"See on vast viimase aja trend. Aga ju läheb millalgi üle, nagu kõik asjad siin elus lähevad üle," lausus muusik LP-le antud intervjuus. "Põhiline on, et oma asja ei tehtaks tuimalt. Spordis iseenesest pole ju midagi halba – tulebki teha, kui tahad vormis püsida ja esineda jaksata. Aga sportimine ei tohiks muusikutööst tähtsamaks saada."

Kui mõne tema kolleegi elus on olnud periood, kus sai pikalt ja ohjeldamatult tina pandud, siis Hendrik Sal-Salleri sõnul temal sellist jama pole olnud: "Emotsionaalsetest raskustest saan üle. Mulle meeldib raskel hetkel mõelda vana kooli artisti eetikale ja käituda selle järgi. Paned esinemisriided selga ja lihtsalt lähed lavale. Sul on ümber vennad-bändikaaslased, nad on sada prossa su seljataga. Ja kõik maailma mured, mis sind vaevata võivad, unustad selleks pooleteiseks tunniks ära. See on omamoodi profülaktika ja ravi korraga. Järgmine päev on järgmine päev, siis vaatad edasi, mis saab."

Samas tõdeb mees, et üksinda olles oleks asi ilmselt teisiti. Muusik kujutab päris tihti hästi ette, miks suurtel välismaa artistidel ja tähtedel on teinekord emotsionaalselt väga keerulised seisud: "Sest nad ongi üksi. On küll miljonite lemmikud, aga tegelikult üksi. Neid ümbritseb tohutu hulk õlalepatsutajaid ehk n-ö ostetud sõpru, aga päris suheteks pole aega." Muusik on enda ümber kõik sellised inimesed ära kaotanud, sest ei viitsi suhelda inimestega, kes talle midagi ei tähenda. "Teretuttavaid on muidugi ka. Aga põhilised on siiski inimesed, kellele võin igal kellaajal ja igal juhul helistada – kui on mingi rõõm või mure jagada. Oma bändist ma ei räägigi. Meil on vähemalt igal nädalavahetusel – tegelikult sagedaminigi – võimalik koos käia ja kõigest rääkida. Eks bänd ole natuke ka klubi eest," arvab ta."Mis on väga tähtis: mul on ju pere, mul on kodus tugev toetus asjadele, mida teen. Kui läheksin koju ja mind ei ootaks seal keegi, siis võib-olla mõtleks tõesti, et näed, kriitikud ei kiida mind piisavalt."