Hendrik Toompere Roman Baskinist: ta sõimas mul näo täis nii võimsa häälega

 (2)
Hendrik Toompere jr
Hendrik Toompere jrFoto: Hendrik Osula

Hendrik Toompere meenutab eile õhtul lahkunud sõpra ja kolleegi Roman Baskinit humoorika looga.

"Kõige võimsam meenutus Romkast on see, kui ta mulle värske näitlejana, kui ma Noorsooteatrisse tulin, andis õppetunni, mis siiani meelest pole läinud. Oli esietendus "Rosencranz ja Guilderstern". Mina mängisin ühte pesemata litside kambast ehk näitlejat.

Kui Guido ja Andrus esimese vaatuse lõpus pidasid vaimukat dialoogi, siis mulle tundus, et see neil eriti ei kanna. Ma pidin seisma taustal, mõõk käes. Pikalt, 20 minutit. Ma siis mõtlesin asja kuidagi elavdada. Vaatasin, et küünealused mustad, võtsin mõõga kuidagi nii kätte nagu oleks hõlbus sellega küüneluseid puhastada.

Kuulen, et saalis naerdakse. Sain hoogu juurde. Hakkasingi küünealuseid puhastama. Saan aru, et saal reageerib mulle. Peale esimest vaatust tulen siis lavalt maha ja kõnnin kaunis heatujuliselt lavalt välja, vaatan, Romka tuleb saali koridorist vastu. Ma olin ise omadega väga rahul, sest Romka pidevalt ütles, et improviseerige, lehvitasin talle käega vastu, sest mulle tundus, et tegin esimese vaatuse päästmiseks suure töö.

Romka aga plahvatas. Ta sõimas mul näo täis nii võimsa häälega, tal hääl läks väga kõrgeks ja lõikas niimoodi läbi ruumi, et sel Salme tänava kultuurimajal, kus olid aknaklaasid juba kuivand kitiga raamide küljes, siis üks hakkas klirisema ja kukkus eest. See oli just meie meeste garderoobis.

Seotud lood:

Pärast hiljem pole ma kunagi enam vaatuseid teiste lavastajate töödes päästa proovinud. Ja olen ka sellise meeldiva hoiatusena oma lavastustes näitlejatele seda seisu kirjeldanud," meenutas Toompere Facebookis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare