Heinz Valk Alo Mattiiseni langusest: ta oli alati silmnähtavalt vintis. Kelle raha eest joodi, seda ma ei tea, vaevalt et Alol seda rahakest tollal oli...

Vahur Kersna südamlikus Alo Mattiiseni 55.sünniaastapäevale pühendatud mälestussaates "Alo. Surematu." jagasid mitmed muusikule lähedal seisnud inimesed oma mõtteid ja mälestusi. Alo sõber ja mõttekaaslane Heinz Valk meenutas aga iseäranis valulikult seda, kuidas nägi välja suure muusiku kõrge kukkumine.

“Alo laulud panid massid elama. See oli midagi niisugust, mida pole võimalik teistele maailma rahvastele edastada. Selle jaoks peab olema 50 aastat elanud okupatsioonis ja allasurutuses, siis saad aru, mida see eestlastele tähendas,” sõnas Valk, kuid lisas juurde, et seesama raskelt kättevõidetud vabadus mõjus tolleaegsele kultuurirahvale ka kui iseendale jalga tulistamine.

“Iseseisvuse esimestel aastatel sattusid loovharitlased kohutava löögi alla, sest oli see Nõukogude võim, mis ta oli, aga oma loovharitlasi ta ikkagi toitis, kuna teadis, et neid on vaja ja polnud seetõttu kitsi honoraride, tellimuste ja kõige muuga,” meenutas Valk. “Ja siis järsku kadus see riiklik hoolekanne ära ja igaüks pidi ise hakkama otsima, rabama ja leidma, kust oma kroonid kätte saada," kirjeldas ta.

“Alo oli Kukus (KuKu kultuuriklubi Vabaduse väljakul toim.) istudes alati silmnähtavalt vintis. Ja ta ei olnud kunagi üksinda. Kelle raha eest joodi, seda ma ei tea, vaevalt et Alol seda rahakest tollal oli. Võib-olla talle käristati välja kui kuulsale heliloojale, aga igatahes neil aegadel ei mäleta ma millegipärast, et Alo oleks naeratanud või olnud lõbus. Ta istus, rääkis, kuulas, aga tema 1988. aasta lai õnnelik naeratus oli kadunud,” rääkis Valk.