Sal-Salleri nägemus kõrge piletihinna teemast on väga konkreetne — ta saab aru nii neist muusikutest, kes leidsid, et kallis pilet oli üritusel tõrvatilgaks meepotis (Tõnis Mägi toim.) kui toetab ka täiel määral ürituse kunstilist juhti Tõnu Kaljustet, kes oli sunnitud piletihinna kehtestama, et oma nägemus ellu viia. “Riik oleks pidanud looma sellise produktsiooni jaoks võimalused, siis olekski rahvas saanud tasuta kontserdi. Lihtne. Kui aga riik seda ei võimalda, siis ei tähenda see, et kontsert peaks ära jääma. Kaljuste viis oma mõtte lõpuni läbi ja talle tuleb selle eest au anda. Müts maha!” kiidab Sal-Saller.

“Ma nägin küll seal poliitikuid, kes eksponeerisid ennast esireas. Nad võiks peeglisse vaadata, küllap oleks ikka leitud rahalisi vahendeid ja võimalusi seda üritust toetada, kui oleks väga tahetud. Ja kui ei leia, siis ära istu seal, rind puhevil,” analüüsib ta, lisades juurde, et ta mõistab täielikult ka nende inimeste meelepaha, kelle jaoks oligi liiga kallis suure perega lauluväljakule tulla. “Kahjuks ei saa teha nii suurt kontserti tasuta. Kui natuke köögipoolt tead, saad aru, et tribüünid, võimendused, valgustused, kõik maksab. Ma ei näinud küll ainsatki üleskutset, et võtame labidad ja kirkad, igaüks toob kõlarid kodust ja ühendame ära.”

Sal-Saller hindab Üheslaulmise igati õnnestunuks, eriti arvestades piletihinna ümber keerelnud poleemikat. “Inimesi oodati ju kümneid ja kümneid kordi vähem, arvati, et ei tulegi kedagi kohale, aga lõpuks oli plats ikka võimsalt rahvast täis, kõik laulsid ja vähemalt nii palju, kui mina aru sain, oli kõigil tuju rõõmus ja meel hea,” kirjeldab ta. “Meile sattunud esinemise kellaaeg oli ka väga okei, ilmselt viimane aeg kah, sest mis seal salata, kontsert oli väga pikk, kahest osast koosnev ja see väsitab paratamatult. Meil oli väga tore.”

Kuigi paljud Sal-Salleri muusikutest kolleegid rändlesid Üheslaulmise päeval ühest Eesti otsast teise, esinedes mitmes paigas, leiab Smilersi solist, et ühest lauluväljakust talle täiesti piisab. “Mul ei tulnud mõttessegi eile kuhugi mujale minna, see oli nii suur ja võimas üritus, et enese jagamine tundus liigne,” võtab ta asja kokku.