Helgi Sallo esimene töökoht oli hoopis sööklas: öeldi, et hääl on, aga materjali ei ole
«Hääl on, aga materjali ei ole,» öeldi Helgile muusikakooli sisseastumiskatsetel. Mis seal ikka, tuli minna hoopis kokakooli!
Helgi kokapraktikad möödusid restoranis Du Nord ja esimeseks töökohaks sai Tallinna 23. keskkooli söökla. «Seal sai leemekulpi liigutatud päris jupp aega, aga kui kuulutati välja, et tööd alustab ENSV teatriühingu lavakunstistuudio, oli mul siht silme ees,» kõneleb näitlejanna. «Ma ei teadnud näitlejatest midagi, aga mõtlesin, et lähen harin ennast natuke. Marksism-leninism oli tobe aine, aga teised olid kõik väga kasulikud. Meie kursusel õppis ka Eri Klas. Kui Estonias hakati 1964. aastal lavastama «West Side’i lugu», kutsus Eri mind katsetele. Sain peaosa. Eri oli mulle nagu ristiisa. Järgmisel aastal tuli juba «Viini veri» ja riburada teised suured rollid,» meenutab ta.
«Noodi järgi ma midagi laulda ei osanud, käisin siis kaks aastat Tiit Kuusiku juures laulmist õppimas. Siis ütles üks näitlejanna mulle, et mine minema, muidu ei oska sa varsti enam niimoodi laulda, nagu loodus on sulle annet andnud,» meenutab Helgi ja räägib, kuidas ta ostis seepeale endale väikese patareidega Pille klaveri ja asus end ise harima. Teades, kus do-re-mi noodijoonel paiknevad, toksis ta ühe näpuga klaviatuuril partiid ja õppis viisi kõla järgi ära. «See Pille aitas mind ikka hästi palju!» naeratab legendaarne lauljatar tagasi mõeldes.
