Kaklusshows ``Ringikuningas`` kunstnik Martin Saart ja Lauri Pedajat treeninud taipoksi treener Helen Raid ei tutvusta end seltskonnas karmi ala esindajana. Ta on tüdinenud meeste reaktsioonidest, nagu – oi, nii ilus naine, ja selline ala! oi, siis ma pean sind kartma!
Saate «Ringikuningas» favoriit Martin Saar on löönud nina veriseks Lauri Pedajal ning kütnud kõrvad tuliseks Kaarel Kosel, Rein Kahrol ja teistel tuntud meestel. Martinil on head füüsilised eeldused, kuid tema edule on jõuliselt kaasa aidanud ka seksikas Helen Raid (33).
Üksinda kahte poega kasvatav Helen on taipoksiga tegelenud neli-viis aastat. Ta annab trenne nii oma koduklubis Leegion kui ka RevalSpordis. Sama kaua on ta korraldanud taipoksi üritust FightNight, mis paraku ei too isegi mitte talle, peakorraldajale, leiba lauale. Kuigi kõike ei saagi Heleni arvates ainult rahas mõõta, ei salga kevadel oma noorema poja isast lahku läinud naine, et ta elab üsna suures kitsikuses…
Mis sind taipoksi juures paelub?
See on ilus kontaktspordiala. Poksis kasutatakse ainult käsi, nojah, kick-poksis on nii käed kui jalad… Aga taipoksi on lihtsalt ilus vaadata, see on selline hästi puhas võitlus.
Sulle meeldib verd näha?
(Naerab.) Ei, ma leian, et seda ala on distantsilt ilus vaadata. Samas, mis seal salata, veri käib selle spordiala juurde.
{poolik}
Tegemist pole ju ka lihtsalt teineteise nüpeldamisega, selle juurde käib ka teatud filosoofia?
Nii Tais kui mujal maailmas – ka meie lähedal Soomes on see levinud – teevad võistlejad enne matši algust wai khru tantsu, mis kujutab endast teatavat liigutuste seeriat muusika saatel. See on austusavaldus treeneritele ja jumalatele. Ma üritasin seda siin sisse viia, aga eestlased on ju vähem emotsionaalsed, ei tule neil… Venelastel on natuke teistmoodi need omavahelised suhted. Nad näiteks teietavad oma treenerit isegi siis, kui ta on õpilasest noorem. Venelasi tegeleb ka selle alaga rohkem. Mõnel kümneaastasel vene poisil on seljataga juba viisteist matši. Eestlased alustavad selle alaga üldjuhul hilisemas vanuses.
Kas kasvatad ja treenid ka oma poegi taipoksi vaimus?
Vanem poiss harrastas paar aastat. Ta tuli oma kaalus ka Eesti meistriks, aga siis tekkis tal fotograafiahuvi, ta hakkas arvutis filme tegema ja kokku miksima. Ma ei sunni teda ühe asjaga tegelema, las proovib erinevaid. Üldiselt ma ei poolda, et laps pannakse juba kuueaastaselt taipoksi trenni. Pigem kõigepealt akrobaatika ja muud asjad ja kuskil 14-15aastaselt võiks alustada.
Minu kahe ja poole aastane poeg oli mul esimest korda võistlusel kaasas, kui ta oli kahenädalane. Võib öelda, et ta on saalis trennides ja võistlustel üles kasvanud. Nüüd paneb ta vahel lapad kätte ja läheb trennis, käed püsti, harjutajate juurde, et – no tule löö! Ka kotil teeb ta jalgade- ja kätelööke, mida on koomiline jälgida, sest juba kindad on talle kaenlaauguni…
Sa ise oled äkilisema natuuriga naine?
Kindlasti. (Muigab.) Viimati sain veidi kurjaks, kui tulin Raplast. Üks auto sõitis pool teed mul ees, naisterahvas roolis. Ta nagu tahtis mööda sõita ees sõitnud autost, siis jälle ei tahtnud. Mõtles ja mõtles, tegi imelikke ja eksitavaid manöövreid. Alustasin lõpuks ise möödasõitu, et mööduda nii temast kui ka tema ees sõitnud autost, ja siis, viimasel hetkel, keeras ta mulle ette. Saime koos möödasõidu sooritatud, aga see oli väga ohtlik situatsioon. Ta jäi linnas foori ees seisma, ja ma ei suutnud vastu panna – võtsin oma rendiautost vahtralehega märgid ja läksin torkasin talle need aknast sisse. Ütlesin, et palun, pane vähemalt märgid peale, et teised oskaksid arvestada sinu sõiduoskusega. Sest, no hea küll, sa teed ühe veidra manöövri, aga tema tegi kümme kilomeetrit mingisuguseid trikke…
Kui palju on mehi, kes on kohmetunud, kui selgub, et sa oled tuline taipoksi-naine ja – tagatipuks ka treener?
