeti Kullamaa kandi mehed Tallinna Volta tehasesse maad kuulama, et mis asjad need enamlased on ja mida räägivad. Kuulasid kommunistide koosolekut ja äkki tulid seda laiali peksma sandarmid. Maamehed võeti kinni – tsaarivastane tegevus, sõjatribunali otsusega mahalaskmisele! Tsaarile esitati armuandmise palve, et need maamehed pole mingid mässajad, vaid lihtsalt heausksed totud, ja ta andiski armu. Kuid sõnumitooja ei kapanud kui tuul, kõlasid paugud ja lagendikul püssimeeste ette rivistatud maamehed langesid. Veel viimsed hingetõmbed. Hobuse seljast hüppas maha ratsanik. Ta võttis Heiki vanavanaisa Jüri pea oma käte vahele ja sosistas: «Künnapas, sinu jaoks jõudsin liiga hilja kohale, tsaar andis sulle armu.» Märjamaal tähistab seda kohta veel tänagi väike mälestuskivi. Heiki suust lendab jutt kui kuulipildujast: «Kuna tsaar oli armu andnud, siis vanavanaemale, seitsme lapse emale, anti mehe surnukeha kätte ja ta võis ta Märjamaalt ära viia. Kirik tuli nii palju vastu, et tal lubati mees kirikuaia kõrvale matta – ta lasti maha ju sõjakohtu otsusega ja kurjategijaid ei tohtinud kirikaeda matta.» Kullamaa surnuaed aga ajapikku kasvas ja vanavanaema soov täitus, mees puhkabki kirikaia sees, ühel platsil koos oma poja, Heiki vanaisa ja tema kaasa kõrval. «Praegu räägitakse, et meil on väga raske. Võtame aga kas või minu vanavanaema ja võrdleme – lapsed vankri kõrval ja seal sees tema tapetud abikaasa, ainuke leivatooja. Ta jäi talust ja kõigest ilma, ripakile koos oma seitsme lapsega... ja ehk räägime nüüd meie ääretult raskest elust edasi?! Imetlusväärne kangelaslikkus ühelt õblukeselt eesti naiselt. Tohutult traagiline elusaatus, ja selliseid saatusi on paljudes eesti peredes.»
Sugumürsk mis sugumürsk Ka isapoolsest Valnerite sugupuust on Heiki lõpuks aimu saanud. «Mu isa suri ära, kui olin nelja-aastane ja ega ma Valneritest suurt midagi tea, aga õnneks oli selles suguvõsas olnud ka koolmeistreid, kes viitsisid seda asja põhjalikult uurida.» Esimene Wållner jõudis Eestisse Põhjasõja päevil Rootsi kunni sõjaväe ridades. Oli Hummuli lahing, 1702, ja svenssonid said venelaste käest kõvasti peksa. «Minu esiisa jooksis metsa, aga tekkis jube olukord, et Rootsi kuninga silmis olid nad desertöörid. Vene tsaar kuulutas välja aga amnestia ja mehed said metsast välja ning jäidki Maarjamaale päriseks. Esiisa läks tallu sulaseks ja abiellus hiljem peretütrega, sealt saidki eesti Vallnerid alguse.» Heiki arvab, et kui võtta kõigilt Valneritelt DNA, siis nad on sugulased: «Sõjamees Wållner ei olnud küll eriti produktiivne, tal oli kirikukirjade järgi vist ainult üks poeg, aga see-eest oli see sugumürsk mis sugumürsk. Laksas rahulikult kümme last ilmale ja nood jätkasid samas vaimus.» Heiki isa poolt vanavanaisa Toomas Vallner (1869–1929) oli aga eriti kõrge lennuga – hoidis tsaar Nikolai II rongivagunis asjad korras ja oli seega üks väheseid eestlasi, kes Venemaa viimast isevalitsejat elusana nägi. Heiki on seda meelt, et iga Eesti inimene ja suguvõsa vääriks raamatut: «Igaühel on oma lugu. Kellel traagiline, kellel kangelaslik, aga kindlasti ei jääks need maailmanimede elulugudele alla. Kui aga inimesed ei suhtle, ei lävi, siis need lood lähevad isegi sugulaste jaoks kaotsi. Lihtne eestlane on läbi aja olnud pesuehtne kangelane. Kui suure katku ajal pühkis haigus maa inimestest täiesti paljaks, nii et mõnes vallas elas vaid üks inimene – me ei hääbunud! See annab lootust, et meil kasvab kord peale põlvkond, kes teeb samamoodi kõik, et me, eestlased, ellu jääme. Eestlastel tegelikult võikski olla võimalikult palju perekeskseid päevi. Oleme individualistid ja harjunud üksi hakkama saama, nokitseme omaette. Kui Tõnis Mägi laulis juba 1974. aastal «madal on uksepiit, lapsed on läinud siit, leib jahtub oodates neid...», siis praegu on veel hulka kiirem aeg ja eriti vanavanemad jäävad sootuks tagaplaanile. Aga vanavanemad ootavad alati, pahatihti surevadki koos selle ootusega... Vastu talve oleks väga mõistlik kokku saada, vaadata, kas küttepuud on ikka tehtud ja kas kartul sai vanadel kenasti üles võetud. Karm aastaaeg on tulemas – äkki neil on abi vaja?» paneb Heiki südamele.