Ma tavaliselt ei ütle, et tegelen sellise alaga. Ütlen pigem, et istun lastega kodus, sest ma lihtsalt ei jõua imestamist ära kuulata, kui selgub, et olen taipoksi treener. Stiilis «oi, nii ilus naine, ja selline ala! Oi, siis ma pean sind kartma…».
Oled mõnele «kukekesele» öelnud «Kui sa ei kao, annan peksa»?
(Naerab.) Ei ole, no ma ei annaks peksa. Ma ei saaks võib-olla jagugi ja mis ma lähen siis hüppama? Ei, ei! Rusikatega vehkijad pole minu arust mõistlikud inimesed.
Aga appi oled tõtanud, kui oled näinud, et kambakesi ühte tümitatakse?
(Muigab.) Ma läksin appi, aga mitte selles mõttes, et peksma neid, kes mu sõpra peksid.
Vaatasid, et hea profülaktiline võimalus hoopis sõbrale äsada?
(Naerab.) Ei, ma poleks jagu saanud kahest turvamehest, kes mu sõpra nurga taga peksid. Ma läksin lihtsalt appi karjuma. Selle peale tulid inimesed vaatama, mis toimub. Muidu, mine tea, kui kaua nad oleksid teda seal südamerahus töödelnud. Hiljem lasti kogu turvameeskond sellest klubist lahti. See oli suurem jama, seal oli kannatanuid kõvasti rohkem.
Mis sind meesterahvas võlub?
Intelligentsus, huumorisoon ja ausus. Ja see on kõik.
Peaks ta olema taipoksija masti mees?
Ei, ei! (Naerab.) Siis ma ei saaks temast jagu! (Tõsinedes.) No tegelikult ei pea. Välimus on nii teisejärguline. Ilus mees? Ilusat meest ei ole olemas. Mees ei saa olla ilus! Ja kui on, siis ta on juba selles mõttes «ilus mees» (teeb näppudega õhus jutumärke), et ta läheb teise kategooriasse. Ja see ei ole minu jaoks enam mees.
No muidugi, mingisugused sportlikud hobid võiksid tal ju olla. Need ei pea olema füüsilised – male on ju ka sport. Jah, malet võiks mees osata mängida. See mulle meeldib.
Mida sinu nimel on tehtud?
Meenub kord, kus ütlesin inimesele me teisel kohtumisel, et ma lähen nüüd ära koju – ja selle peale visati mul aken sisse. (Muigab.) See ei ole muidugi romantiline, aga sa ju küsisidki, mida on minu pärast tehtud.
Tüüp viskas su akna puruks, sest sa otsustasid lahkuda?!
Jah… No tegelikult oli see üks suur komöödia. Mõtlesin, et kas seda tegi tõesti inimene, kes mind elus teist korda nägi. Et see on väheke ebareaalne. Helistasin talle ja ütlesin, et maksa mu aken kinni. Ta vastas: jah, ei ole probleemi. Nad olid kolmekesi igaüks ühe akna võtnud, aga ainult tema oli pihta saanud… Ta võttis kaks sõpra kaasa, sest mu korteril oli kolm akent. Lubasin endale, et ei suhtle selle inimesega enam, aga jäin temaga kolmeks aastaks kokku…
Kas sul on tulnud võitluskunsti kasutada lameda jutuga ligitikkujate peletamiseks?
Kui tulevad sellised inimesed, ma ei hakka nendega üldse rääkima, lähen lihtsalt ära. Mis ma hakkan seletama – et ei taha sinuga rääkida või? See juba ongi jutu algus.
Taipoksis on ühed ohtlikumad löögid küünarnukkidega. Kui sa oled trenni teinud, siis on sul reaktsioon sees ja kui keegi proovib kas või selja tagant haarata, võib järgneda küünarnukilöök. Tavaliselt inimene muidu enne pöörab ümber ja vaatab, aga minul käiks enne – hopp! – löök ära, ja alles siis vaataksin. (Naerab.) Kord oleks see nii ka läinud, aga sain pidama.
Keegi puudutas sind selja tagant?
(Muigab.) Ei, ta pani käe tagumikule, aga ma ei luba end kellelgi niimoodi näppida! Selles mõttes olen ohtlik – enne käib käsi kui mõte. (Naerab.) Aga sel korral sain viimasel hetkel pidama. Tegemist oli võõra inimesega. Ma lihtsalt ütlesin talle, et ära parem enam puutu. Kuulas.
Ühe mu õpilase käest küsiti, miks ta seda vägivaldset ala harrastab, elu on niigi vägivalda täis. Õpilane vastas, et sellepärast ta seda teebki, et elu on nii vägivaldne – et kui mul on abi vaja, siis esimese hooga pean ise hakkama saama, ja kuna elu on tõesti nii vägivaldne, siis võib-olla ongi kunagi neid oskusi ka vaja.
Kui kaua sa oled üksikema olnud?
Kevadest. Aga see on olnud mulle hea aeg, olen saanud iseendaga olla ja tegeleda. Ma ei ole valmis endast praegu midagi andma.
Ma olen püüdnud teha alati kõik, et partneril oleks mu kõrval hea. Sest kui temal on hea, on ka minul hea. Aga ma praegu lihtsalt ei jõuaks või ei saaks hakkama. Ma tean, et see ei ole kõige parem, kui ohverdan teinekord enda huvid mehe huvidele, aga kui mul endal on sellest hea, siis… Aga ma ei otsi praegu endale küll kedagi. Olen ka näinud neid, kes meeleheitlikult otsivad – nad ei leia elu sees. Tundub, et just siis, kui sa ei taha, lükkad kõik eemale, jõuavad nad palju kergemini sinuni kui otsides.
Sarved on sul maha joostud?
(Ajab silmad suureks.) Oi, ammu juba – vaata mu vanust!
Paljuga sa kuus ja veel kahe lapsega läbi pead ajama?
No mis mul vaja on – peamine, et oleks süüa ja arved makstud. Ma ei ole ka sedasorti naine, kes uurib moeajakirju ja ostab kokku kallist kosmeetikat.
Üldiselt olen ma ise kuidagi hakkama saanud. Mul oleks piinlik abi paluda. Praegu elan õnneks parimate sõprade korteris – kui neid ei oleks ja nad ei oleks mulle seda võimaldanud, siis ma ei tea… oleksin kuuse all. Vahepeal on raskemaid perioode, aga see ei pane mind üldse muretsema.
On see tänases Eestis normaalne või pigem elad sa vaeselt?
Normaalne, see tähendab, et saad hakkama nii-öelda palgapäevast palgapäevani? Siis ma elan pigem vaeselt. Õnneks pole mul laene, liisinguid ega ka krediitkaarte mitte. Autot ka ei ole. Kui pean väiksema poisi lasteaeda viima, saan sõbra autot kasutada. Kuna elasin enne Lasnamäel, aga nüüd Nõmmel, siis sealt ühistranspordiga Lasnamäe lõppu poissi lasteaeda viia läheks poolteist tundi sinna ja teist poolteist tundi tagasi. Kui ma teda autoga ei saa viia, jätan koju. Muidu kuluks mul kuus tundi päevas lapse viimisele ja toomisele.
Sa korraldad kaks korda aastas FightNight’i, aga ei ela sellest ära?!
Ma teen seda rohkem entusiasmist. Tõesti, vana Kalevi spordihall oli viimati rahvast puupüsti täis, aga seejuures on ka kulud. Mõne profisportlase matš võib maksta 3000 eurot. Ma maksan ju kinni ka hotellid ja lennukipiletid. Profisportlaste osavõtt maksab, amatöörid peavad osavõtutasu ise maksma – et nad saaksid üldse osaleda.
Ühel üritusel käis Alistair Overeem, mustanahaline vabavõitluse ja kick-poksi täht, kes valiti ka selle aasta parimaks võistlejaks. Ta oli juba siis, kui siin käis, maailma esikolmes. Ta käib vaid väga suure raha eest. Teda kutsutakse kogu aeg igale poole. Hakkasin temaga meilitsi suhtlema, rääkima puht inimlikul tasandil, mul ei olnudki mingit eesmärki teda kutsuda, aga lõpuks tuli ta ise kohale – keegi ei uskunud, et ta tuleb. Ta ütles, et tuligi ainult sellepärast, et mis mõttes nagu naisterahvas sellist üritust veab. Et ta on käinud nii palju üle maailma, ja seni on ainult mehed ajanud selliseid asju.
Nii et meister saabus sinu isikliku sarmi pärast?
Ta ise mainis, et minuga on hea suhelda ja ta hea meelega tuleb ja vaatab, mismoodi ma seda kõike teen. Ma alguses palusin tal teha ainult väikse videotervituse rahvale, aga ta ütles selle peale, et ahh, ma tulen parem ise! Jah, ma maksin muidugi kinni tema lennusõidu, hotelli ja veel väikse raha peale, aga tavaliselt on tema taks 500 eurot tunnist. Tema oli siin kaks ööpäeva.
Mis sa arvad, miks on palju kokku- ja lahkukolimisi?
Muidugi saavad suured tunded mingil hetkel otsa, aga kui on lapsed, siis võiks püüda olla koos, suhte nimel rohkem vaeva näha. Suhe on nagu taim, teda peab kastma, hoidma… ilma vaevata see närtsib. Hea küll, võtad uue partneri, saad sellega ka lapse – ja jälle oled mingi aja pärast laiali! Ring saab täis. Nojah, võtad uue… Lõpuks oled ikka üksi. Ole siis pigem lapse emaga koos. No võta siis kõrvalt mingi värskendus, kas või füüsiline, anna elule särtsu, anna minna – ega sellepärast ei pea ju kohe lahku minema.
Lahkuminekute üle otsustavad peamiselt naised. Sinu lapse isa otsustas ise lahkuda?
No tegelikult meil ka erinevad asjad jooksid niimoodi kokku, et… Mulle meeldivad avameelsed suhted, kus saab lahendus leitud ja asjad paika. Paljud asjad juhtuvad ju seepärast, et alguses ei lepita reeglites kokku. Küsimus on tihti ka selles, et kustmaalt algab petmine. Minu jaoks algab see sellest, kui hakatakse valetama. Kui oli midagi kellegi teisega, siis ütle, siis on kõik korras, aga kui hakkab keerutamine, siis… Mul on olnud elus kolm tõsisemat suhet. Kahest eelmisest läksin ise lahku, viimane kord oli lahkuminek pooleks-otsus. Vanusega olen minagi muutunud, näen asju teistmoodi. Nooremana olin üliemotsionaalne, tegin tühjast-tähjast tüli. Praegu ma ei läheks nii lihtsalt enam lahku, aga ei hakkaks ka ühegi sellise inimesega, kes mul on olnud, üldse koos elama, kui tean, et tal on üks ja teine viga. Mina ei saa ju inimest muuta, inimene muudab ise ennast, kui ta seda tahab.
Füüsiline truudusemurdmine ei ole sinu jaoks tipp ja lagi?
Mkm... Minule teeks rohkem haiget emotsionaalne petmine. Kui ma nüüd kõrvaltvaatajana mõtlen, siis seda füüsilist petmist on ikka väga palju. Kas tehakse seda kokkuleppel või salaja – ikka tuleb elus selliseid asju ette. Ma ei tea, mitu protsenti on mehi või naisi, kes ei ole elus kunagi vääratanud. Ma ei usu, et see protsent väga suur on.
Kuidas sinuga lood on?
Kui olen suhtes, olen partnerile pühendunud, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt on kõik korras, ei tekigi vajadust mujale vaadata.
Oled seadnud sihte. Kuidas su elu aastate pärast välja näeb?
Ma panen oma eesmärke kirja viimased kaks aastat. (Muigab.) Samas võin kirja panna mida iganes, aga nagu öeldakse, ainus kindel asi siin maailmas on see, et mitte miski pole kindel.
Mu eesmärgid on seotud peamiselt ürituste, mitte isikliku eluga. Tegelikult see ongi praegu mu isiklik elu. Mul on kavas saada siia üks maailmas hästi populaarne üritustesari. Olen selle peakorraldajaga hooti suhelnud ja ta on öelnud, et see on päris reaalne – kuigi Eestis ei näe mina sellel üritusel mõtet. Meil ei tule nii palju publikut kokku, mistõttu oleks mõistlik seda korraldada Lätis või Leedus. Kui ma saaks temaga selle asja ära teha, oleks see mulle väga suur asi.
